Kas finantssektor on Euroopa Liiduks valmis?

Vahur Kraft
 

Eesti Panga presidendi Vahur Krafti sõnul asetab Euroopa Liidu liikmestaatus Eesti finantsasutused uude olukorda. Mis on finantssektoris tegemata?

Pärast Göteborgi kohtumist on meile endalegi natuke ootamatult selgumas, et Eesti tööhüpotees - meil tuleb olla valmis ühinemiseks Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 2003 - ei ole mitte ainult hüpotees.

See on ka kuupäev, mil tõepoolest peame olema valmis astuma maailma kõige arenenumate riikide ühendusse. Me ei ühine Euroopa Liiduga selleks, et saada sealt toetusi, ja seetõttu ei ole liitumise põhiküsimus mitte rahas mõõdetud abifondid. Me ühineme, sest soovime koos meiega sarnaseid põhiväärtusi jagavate riikidega kujundada keskkonda, kuhu me niikuinii kuulume.

Eesti Pangale ja riigile tervikuna saadeti möödunud nädalavahetusel selge sõnum: aeg, mis meile on antud lääneliku, toimiva ühiskonna ja majanduse ülesehitamiseks, hakkab täis saama. Paljude arvates oleme seda aega tulemuslikult kasutanud. Kuid samas teame, et üksjagu on veel tegemata.

Euroopa Liiduga ühinemine seab mitmeid ülesandeid Eesti finantspoliitikale, kuigi meie Euroopa partnerid on kinnitanud, et fikseeritud vahetuskursil ja valuutakomiteel põhinev rahasüsteem on põhimõtteliselt kooskõlas nõuetega, mis esitatakse liikmesriikidele enne ühinemist eurosüsteemiga.

FINANTSSEKTORIST KAOVAD RIIGIPIIRID. Euroopa Liidu liikmestaatus asetab Eesti finantssektori siiski uude olukorda. Eestis asutatud pangad ja teised finantsasutused võivad pärast seda takistamatult tegutseda kogu Euroopa Liidu territooriumil ning teiste liikmesriikide omad pakkuda kõiki oma teenuseid Eestis, vajamata selleks Eesti riigiasutuste luba. Finantsteenuste ühine turg loob uusi võimalusi säästude investeerimiseks ja laenuintresside languseks. Eesti riigile - nii keskpangale kui ka valitsusele - tähendab see aga ka senisest mõõtmatult suuremat vastutust.

Vastutuse võtmiseks on vaja täita eeldused, millest üks olulisemaid on finantsjärelevalve reformi läbiviimine. Eesti finantsasutused on saanud osaks suurtest rahvusvahelistest finantsgruppidest, pakkudes meile kõikmõeldavaid teenuseid, alates tavalisest hoiuste vastuvõtmisest ja lõpetades kindlustustoodetega. Ühisel finantsteenuste turul ei ole mõeldav, et me ei kontrolli sama põhjalikult, samasuguse ranguse ja põhimõttekindlusega nii pankade, kindlustusettevõtete kui ka väärtpaberivahendajate tegevust. Ühendatud finantsjärelevalve loomisega on alustatud ning järgmise aasta algusest kannab uus, Eesti Panga juures asuv sõltumatu asutus täit vastutust kogu finantsturu järelevalve eest.

Kuid nii, nagu kogu meie majandus, tegutsevad pangad vaba turumajanduse põhimõtteid järgides ning ka parim järelevalve ei saa kunagi täielikult välistada probleemide tekkimist üksikutes finantsasutustes. Küll on aga riigi kohus ennetada üksiku finantsasutuse probleemide laiem levik, luua süsteem ehk finantssektori turvavõrk, mille raames loodud institutsioonid ja kokkulepitud mängureeglid minimiseerivad finantskriisi ohu.

Eesti on finantssektori turvavõrgu loomiseks juba küllalt palju teinud. Meil on panganduses toimiv hoiuste tagamise süsteem, millega kaetud hoiuste piirmäär vastab Eesti majanduse praegusele suurusele ja tõuseb 2007. aasta lõpuks Euroopa Liidu miinimumtasemeni. Eesti riigivõlg on väike, mis annab keskpangale ja valitsusele võimaluse paindlikult käituda kriisiolukordades. Lõpuks, meie pangandusjärelevalve on rahvusvaheliste ekspertide hinnangul jõudnud korralikule tasemele.

TURVAVÕRGU PUUDUVAD OSAD. Tagamaks võrdselt kõrged standardid kõigis finantssektori osades, tuleb vastu võtta uus väärtpaberituru seadus, mis seab kindlad raamid ettevõtetele, kes soovivad välja anda väärtpabereid, aga ka investoritele, kes neid osta soovivad. Kindlad reeglid suurendavad mõlema poole usaldust ja alandavad raha hinda kogu majanduses.

Teine finantssektori usalduse ja efektiivsuse tõstmiseks vajalik seadus puudutab väikeinvestori kaitseks mõeldud tagatisfonde. Oleme loonud hoiuste tagamise süsteemi panganduses, kuid see puudub finantssektori teistes osades. Väikeinvestori kaitsmine investeerimisfondide eksimuste vastu on hädavajalik - ja seda eriti pensionireformi valguses. Raske on üle hinnata neid majanduslikke ja poliitilisi riske, mida riik võtab enda kanda, kui koos kohustusliku kogumiskindlustusega ei jõustu ka tagatisfondide seadus.

Samavõrra oluline, kui luua seadusandlik raamistik, on tõsta meie analüütilisi oskusi, suutlikkust hinnata ja prognoosida finantssüsteemis ja majanduses toimuvat ning valmisolekut langetada õigeid poliitilisi otsuseid. Valitsus ja keskpank peavad tugevdama omavahelist regulaarset koostööd nii finantssüsteemi analüüsi tõhustamiseks kui vajalike käitumisstsenaariumide väljatöötamiseks.

VIIMANE, OTSUSTAV JÕUPINGUTUS. Eesti riigi ülesanne ei ole tegeleda kollektiivse haletsemise ega enesehäbistamisega, vaid sellega, mida meilt ootab Eesti ühiskond: luua tingimused, mis võimaldavad inimestel ja majandusel ennast ise reguleerida, oma tegevust ise korraldada. Euroopa Liidu uks on meie ees avatud. Meie kümne aasta sihikindel töö on vilja kandmas ja selles olukorras on meil vaja teha viimane, otsustav jõupingutus.

Kui öeldakse, et Eesti rahvas on juba väsinud, et rahvas ja riik on teineteisest võõrdunud, siis see ei ole tõsi. Meie noorem põlvkond ei ole väsinud, ei ole võõrdunud ei Eesti riigist ega euroopalikest põhiväärtustest. Sõnaga - nad tahavad oma elu elada nii, nagu elab üle kolmesaja miljoni Euroopa Liidu kodaniku. Meil ei ole mingit õigust ega õigustust jätta neid ilma paremast, arenenud ühiskonnast, meil ei ole õigust seda teha ka siis, kui me ise oleme väsinud ja kibestunud.

Avaldatud: 
20.06.2001
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht