Hüvasti, euro?

Andres Sutt
Eesti Panga asepresident

EUROLE ÜLEMINEK tuleval aastal näib üha vähem tõenäoline, peapõhjuseks 40 protsenti kerkinud naftahind

Kas saame praegu öelda, et tuleva aasta jaanuaris kasutame sisseoste tehes eurosid, mitte kroone? Mida lähemale nihkub 2007. aasta 1. jaanuar, seda enam väidetakse meil ja piiri taga, et Eesti pole veel valmis - peamiseks põhjuseks Eesti inflatsioonitase.

Kuidas on asi tegelikult? Igapäevaelus toimib Eesti majandus, nagu oleksime euroala liikmed - kaks kolmandikku kaubavahetusest ja investeeringutest on seotud EL-iga, laenuintressid on euroala ühed soodsamad. Kuid euroala laienemist ei otsustata mitte Eestis, vaid seda teevad kõik Euroopa Liidu riigid ühiselt. Tänavu sügisel hindavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank nn lähenemisaruannetes, kas Eesti täidab euro kasutuselevõtuks vajalikke Maastrichti kriteeriume. Vaadatakse järgmisi näitajaid: riigivõla taset, riigieelarvet, intresse ning riigi raha stabiilsust. Aruannete põhjal teeb Euroopa Komisjon ettepaneku euroala laiendamiseks, mille otsustavad EL-i rahandus- ja majandusministrid, sealhulgas ka Eesti minister.

Seega pole euro uks kerge avanema. Eesti täidab neli kriteeriumi viiest, kuid lakke hüpanud kütusehinnad on paisutanud Eesti inflatsiooni enam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kriteeriumi täitmine oli meile jõukohane aastail 2003-2004, kuid libises käest 2005. aasta keskpaigas. Enamasti meist sõltumatutel põhjustel - peasüüdlaseks 40 protsenti tõusnud naftahinnad.

Inflatsiooninõude täitmiseks oleks pidanud meie inflatsioon 2005. aastal olema 2,5 protsenti, kuid oli 4,1 protsenti. Keskkütte, prügiveo, vee ja teiste teenuste kallinemine ei luba inflatsiooni aeglustumist enne suve.

Tundmatu tulevik

Hinnastabiilsus tähendab euroala jaoks Euroopa Keskpanga poolt defineerituna kuni kahe protsendini ulatuvat aastast hinnatõusu. Kuid sellest mõnevõrra kiirem inflatsioon on Eestis paratamatu, sest majanduse ja sissetulekute kasvuga kaasneb ka hinnataseme järkjärguline kohanemine. Muidu heade majandusnäitajate taustal on niisiis probleemiks inflatsioonikriteerium, kuid mitte tingimata hinnastabiilsus ise. Aga mõistagi ei saa poole mängu pealt põhireegleid muuta.

Eestile on soodne, et eurokõlblikkust hinnatakse võimalikult aasta lõpu poole, mil meie suutlikkus täita inflatsioonikriteeriumi on suurem kui suvel - siis, kui Sloveenia soovib eeldatavasti eurotesti läbida. Sügisesed prognoosid näitavad, et Eestil on suurim võimalus kriteeriumi täita selle aasta lõpul - järgmise algul. Paraku on nii, et ebamäärasus on meie (majandus)elu lahutamatu osa. Nii ei tea me näiteks, mis ulatuse võtab linnugripp ja kui palju kergitab see maailmaturul toiduainete hindu. Näiteks tõstis hullulehmatõbi toiduainete hindu 2001.-2002. aastal oluliselt.

Kuigi eurole üleminek ei ole rahareform, vaid üks meie Euroopale lähenemise ja elatustaseme tõstmise vahendeid, vajab vääringu vahetus ettevalmistusaega. Praegu töötavad valitsus, Eesti Pank ja paljud avaliku ja erasektori organisatsioonid selle nimel, et oleksime valmis eurole üle minema 1. jaanuaril 2007.

Mis saab, kui eurot ei tule?

Nii praegu kui ka tulevikus katab euroettevalmistuste praktilist poolt pankades ja teistes ettevõtetes tuleviku udu. Sestap on tähtis kõigele vaatamata jätkata kogu riigis ettevalmistustöid - suurt osa neist on vaja ka siis, kui europäev peaks kuigipalju nihkuma. Tehniliselt jõuame 1. jaanuariks omadega valmis ka juhul, kui positiivne otsus tuleb oktoobris - selle ajaga jõuab Eesti Pank lasta vermida tarviliku koguse euromünte.

Euro kui maailmavaluuta kasutuselevõtmine annab Eesti majandusele ja inimestele kindlust tulevikuks ning toetab meie majanduse stabiilset ja kiiret arengut. Eestit teadvustatakse maailma ühe mõjukama majanduspiirkonna osana. Seetõttu on minult sageli küsitud: mis saab siis, kui Eesti ei võta eurot kasutusele kavandatud tähtajal?

Loomulikult ei ole tegemist katastroofiga, kui liitumine lükkub näiteks aasta võrra ja seda just inflatsioonikriteeriumi mittetäitmise tõttu. Küll võib saada saatuslikuks euro tuleku edasilükkumine meie oma tahte või täpsemini selle puudumise tõttu. Isegi Eesti eurovalmiduse kriitikud möönavad, et meie viimaste aastate majandusedu on toetanud euro kasutuselevõtu selge tähtaeg. Teisisõnu: oleme äratanud usaldust.

Usaldust taastada on alati kordi raskem kui seda hoida. Paradoksina viib usalduse vähenemisega paratamatult kaasnev majanduse ja seeläbi ka palgakasvu aeglustumine meid tõenäoliselt inflatsioonikriteeriumi raamesse. Kuid see ei ole kindlasti euro kasutuselevõtuks mõistlik ja ainuvõimalik tee.

Euro kasutuselevõtu kasu ja edasilükkumise hinda jagavad kõik Eesti inimesed. Tuleb jätkata ettevalmistusi, et oleksime valmis 1. jaanuaril 2007 eurole üle minema, seda vaatamata võimalikele ees ootavatele raskustele. Oli ju tahe ja sitkus just see, mis tõi meile kolm olümpiakulda. Kõrgmäestikus jätkub sportlasel jõudu üheks, võib-olla kaheks äraminekuks. Ka eurosõidus võib meil olla vaid üks või kaks võimalust ja need tuleb targalt ära kasutada. Järgmised võimalused võivad olla kaugemal kui arvame.

Avaldatud: 
09.03.2006
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht