Kriisi kasu eurole

Andres Lipstok
Eesti Panga president

Euroopa rahasüsteemi tervis on Eesti jaoks ülioluline. Kuigi meie kogemus sellega on veel vägagi napp, tundub Eesti avalikkus seda hästi tajuvat. See pole üllatav. Ajalugu on õpetanud, et kui rahasüsteem Euroopas lonkab, teeb seda ka riikidevaheline kaubandus. Kui kaubandus Euroopas lonkab, on kõigil ettevõtjail oma tooteid raskem müüa.

Ja kui näiteks Eesti ettevõtjal on tooteid raskem müüa, on Eesti inimesel tööd ja raha vähem. Seega on loogiline, et Eesti inimene soovib euroalaga liitudes näha, et Euroopa rahasüsteem toimib võimalikult hästi.

Euro on end õigustanud

Euroraha ongi üldjoontes hästi toiminud. Euroala keskmine inflatsioon on püsinud madal. Tänu tugevale seaduslikule alusele, mis on taganud keskpangandusele sõltumatuse rahapoliitilisi eesmärke täita, on inimestel Euroopas ka tuleviku suhtes kindlus, et hinnatõus on ohjeldatud.

Euroalal hinnatakse järgmise paari aasta inflatsiooniks praegu 1,4-2,2 protsenti ning inflatsiooniootuste stabiliseerumist võib üleilmsete hinnasurvete tingimustes lugeda vägagi heaks tulemuseks. Et inflatsiooniriski hinnatakse madalaks, püsib ka üldine kapitali hind soodne. Keskmine laenuintress enam kui viieaastase tähtajaga ettevõtluslaenul on euroalas vaid 3,4 protsenti.

Turud usaldavad Euroopa Keskpanga rahapoliitikat. Ilmselt pole kahtlust, et ilma rahaliiduta oleks Euroopa riikidel olnud globaalse rahanduskriisi negatiivsete mõjudega raskem toime tulla. Selles mõttes toimib rahaliit edukalt ja on ennast täielikult õigustanud.

Ka mitme teise kandi pealt toimib euroraha hästi. Mitte keegi ei eita, et viimase kümne aasta jooksul on rahaliste tehingute sooritamine ja hindade võrdlemine suures osas Euroopas lihtsam kui kunagi varem. Ilma ühisrahata poleks see võimalik. Nii et ka seda raha ülesannet ühiskonna arengus ei tohi alahinnata.

Taktikalised probleemid

Samas on inimestel õigus, et nii mõnigi asi ei ole praegu Euroopa rahasüsteemis hästi. Esiteks on liiga palju Euroopa riike, kes ei ole veel rahaliidu liikmed. Kui mõned riigid teevad selle nimel pingutusi, siis osa puhul võib senine otsus mitte liituda olla poliitiline tahtmatus, osal aga võtab liikmeks saamine kahetsusväärselt kaua aega kas liiga suure eelarvepuudujäägi või majanduse vähese paindlikkuse tõttu.

See pole hea ei meile ega neile. Kaubavood on väiksemad, turusurve hindadele piiratum ja meie kontinendi majanduslik võimekus ei saa oodatud määral avalduda. Ikka peab ettevõtja kartma, et mõne Euroopa Liidu euroalavälise riigi valuuta võib teha ootamatuid uperpalle.

Kuigi ühisraha ei saa lahendada ega peagi lahendama kõiki Euroopa majanduse hädasid, on raha- ja majandusliit aidanud ressursse säästa. Karmi globaalset konkurentsi arvestades on see väga tähtis.

Praegu aga on euroala ulatusest suurem probleem usaldamatus mõne euroala riigi rahakoti vastu. Asi ei ole selles, nagu poleks euroala reeglid ühisraha sujuvaks toimimiseks piisavad. Probleem seisneb selles, et euroala liikmesuse reeglitest ei peetud headel aegadel piisavalt kinni ja mõni liikmesriik koguni vassis andmetega.

Sealjuures ei ole küsimus nende riikide tegematajätmise rahalises suuruses. Näiteks toimib Ameerika rahasüsteem hästi ka nii, et üksikud osariigid või väiksemad kohalikud omavalitsused võivad sattuda võlateenindamisega raskustesse.

Seega polegi rahaliidu jaoks teoreetiliselt vajalik vältida üksikute riikide makseraskuseid. Probleem on see juhul, kui valdab ebaselgus, kuidas riigid sellises olukorras käituvad: kas vead parandatakse või viib ebakõla kasvavate vastuoludeni kogu rahaliidus.

Kriis kui tugevuse test

Kuigi olukorra tõsidust ei tohi alahinnata, on nüüdseks fakt, et kriisi käigus ilmnenud euroala probleemid pole viinud lähedalegi sellele, mida euroala skeptikud peaaegu et avalikult lootsid ehk euroala lagunemisele. Vastupidi - Euroopa riikide reaktsioon nii riigiti kui ka üheskoos on tõestanud, et huvi Euroopa ühisraha hoida on mõõtmatult tugevam kui sellega seotud lühiajalised probleemid.

Selliste "lootuste" tekitajatel on põhimõtteliselt vale arusaam ühisraha olulisusest Euroopa majandusele. Euro kasulikkust kiputakse mõõtma eelkõige küsimusega, kui palju otsest eelarveraha võiks üks või teine riik endale rahaliidu varjus teise kaukast välja lunida. Kuid suures plaanis pole see ju üldse oluline.

Ühisraha on eurooplastele vajalik eelkõige seetõttu, et kogu regiooni rahapoliitika allub pikaajalise stabiilsuse põhimõtetele ning et ühisturgu toetab üks stabiilne valuuta kui mõõdupuu ja majandustegevust lihtsustav abivahend.

Neid Euroopa põhimõttelisi vajadusi ei puuduta skeptikute käsitletav eelarveproblemaatika üldse. Tõepoolest, ajutiselt võib rahaliidust võita mõni vähem usaldusväärne riik, kuid suures plaanis on talle antav finantsabi teisejärguline.

Kriisi leevenedes on kasvanud kindlus, et rasketel aegadel on poliitiline tugi rahaliidu jaoks olemas. See seni kõige vähem testitud rahaliidu lüli on oma esimesed tuleristsed üllatavalt hästi läbinud.

Mõnes mõttes on eurosüsteem praegu tugevam kui enne kriisi, sest osaliselt on kriisist tingitud ebakindlus juba hajunud. Sellest kindlust saanuna on nüüd peamine ülesanne jätkata kriisi poolt kätte näidatud kitsaskohtade parandamist.

Vigade parandus

Kriis on rahaliidu jaoks seega võimaluste aeg. Näiteks saame tõhustada süsteemi toimimist, et usaldus rahaliidu vastu tugevneks. Meile endile on see olukord ju nii tuttav varasematest probleemidest kodukamaral. Nagu alguses tõdesin, ei ole euroalal suures plaanis erilisi muudatusi vaja teha. Pigem on jutt olemasolevate reeglite täiendamisest kolmel rindel, millest olulisim on Euroopa poliitilise ülesehituse tõttu mitte see finantssüsteemi osa, mis tegeleb probleemide lahendamisega tagantjärele, vaid just see, mis aitaks eelarveprobleeme edaspidi ennetada.

Esiteks räägiti selgeks, millistel tingimustel raskustesse sattunud liikmesriiki rahaliselt toetatakse. Miljardeid ei kanta üle ilusate silmade eest, vaid laenu antakse karmi ning olukorda pikas plaanis parandava majanduspoliitilise plaani tagatisel.

Rõhutada tuleb, et kokkulepe on tähtajaline ning pikaajaliste lahenduste paikapanek vajab täiendavaid otsuseid tulevastel aastatel.

Teiseks on selge, et rahalise toetamise reeglitest olulisem on saavutada majanduspoliitika kooskõla nn tavaaegadel. See ei eelda mingit suurt imet. Selleks, et rahasüsteem toimiks sujuvalt, on säravatest toetusfondidest vajalikum täiendada neid "igavaid" reegleid, mis määratlevad Euroopa eelarvete tasakaalustamise mõistliku aja jooksul. Samuti peab mõni riik oma võlataset tuntavalt alandama. Rahasüsteemi teema huvitab tavainimest just kriisi tingimustes. Seetõttu võikski kvaliteetset rahasüsteemi iseloomustada see, et see on tavakodaniku jaoks igavalt stabiilne.

Kolmandaks tuleb tõdeda, et reeglid on iseenesest olulised, ent nende täitmiseks on vaja tugevamaid sanktsioone. See on vastuoluline ja keeruline valdkond, kuid ka siin on edasiliikumist näha.

Tõsi, mõneti on kriis ise seda olukorda juba lahendanud. Isegi kui skeptikud peavad kriisi üdini negatiivseks, on see ajendanud vanu probleeme lahendama. Euroopas pole enam ühtegi riiki, kes leiaks, et eelarvereeglite täielik järgimine pole vajalik. Nii mõnigi on võtnud meetmeid, mida ükski reegel või trahviähvardus veel aasta tagasi ei suutnud tagada.

Eurosüsteem tugevam kui aasta tagasi

Rahaliidu sujuvat toimimist ohustavad riskid olid teada juba enne kriisi. Nii rahaliidu ettevalmistamise kui ka viimase kümnendi ajal saadi aru, et pole täit selgust, mismoodi rahaliit käitub, kui mõne riigi suhtes tekib usaldamatus.

Asja tegi hullemaks, et finantsturud, kes tänavu riikide maksevõime suhtes paanikasse sattusid, eeldasid alles mõni aeg tagasi, et kuidagi see probleem ikka lahendatakse ja küllap probleemriigid välja aidatakse. Tulemuseks oli paraku see, et valdava arvamuse kohaselt võis tugevama ja nõrgema finantspositsiooniga riike hinnata sama riskiga, mis oli muidugi viga.

Siin ei ole kohane viibutada sõrme vaid Vahemere-äärsete liikmesriikide suunas. Jah, eelkõige olid nemad turuspekulantide hammaste vahel ning nende riigivõlg on kõrge, kuid ka teised riigid oleksid pidanud headel aegadel teistsuguseid otsuseid tegema. See kehtib ka meie piirkonna kohta.

Praegu paistab rahaliidu olulisus Euroopa majandusele olema märksa suurem kui lühiajalised finantshädad. Ilmnenud vastuolud ei ole eelarvereegleid nõrgendanud, vaid sundinud probleemidega tõsisemalt tegelema. Kokkuvõttes võib arvata, et Eesti liitub uuel aastal ilmselt tugevama rahaliiduga, kui me oleks seda teinud näiteks kolm aastat tagasi.

Artikkel on avaldatud 2010. a 18. augusti Postimehes.

Avaldatud: 
18.08.2010
Väljaanne: 
Postimees