Laenamine nõuab kainet mõistust

Sven Meimer
Eesti Panga finantsvahenduse osakonna juhataja

Euroopa Liidu ja USA tulemused on viimasel ajal olnud oodatust kehvemad. Selle taustal on erinevate analüütikute poolt Eestile 4-5 protsendi vahemikku prognoositud majanduskasv muljetavaldav.

Kas Eestis on tõepoolest leitud viis, kuidas ikka ja alati, maailmamajanduse mõjudele vaatamata oma majandust edukalt edendada? Kui nii, siis võiksime kauaotsitud Eesti Nokia leituks kuulutada. Paraku tuleb siinkohal siiski meelde ka kuulus Jaan Tatika masin, mis küll otse paekivist sealiha pidanuks tegema, ent... Korraliku majanduskasvu näitajaga vähemalt sama oluliseks tuleb pidada hinda, mida kasvu eest maksta tuleb.

Kiire laenukasv 
Viimase aasta majanduskasvu vedajaks kerkinud suurt sisenõudlust toidab ettevõtete ja eraisikute (reaalsektori) laenuvõtu ja liisingu hoogne kasv, mis viimase 12 kuu keskmisena on olnud ligi 21 protsendi tasemel ja juuni lõpus ületas 28 protsenti. Eriti kiiresti - 38 protsenti - on kasvanud liisingfinantseerimine. See ületab mitu korda ELi riikide näitajaid ning tõmbab ka arenevate turgude võrdluses Eestile soovimatut tähelepanu.

Kiirele laenukasvule on loonud soodsa pinnase Eesti rahapoliitiline keskkond, mille arengud on olnud paralleelsed europiirkonna omadega. Ent mõju on avaldanud ka tihe pankadevaheline konkurents. Laenuintressid on jõudnud rekordmadalale tasemele - tugevad krediidireitingud võimaldavad ligipääsu odavale laenuressursile ja lubavad ka reaalsektoril soodsatel tingimustel laenu saada. Ühiskonnale tervikuna toovad madalad laenuintressid kasu - aga ainult juhul, kui majanduse areng tervikuna on pikkade aastate perspektiivis tasakaalustatud ja lühiajaliste eesmärkide saavutamist ei ole üle tähtsustatud.

Eestis on üldine võlakoormus praegu suhteliselt väike. Laenud ulatuvad suhtena SKPsse veidi üle 40 protsendi; euroala vastav näitaja on 130 protsendi lähedal. Seega võib Eesti mõneti kiiremat laenukasvu pidada mõistetavaks. Ent pikaajalise tasakaalustatud arengu vaatepunktist tuleb kindlasti küsida, kuidas jaotub ettevõtlusse suunatud krediit siseturule orienteeritud majandusharude ehk suletud sektori ja välisturgudele orienteeritud harude ehk avatud sektori vahel ning millistest allikatest laenukasvu finantseeritakse.

Viimase aasta kiire laenukasvu taga on olnud peamiselt suletud sektor ehk majandusharud, mis Eesti ekspordile kaasa ei aita. Kõige kiiremini on kasvanud eraisikute kinnisvaralaenud. Soodsamaks muutunud eluasemelaenud koos sissetulekute kasvuga on aktiviseerinud kinnisvaraturgu ning kergitanud hindasid. Näiteks Tallinna «mägede» korterite hinnad on Kinnisvaraeksperdi andmetel tõusnud aastaga ligikaudu 60 protsenti. Märkimisväärseid ressursse on paigutatud ka kohaliku kaubandussektori väljaarendamisse.

Kuni 2001. aasta keskpaigani kasvasid laenud ja hoiused pankades samas tempos. Edasi on hoiuste juurdekasv jäänud tublisti alla laenu ja liisingu omale. Selle aasta kuue kuuga on reaalsektorisse (ettevõtetele ja eraisikutele) suunatud laenude ja liisingu jääk kasvanud viie miljardi krooni võrra, samal ajal kui kodumaise mittefinantssektori (s.o valitsus, ettevõtted ja eraisikud) hoiuste kasv jäi 3,6 miljardi krooni juurde. Lõhe investeerimisvajaduse ja säästmise vahel on kärisenud praktiliselt iga kuuga.

Mööduv nähtus 
Selle asemel, et piirduda laenude finantseerimisel kodumaiste hoiustega, on pangad rahastanud suurenenud laenunõudlust välisraha kaasamise ja reservide arvelt. See aga on muu hulgas viinud jooksevkonto puudujäägi kiire kasvuni. Kui praegune trend jätkub, on oht, et puudujääk paisub veelgi.

Eelöeldust peaks piisama iga majandushuvilise veenmiseks, et Eesti majanduse praeguse hetke peamised kasvumootorid ei saa töötada sellises tempos püsivalt ega pikaajaliselt. Tegemist on ajutise nähtusega ning sellele ei saa rajada pikaajalisi plaane. Seepärast on oluline, et nii laenuandja kui laenuvõtja hindaksid pikaajalist laenu andes/võttes väga kainelt kaasnevaid riske. Laenuvõtja peab enne laenu võtmist endalt küsima, kui püsiv on tema töökoht/äri ja kas ta on võimeline oma laenu teenindama, kui intressid on mõne aasta pärast mitme protsendi võrra kõrgemad ning nominaalpalga kasv ei toimu harjumuseks saanud tempos. Kuigi tänavu ei ole veel ette näha laenuraha märgatavat kallinemist, on see varem või hiljem, maailma majanduskasvu taastumisel paratamatu.

Laenuandja peab aga endalt küsima, kas laenusaajale esitatav omafinantseerimise nõue on piisav, ega laenuriskid kontsentreeru liialt ühte sektorisse ning kas loodavad reservid on piisavad katmaks laenuriske ka halbadel aegadel. Kui laenuandjal ja laenuvõtjal on meeles endale neid tülikaid küsimusi esitada ning neile suudetakse ka külma peaga õiged vastused leida, siis võib eeldada, et Eesti suudab ajutisest ülisoodsast majanduskonjunktuurist mõistlikku kasu lõigata ilma seejuures pikaajalist tasakaalustatud majanduskasvu ohvriks toomata. Vastasel korral on aga tagajärjed valusad, sest masinat, mis paekivist sealiha teeks, pole tänini paraku veel tööle saadud.

Avaldatud: 
02.08.2002
Väljaanne: 
Postimees