Kui raha tahab Eestisse tulla, siis ta ka tuleb

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Eesti Pangal on mõttetu piirata ebamõistlikult rangete regulatsioonidega siin litsentseeritud pankade tegevust, sest see peidaks probleemid lihtsalt kalevi alla.

Eestil läheb viimasel ajal hästi ning optimismi leidub küllaga nii firmade kui ka perede hulgas. 
Riigil tuleb muidugi vaadata kaugemale tänasest päevast, et kiire kasv jätkuks ka viie ja kümne aasta pärast. Majanduskasv aeglustub paratamatult eelolevatel aastatel praeguse 12 protsendi tasemelt 7-8 protsendile ning kõigi huvides on tagada "pehme maandumine" ehk kasvu järk-järguline aeglustumine. 
Kiire arenguga kaasnevatele ohtudele on Eesti Pank korduvalt tähelepanu juhtinud. Selles mõttes tuleb jagada Hansapanga endise juhi muret Eesti majanduse käekäigu pärast. Ent autor eksib, kui ta ütleb, et Eesti kui EL-i ja Euroopa finantsturu liige saab piirata välisraha sissevoolu ning veelgi ebaõigem on vaidlustada Eesti senist majanduspoliitikat tervikuna.

Kapital otsib tulusamaid kohti

Kahtlemata on augustis viie protsendini jõudnud inflatsioon - nagu ka teise kvartali 12-protsendine majanduskasv - Eestile ebasobiv. Valdavalt on hinnatõus seotud nafta ja energia hinnakasvuga maailmas viimastel aastatel. See annab kolmandiku Eesti inflatsioonist ning mõjutab ka teiste kaupade-teenuste hindu. Kahtlemata seostub kiirenenud hinnatõus kiiresti kasvanud palkade ning hoogsa laenuvõtmisega. 
Siiski oleks naiivne väita, et palga- ja hinnatõusul on mingi üks ja ainus põhjus ning lahendamiseks üks ja ainus majanduspoliitiline vahend. Kõike korraga ei suuda teha ükski majanduspoliitiline meede ning ühiskonnal tuleb kasutada tasakaalustatud terviklikku võtete komplekti, mis kokkuvõttes enim pikaajalist kasu toob. 
Eesti majandus on avatud. Sellest oleme lõiganud suurt kasu, nagu ka EL-i liikmelisusest: 10 aastat tagasi oli meie elatustase 1/3 EL keskmisest, praegu ligi 60%. Avatus tugevdab konkurentsi, liigutab tööjõudu ja kapitali sinna, kus nad on tootlikumad. Kokkuvõttes suureneb majanduse pikaajaline kasvuvõime. 
Valitsus ja keskpank peavad arvestama, et kui avatusest on neile lõppkokkuvõttes suur abi, siis ei saa nad samal ajal oma tegevuses rakendada suletud majanduse mudelit. See pole kurb järeldus, sest avatusest saadud kasu on olulisem. 
EL-i liikmesriigil Eestil on mõttetu piirata Eestis litsentseeritud pankade tegevust ebamõistlikult rangete regulatsioonidega. Kui raha tahab siia tulla, siis ta ka tuleb - kas või ringiga. Regulatsioonide karmistamise tulemusena hakkab laene väljastama mõni teine asutus. Näiteks firma, millel on kaudne seos meie pankade emapankadega välismaal. Või suunatakse laenuraha ringlusesse läbi liisingufirmade. Või tuleb Eesti turule oma soodsate laenudega üleüldse uus firma, näiteks Hispaaniast. Sest kui kommertspangal X on litsents mõnes Euroopa riigis, siis Eestis tegutsemiseks ta täiendavat luba ei vaja. 
Euroalal on kohustusliku reservi määr kaks protsenti, Eesti Pank tõstis selle alates 1. septembrist 15-le, seda niigi kõrgelt 13 protsendilt. Reservimäära võib tõsta 55 või 155 protsendini, kuid ka see ei kaitseks meid ühtselt Euroopa finantsturult sisse voolava raha eest. Saaksime vaid finantsmaailmas endale paanitseva paariariigi maine. 
Me poleks mitte esimene riik maailmas, kes kommertspankade sedasorti ahistamise lootusetu tee läbi käiks. Järeldus nendest katsetest on olnud, et regulatsioonid peavad olema mõistliku rangusega. Nii, et see oleks piisav signaliseerimaks majanduse riske nii pankadele kui ka laenuvõtjatele, kuid samas ei tekitaks asjatuid väärastusi statistikas ega peidaks probleeme kalevi alla. Üks avalikul infol põhinev näide sellisest kõrvalekaldest: reservinõude tõstmise tulemusena "vähenes" üleöö Eesti välisvõlg, sest Hansapank viis Leedu liisinguettevõtte rahastamise Eesti bilansist Leetu. 
Keskpank on arutanud ka rangemate meetmete rakendamist, kuid senine tervikanalüüs on näidanud, et ühepoolsete sammude astumine oleks mõjunud elevandi tammumisena portselanipoes. 21. sajandil ei ole riigil arukas eraisikutele ja firmadele ette kirjutada, kui palju keegi laenu tohib saada. Vabandust, et langen absurdi, aga see sarnaneks olukorrale, kus pankades lubataks välismaale sõiduks vahetada 50 eurot kuus.

5 miljardit on suur raha

Majandusele kasulikum tervikpakett sisaldab endas samme, mis mõjutavad mitte ainult laenu andjaid, vaid ka võtjaid. Buumi ajal ei tohi laenuvõtmisega kaasneda soodustusi - näiteks tulumaksu tagastust laenuintressidelt. Riigi eelarvepoliitikaga saab leevendada laenukasvu mõjusid. On täiesti arusaamatu, kuidas meie eelarveülejääki - sellel aastal 5-6 miljardit krooni ehk ligi kolm protsenti SKP-st - saab nimetada vähetähtsaks sammuks majanduse stabiilsuse toetamisel. 
Eesti rahapoliitikal on eeltooduga ühene seos. Meie alustala on siduda krooni vahetuskurss euroga, mis on osutunud Eesti majandusele edukaks. Ehk nagu on õigesti märgitud - olla nii palju kui võimalik euro nägu. See on aidanud hoida inflatsioonitaset viimase kümnendi jooksul küllaltki madalana, laias laastus 3-4% aastas. Majandus on aru saanud, et kui tema konkurentsivõime ei suurene, siis ei saa ta ka hindu tõsta ja vastupidi. Valuutakursi fikseerimine tähendab kapitali liikumise tingimustes, et intressitase on suurel määral euroala ja riskimarginaali määrata. Kuna meie hinnad ja palgad on esialgu veel madalamad Euroopa Liidu keskmisest, on meie hinnatõus natuke kõrgem kui euroalal. Kui meie tootlikkus ikka edasi kasvab, on euroalast üks-kaks protsenti kõrgem inflatsioonitase lähemate aastate jooksul loomulik. 
Kokkuvõtteks: Eesti majanduse tervist ohustavate palavikunähtudega võitlemiseks on vaja Eesti Panga, valitsuse, ettevõtjate ja kindlasti kommertspankade asjatundlikke otsuseid, et saaksime koos Eesti majandust tasakaalukal teel hoida.

Avaldatud: 
13.09.2006
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht