Laenamise kunst

Andres Sutt
Eesti Panga asepresident

Eesti avalikkus on säilitanud meelerahu, kui räägitakse paisuvast jooksevkonto defitsiidist ja meie võlakoorma kiirest kasvust. Kõik see näib kuidagi kaugena. Ometi tekitasid Eesti Panga eelmisel nädalal välja öeldud ettepanekud laenubuumi jahutamiseks omajagu elevust ja poleemikat. Mis rikkus seekord ühiskonna seni kõigutamatut meelerahu?

Oli see tõdemus, et jooksevkonto defitsiidi ja võlakoorma kiire kasvuga kaasnevatel ohtudel on ka olmeline mõõde, mis meid kõiki isiklikult puudutab? Või oli see vaid hetkeline mõttepaus - kas see keeruline jutt jooksevkontost ja võlgu elamisest ikka minu kohta käib? Ego on kõrge, trumbid justkui taskus ja pangakonto saldo ei ole takistuseks - ju see on kellegi teise probleem.

Järjest hoogustunud laenukasv ei ole kindlasti ainult pankade mure, kuna laenuandjad jälgivad väga täpselt, et nende riskid oleks kaetud. Kuigi pangad on tugevad, pidas Eesti Pank nädala eest vajalikuks rakendada laenupakkumist piiravaid meetmeid pankade kohustuslike reservide raamistiku osas. Reservimäär, mis mitmetes Euroopa Liiduga ühinevates riikides on 2-6 protsenti, jääb Eestis 13 protsendile. Keskpank astus rahapoliitilisi samme, mis on niisuguses olukorras õigustatud.

Rekordite aasta
Kindlasti võib kasvav laenukoormus muutuda probleemiks. Üks lugu suurest optimismist: inimene lõpetab ülikooli, on võtnud õppelaenu ja töötab avalikus sektoris kuupalgaga 7000 krooni. Seni üürib korterit 3000 krooni eest kuus, kuid loodab 10-protsendilise omafinantseeringuga osta 600 000-kroonise kahetoalise korteri.

Julged on nii üksikud kui ka pereinimesed. Arvatakse, et töökoht on päris hea, pank pakub madalat intressi ja pikaajalist laenu, mille kuumakse ei tulegi nii suur. Laenu summat saab suurendada (loe: omafinantseerimist vähendada) KredExi toel ja nii ei pea oma raha eluaseme alla panemagi - saab mujal ära kulutada.

Sobiva eluaseme leidmisega pole ka muret, kuna kinnisvaraarendajate toel kerkib uusi eramurajoone ja kena vaatega tornelamuid nagu seeni pärast vihma. Kui just uut asja ei soovi või käib see üle jõu, on ka järelturul pakkumine hea. Kõigele lisaks on eluolu pikaajalist stabiilsust lubav Euroopa Liidu liikmeks saamine vaid mõne kuu kaugusel.

Pealegi, kohaliku kinnisvaraturu vastu on kasvavat huvi näitamas välisinvestorid, mis tõotab jätkuvat hinnatõusu. Briti investeerimisfirma Jones Lang LaSalle suvel koostatud edetabelis kuulub Tallinn maailma 125 suurima kasvupotentsiaaliga ehk väärt elukeskkonna ja investeerimisvõimalustega linnade, «võitjate» gruppi koos Barcelona, Cape Towni, Kopenhaageni ja Budapestiga.

Naaber, sõber, töö- või koolikaaslane on just endale parema elamise, auto või teleri soetanud ja ega keegi saa rongist maha jääda.

Eestimaalaste optimismi ja riskivalmidust kinnitab tõsiasi, et eraisikute laenukoormus on vähem kui kolme aastaga enam kui kolmekordistunud, ületades 23 miljardi krooni piiri. November märkis seejuures eluasemelaenude osas uut «rekordit» - kuuga laenati ligi miljard krooni. Erinevad järelmaksu- ja krediitkaardi tooted koguvad samuti jõudsalt populaarsust.

Laenaja neli testi
Milleks uue või suurema eluaseme või auto soetamist edasi lükata, kui just praegu on see õige aeg ja pärast võib olla juba hilja, sest sama asja eest tuleb välja käia suurem rahapakk? Ega peagi, kui laenuvõtja neli testi on edukalt täidetud.

Esiteks säästud. Mida rohkem olen säästnud, seda vähem pean laenu võtma ja seda lihtsam on mul siis, kui intressid tõusevad ja mul tuleb pangale iga kuu maksta mõned sajad või tuhanded kroonid rohkem. Ehk teiste sõnadega: 15-aastase ja 500 000 krooni suuruse laenu puhul suureneb 10 protsendi omafinantseeringu ja 4-protsendilise intressitõusu juures kuumakse üle tuhande krooni.

Valulävi on individuaalne, kuid võetud riski tuleb teadvustada. Lisaks, sääste on vaja ka pärast eluaseme soetamist. Pooleaastane tagavara on kindlasti julgestuseks, et pere saab väärikalt elada ja lapsed koolis käia ka siis, kui pangale tuleb rohkem maksta kui täna või kui keegi pere liikmetest peaks töökoha kaotama. Kui aga kinnisvara ja liisingud-järelmaksud neelavad varasemad säästud ja edasine elu sõltub vaid jooksvast sissetulekust, siis oled laenanud üle oma võimete.

Teiseks töö. Kui veendunud olen selles, et mul on töökoht ka aasta pärast, rääkimata pikemast perioodist? Alates 2001. aastast on Eestis tänu heale majanduskasvule tööhõive kasvanud ja tööpuudus vähenenud. Majanduskasvu aeglustumisel need näitajad aga halvenevad - nii nagu juhtus 1997-98. Kui laenuvõtmisel on arvestatud mõlema pereliikme sissetulekuga, siis on ühe töökoha kaotus seda valusam ja võib viia märksa tõsisemate tagajärgedeni kui intressitõus.

Kolmandaks tarbimisharjumused. Kui pere-eelarvest läheb homsest laenu maksmiseks rohkem kui täna, siis millistest kulutustest saan ja olen valmis loobuma? Sööma peab, eluasemekulud tuleb katta, lapsed koolitada. Muid kulutusi, kui nendeks veel raha jääb, saab kokku tõmmata, ent sageli toob see kaasa stressi ja pinged inimestevahelistes suhetes.

Ja neljandaks - milline on minu investeerimisportfell? Ehkki öeldakse, et kinnisvara on kindel investeering (või pensioni «neljas sammas»), ütleb teada-tuntud rahvatarkus, et kõiki mune ei tasu panna ühte korvi. Kui pere investeeringuks on vaid kinnisvara (või auto), siis see ei ole tasakaal.

Pangaklient on lugupeetud nii kaua, kui ta sisse toob. Kui laenu enam maksta ei jõua, siis tuleb paraku elukohta vahetada. Kas väiksema vastu või hoopis puu alla, sõltub sellest, palju on kogutud sääste, kui suur on laenukoormus ja kui palju on kasvanud kinnisvarahindades õhku. Kas võlakoorem on kellegi teise või iseenda probleem, sõltub ikka omaenese tarkusest. Eesti Panga eesmärk ei ole kelleltki raha ära võtta, vaid aidata ära hoida nii inimeste kui ka riigi sotsiaalseid vapustusi.

Avaldatud: 
17.12.2003
Väljaanne: 
Postimees