Küprose õppetunnid

Madis Müller
Madis Müller
Eesti Panga asepresident ja Finantsinspektsiooni nõukogu liige

Küpros on viimase 10 aasta jooksul saanud Eestile lähedasemaks kui kunagi varem ja seda mitte üksnes tänu Eesti turistidele, kes on otsustanud puhkuse veeta just Küprose saarel. Eesti ja Küpros on seotud ühise majandusruumi ning ühise valuuta kaudu. Sellest tuleneb ka praktiline vajadus tunda huvi teineteise riigirahanduse seisu ja majanduspoliitika vastu. Samal ajal on selge, et kuivõrd meie riigid on üksteisest geograafiliselt kaugel ning Eesti ja Küprose vahelised  kaubandussuhted ei ole kuigi aktiivsed, siis  ei ole ka meie majanduslik käekäik teineteisest väga otseselt sõltuv. Eesti ja Küprose majanduse struktuur on täiesti erinev ja erisugused on ka meie päevakajalised probleemid. Küll aga annab Küprosel toimuva jälgimine Eesti jaoks mitu kasulikku õppetundi.

Selle nädala algul jõudsid euroala rahandusministrid ja IMFi kokkuleppele Küprose valitsusele pakutava rahalise abi tingimuste osas. Euroopa Stabiilsusmehhanismist (ESM) ja IMFilt laenatavad 10 miljardit eurot ulatuvad enam kui pooleni riigi majanduse mahust ning kuluvad nii finantssektori kui riigieelarve probleemide lahendamiseks. Küprose majanduse väiksust arvestades on riigil tõeliselt gigantne pangandussektor, mille varad ulatuvad üle 700% riigi sisemajanduse kogutoodangust (Eesti vastav suhtarv on 115%). Küprose pankadele osutusid saatuslikuks riigi ajalooliselt tugevad seosed Kreekaga, mis soodustasid ulatuslikku laenamist Kreeka valitsusele ja ettevõtetele. Kreeka majanduse probleemide süvenedes ja eriti pärast valitsuse võla restruktureerimist pidi Küpros otsustama, kas toetada saare suuremaid panku või kuulutada oluline osa pangandussektorist maksejõuetuks. Kuigi Küprose riigirahanduse ja panganduse seis paistis üsna lootusetu juba aasta tagasi, tegeles Küprose valitsus kuni veebruaris toimunud presidendivalimisteni peamiselt probleemi tõsiduse eitamisega. Sisuliste läbirääkimistesse asuti viimastel nädalatel, mil otsa olid saanud nii Küprose valitsuse viimased reservid kui ka Euroopa Keskpanga kannatus Küprose pankadele laenamisel ilma püsivate lahendusteta nende maksejõulisuse tagamiseks. Euroalasse kuulumine võimaldas Küprosel vajalike otsuste langetamiseks tänu keskpanga poolt kommertspankadele pakutud likviidsuslaenudele aega osta, kuid seda ei ole võimalik teha lõputult.

Valitsuse jaoks, kes on võimaldanud oma pangandussektoril kasvada niivõrd suureks, ei ole pankades piisavate kahjude realiseerumisel enam häid valikuid. Kui ühe panga juhid on aktsionäride raha suutnud hävitada ja uusi investoreid ei leia, jääb üle kas aktsepteerida pankrotti, pank riigistada või restruktureerida. Esimene tähendab vajadust valitsuse ehk maksumaksja poolt hüvitada hoiuseid, teine otsest investeeringut panga kapitali taastamisse ning ka restruktureerimine võib kaasa tuua rahalist kulu mitte ainult kahjumeid kandvatele erainvestoritele, vaid ka valitsusele. Pangandussektor erineb teistest majandusharudest mitte üksnes riiklike garantiide tõttu, mida valitsused on stabiilsuse tagamise huvides andud pangaklientidest hoiustajatele. Tegemist on riigi teravamat tähelepanu nõudva tegevusvaldkonnaga ka tulenevalt pankade rollist kaasaegse majanduse „vereringe“ tagamisel, mida nad säästjaid ja laenajaid kokku viies täidavad. Õnneks suudeti Küprosel kokku leppida lahendus, mis säästab otsestest kaotustest tavahoiustajad, kelle pangakontodel oli vähem kui 100 000 eurot. Küll aga peavad ulatuslikke kahjumeid aktsepteerima suurhoiustajaid, võlakirjainvestorid ja aktsionärid, kes olid oma raha paigutanud Küprose kahte suuremasse panka.

Küprose ja Eesti pangandussektori ja riigirahanduse olukorras ja väljavaadetes ei ole kuigi palju ühist. Eesti pangandussektor ei ole üleliia suur ning pankade kapital on piisav ka võimalike tagasilöökide üleelamiseks. Seega ei ole Eesti hoiustajatel ega maksumaksjatel põhjust muretseda. Mida võiks Küprose näide meile siis õpetada? Võib öelda, et Islandi ja Iirimaa kõrval on tegemist järjekordse meeldetuletusega, et finantssektorist tulenevad riskid on reaalsed ja neid tuleb rangelt juhtida. Tugev ja tõhus finantssektor on ettevõtete ja majapidamiste rahastajana kriitiliselt tähtis majanduse toimimiseks ja kasvu tagamiseks. Eesti huvides on kindlasti toetada meie üsna pangandusekeskse finantssektori laiemat arengut. Mõelda tasub kõrge lisandväärtusega finantsteenuste ekspordile, kuid seda vaid tegevuste osas, kus on võimalik vältida liigsete riskide kuhjumist Eesti pankadesse ja potentsiaalseid kohustusi maksumaksjatele. Täna me õnneks sellised ohtlikke tendentse ei tähelda.

Finantssektoris võivad probleemid tekkida eelkõige siis, kui pankade varade maht on kasvanud ebaproportsionaalselt suureks kas võrreldes riigi majandusega (Iirimaa, Islandi ja Küprose näide) või siis laenumahtude väga kiire kasvu tagajärjel (osaliselt ka Eesti kriisieelne kogemus). Finantssektorist tulenevaid kriise eristab laiematest makromajanduslikule tasakaalustamatusele järgnevatest kriisidest muuhulgas asjaolu, et finantssektoris võivad negatiivsed stsenaariumid tegelikkuseks saada väga ootamatult. Seni pealiskaudsel vaatlusel suurepärasena tundunud olukord võib muutuda üleöö. Investeerimispanga Lehman Brothers tugevust hindasid reitinguagentuurid 2008. aastal suurepäraseks veel päev enne panga kokkukukkumist. Ka Küprose panku ja riigirahandust võis veel viis aastat tagasi vähemalt mõne näitaja järgi pidada suhteliselt konservatiivseks. Küprose pangad ei laenanud raha välja märkimisväärselt rohkem, kui neil oli hoiuseid. Lisaks oli Küprose valitsuse võlakoormus 2008. aastaks vähenenud 50%ni SKPst, mis oli madalam kui Euroopa keskmine. Kuigi probleeme oli ka majanduse konkurentsivõime säilitamise ja kohaliku kinnisvarabuumi ohjeldamisega, sai Küprosele saatuslikuks just liiga suur ja kontsentreerunud pangandussektor. Pankadel ei olnud piisavaid kapitalipuhvreid, et pidada vastu lähenevale kriisile ja kanda nii Kreekast kui ka halvenenud laenuportfellist tulenevaid kahjumeid.

Kokkuvõttes on tähtis, et riigis funktsioneeriks tugev üksikute pankade üle ranget järelevalvet teostav finantsinspektsioon, mis oleks võimeline õigeaegselt märkama liigsete riskide kuhjumist mõne panga bilansis ja sellele piisavalt jõuliselt reageerima. Teiseks on oluline roll keskpangal, mis hindab kriitiliselt kogu finantssektori stabiilsust tervikuna ja rakendab vajaduse korral riskide maandamiseks konkreetseid meetmeid (nt täiendavad kapitalinõuded pankadele, laenutingimusi suunavad regulatsioonid). Eestis on mõlemad olemas.

Lisaks sellele, et Küprosel toimuv tuletas taas kord meelde, et finantssektori arengut tuleb pidevalt tähelepanelikult hinnata, süvendas see minu veendumust veel kahel teemal. Esiteks tõestavad Küprosele pakutava abipaketi üsna äärmuslikud tingimused ja tagajärjed, et tugeva euroala huvides on vaja poliitika ja reeglite ühtlustamisel veel vähemalt mõned sammud edasi astuda. Loodetavasti aitab ühtse pangandusjärelevalve rakendumine alates järgmisest aastast vähendada erinevatest järelvalvestandarditest tulenevaid üllatusi tulevikus. Kuid vaja on ka ühtseid reegleid pangakriiside lahendamiseks ja ühtset hoiusekindlustust, mis tagaks usalduse Euroopa pankade vastu nii hoiustajate kui ka võlakirjainvestorite silmis. Sõltumata probleemide ulatusest, ei tohiks üheski Euroopa riigis seada küsimärgi alla hoiusekindlustuse põhimõtteid ning võtta väikehoiustajatelt kindlustunnet, et nende hoiused säilivad täies mahus. Euroopa finantssektori stabiilsuse huvides on ühtsed reeglid, järelvalve ning kõigi pankade poolt ühiselt rahastatud fondid hoiuste ja pankade sujuvate restruktureerimiste tagamiseks. Tänased kulud Küprosel ja mujal on paraku põhjustatud ühistele reeglitele ja järelevalvele eelnenud ajastust, mistõttu üleminek euroala tugevdavale täielikult ühtsele pangandusraamistikule ei saa toimuda koheselt. Tänu ESMile on küll loodud võimalus valitsustele teineteist teatud tingimustel panga- või muude kriiside korral toetada, kuid seejuures tuleb tagada, et kulusid varasemate vigade eest kannavad varasemad otsustajad.

Lõpetuseks tasub mainida üht aspekti, mille poolest on Küpros kõigist euroala riikidest Eestile kõige lähedasem. Nimelt oleme mõlemad üsna võrdselt väikese majandusega riigid. Eesti sisemajanduse kogutoodang oli 2012. aastal umbes 17 miljardit ja Küprosel 18 miljardit eurot. Eelmisel aastal toimunud avaliku debati ajal Eesti ESMiga liitumise vajaduse üle kõlas muu hulgas ka argument, et Eesti poleks oma väiksuse tõttu euroala jaoks kunagi piisavalt „süsteemne“, et hätta sattudes kvalifitseeruda ESMi abile. See, et euroala on Küprosele abi pakkunud, kinnitab aga vastupidist ning tõestab ESMi kasulikkust tingliku kindlustuspoliisina ka Eesti jaoks.

Avaldatud: 
03.04.2013
Väljaanne: 
Postimees