Konkurentsivõime algab koduõuelt

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Kõigile on taas selgeks saanud, et meie majanduse pikaajaline kasv sõltub sellest, kui palju suudame oma tooteid ja teenuseid eksportida. Küsimus on vaid, kas selleks peavad pingutama ainult ettevõtjad või saab oma panuse anda ka riik.

Tavaliselt loetletakse ekspordi suurendamisest ja riigi rollist selles rääkides üles maksusoodustused ja otsetoetused. Tegelikult on kõige olulisemad eksporti toetavad riigipoolsed sammud sellised, millel esmapilgul tundub ekspordiga vähe pistmist olevat - näiteks riigieelarve kulude piiramine või konkurentsijärelevalve tõhustamine.

Alustuseks tuleb tõdeda, et mingit üleöö rikkaks tegevat imet pole. Eksportturgude leidmine ning seal läbi löömine on vaevaline ettevõtmine, sest konkurents on maailmas äge. Samuti ei sõltu ekspordi edukus ainult meist endist. Kui meie kaubanduspartnerite kasvuhoog näitab aeglustumise märke, tuleb pessimistlikumalt vaadata ka siinsetele kasvuvõimalustele. Kuid see ei vähenda ekspordi olulisust majanduskasvu määrajana.

Siseturg toidab ainult pärast eksporti

Ühest küljest peaks meid justkui huvitama ainult sisenõudlus. Ekspordil puuduks igasugune mõte, kui me ei saaks neid tulusid kasutada enda isikliku heaolu suurendamiseks kas siis uute autode või uhkema kodu näol. 2006. aastal kasvas Eesti sisenõudlus majanduse jooksevhindades mäletatavasti koguni üle 20 protsendi.

Sisenõudluse kiire kasv tähendas samal ajal, et kasum ja palk kasvasid kiiremini just nende toodete või teenuste pakkujatel, kes keskendusid Eestile. Kasum aga omakorda ongi majanduse kütus. Isegi kui eksportsektori tootlikkus ja kasumikasv püsis ontlik, oli surve nende ettevõtete konkurentsivõimele üsna tuntav.

Olukorra tegi keerulisemaks ka mõne kvartali jooksul laialt levinud väärarusaam, et selline tendents on pikaajaliselt jätkusuutlik. Nii tekkiski mitmetel ettevõtetel väärkujutelm sisenõudlusel tugineva kasumi lõpmatust kasvupotentsiaalist. Seda vaatamata paljude analüütikute, sealhulgas Eesti Panga korduvatele hoiatustele vastupidise kohta.

Tänavu on olukord vastupidine - kasumid ja töökohad on löögi all just siseturule tootvates harudes. Lähema aasta jooksul on oodata mitmete ettevõtete kadumist või ümberorienteerumist teistele tegevustele. Nii karm kui see ka pole, tuleb seda tendentsi tervitada, sest see on ainus viis, kuidas välisturule tootvad ettevõtted saavad oma konkurentsivõimet parandada.

Selliselt kerkivad ühiskonnas esile need ettevõtjad, kellel on parem potentsiaal välismaailmaga suhelda ning eelisolukorras pole enam need, kelle peamine oskusteave seisneb siseturul lobistamises.

Riigi roll on siinkohal vastu seista üleskutsetele ümberkohandumise protsessi takistada. Alustada tuleb vastuseismisest nõuetele, mis soovivad niigi kiiresti kasvavate eelarvekulude täiendavat suurendamist sisenõudluse turgutamiseks. Meie ülesanne pole praegu iga hinnaga tagada, et kinnisvara või ehitusega tegelevad ettevõtted tööd saaksid.

Hoides mõistlikku tasakaalu riigieelarve kulude kasvus toetame kõige otsesemalt ettevõtjate huvi muuta oma tegevusprofiili ning vaadata rohkem välisturgude poole. Huvi on ekspordi arengu aluseks.

Samasse valdkonda kuulub ka varakevadel lahvatanud teema tööturu seadusandluse täiendavast reformist. Ükskõik, millised on tarvilikud kompromissid vanast firmast lahkumise valude kompenseerimise detailide ümber, on igal juhul vajalik, et tööseadusandlus soosiks inimeste liikumist kehva seisu sattunud tegevusharudest uutesse ettevõtetesse.

Kodune konkurents on ekspordi alus

Teiseks toetab eksporti kõik see, mida mõistetakse üldist ettevõtluskliimat toetava tegevusena. Meie tootlikkus ja seetõttu ka palgatase on jätkuvalt madalam põhjanaabrite omast. Seetõttu on igal juhul tarvilik hoida meie maksu- ja muud keskkonda sellisena, mis toetaks jätkuvalt investeeringute voolu siinsesse majandusse.

Samas ei ole õige keskenduda ainult investeeringutele. Kuigi see võib tunduda vastuolulisena, on ekspordi toetamiseks tarvilik tugev konkurents just siseturul.

Eesti ühiskond on väike. Kõik tunnevad kõiki ja keelebarjäär takistab välismaistel teenuste pakkujatel siin konkureerimast. Vähene konkurents tähendab paraku aga kõrgemaid hindu, mis omakorda mõjutab negatiivselt välismaale tootvate tööstus- ja teenindusettevõtete võimet kasumlikult tegutseda.

Tahtmata alahinnata konkurentsijärelevalve tegevust, on ta töö väheviljakas, kui üldine ühiskondlik keskkond seda ei toeta. Näiteks kostab meie ettevõtjatelt üleskutseid kasutada "erinevaid trikke" selleks, et riigitellimuste puhul eelistataks kodumaiseid tootjaid.

Põhjendus on näiliselt õilis ja nii tehtavat ka teistes riikides. Kuigi riik peab välismaal meie ettevõtjaid kaitsma, oleks selline siseturul trikitamine viimane asi, mis meie eksportööre aitaks. Vastupidi, kõigi vahenditega tuleks suurendada välismaiste tootjate huvi siin konkureerida ja sealtkaudu meie majanduskeskkonda parandada. See on eelduseks, et teenused oleksid siin odavamad ja meie eksportöörid konkurentsivõimelisemad.

Euroopa Liiduga liitumine on selles osas meid palju aidanud, sest kaupade liikumine on vabamaks muutunud ja konkurentsisurvet tugevdanud. Kindlasti annab veel palju ära teha ning loomingulisus on selles osas äärmiselt teretulnud. Puudutab see siis tarbijakaitselisi nõudeid, meie tavamõtlemist "loomulikest monopolidest" või muid takistusi, mis siinset konkurentsi piirab.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et nagu kogu majanduse arengu üheks alustalaks on tugev haridussüsteem, peab see kindlasti paika ka ekspordi osas. Siinkohal pole mõtet spekuleerida, kas see tähendab suuremat rõhku reaal- või humanitaarvaldkondadele või teisi teada-tuntud vaidlusmomente meie haridussüsteemis. Kuid on selge, et ilma hea elukestva keeleõppeta pole meil lootustki olla edukad toodete ja teenuste eksportijad. Selles vallas on meil jätkuvalt arenguruumi.

Avaldatud: 
10.10.2008
Väljaanne: 
Otsustaja nr 31