Märten Ross: aastat iseloomustas kahanev majanduskasv ja kiirenev inflatsioon

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Pangajuht võtab kokku lõppeva majandusaasta!

Lõppeva majandusaasta iseloomustamisel on olulised kaks märksõna - majanduskasv ja inflatsioon. Kui neist esimene on hakanud kahanema, siis teine pööras jälle tõusule, tuues aasta lõpuks kaasa ka väiksema valuutavahetuspaanika.

Iseenesest oli majanduskasvu taltumine oodatud, sest investeeringute kasv on saavutanud oma lae ning koos sellega hakkab aeglustuma ka majanduse kasvutempo, kirjutab Postimehe ajakiri Otsustaja.

Viimane osutus küll näiteks keskpanga prognoositust kiiremaks, kuigi selle põhjused on prognoosiga kooskõlas. Juhtunu hea külg on aga tõigas, et ka väliskaubanduse defitsiit vähenes oodatust kiiremini.

Samamoodi oodatust jõulisem oli ka inflatsioon - seda mõjutasid nii kiirenenud palgakasv, varemkavandatust suuremad maksumuudatused kui ka toiduainete maailmaturu hindade ebameeldivad arengud.

Paljudele inimestele kujuneski olulisimaks teemaks sellel aastal mitte majanduskasvu aeglustumine, vaid pigem inflatsiooni kiirenemine. Ilmselt mängis see ka olulist rolli selles, et aastalõpu emotsioonid krooni püsimise üle küllaltki kõrgele tõusid.

Eesti rahasüsteem on toiminud muutumatul kujul üle 15 aasta. See on toonud meile madala inflatsioonitaseme ja andnud hea baasi edasiste hinnatõusuootuste ohjamiseks. Samas on loomulik, et kui inflatsioon tõuseb ajutiselt kõrgemale mitme aasta keskmisest, tekib avalikkuses kahtlusi meie rahasüsteemi võimes inflatsiooni edaspidi kontrolli all hoida.

Siin tuletaksin siiski meelde, et esimesel krooni täisaastal oli hinnatõus 90 protsenti. Veel kümme aastat tagasi oli inflatsioonitase üle 11 protsenti. Järgnenud perioodil langes keskmise tarbimiskorvi maksumuse aastane kasv juba alla kümne protsendi ning oli aastaks erandkorras madalamgi kui euroalal.

Eelkõige kallinevad teenused

Paar viimast aastat on inflatsioon kõikunud 4-6 protsendi vahel. Kui paari aasta eest oli hinnatõusu kiirendajana esikohal energiahinnad, siis viimasel ajal on peamine mõjur olnud teenustesektor ning tänavu oli selleks toiduainete hinnatõusu kiirus aasta lõpus. Tulemusena kõikus inflatsioon 2007. aasta teises pooles juba kuue ja üheksa protsendi vahel.

Fikseeritud vahetuskursi abi inflatsiooni ohjeldamisele on iseenesest lihtne. Kui kroon siduda euroga, siis impordib majandus läbi kaubavahetuse euroala madalat inflatsiooni ka meile. Keerulisem on hindade talitsemine aga teenuste juures, sest üldiselt pole nende ülepiiriline konkurents nii tugev kui kaupade puhul.

Kaks poolt - kaubad ja palgad - kokku pannes saamegi kokkuvõtva skeemi, kuidas fikseeritud vahetuskurss ja valuutakomitee madala inflatsiooni tagavad. Kaupade hinnad järgivad maailmaturu arenguid, teenuste hinnad aga eelkõige sissetulekute kasvu, mis omakorda ei saa olla suurem kui eksportiva sektori tootlikkuse kasv.

Eestis on selline protsess väga selgesti jälgitav. Hinnatõus on olnud kiirem just teenuste juures, samas kui tööstuskaupade hinnatõus on olnud piiratud. On ilmne, et inflatsiooni kiirenemine on paljuski seotud kasvanud palkadega. Sellele on mõju avaldanud meie jätkuv eksportijate konkurentsivõime paranemine ning inimeste suurem enesekindlus, et ollakse võimelised Euroopa tööturul läbi lööma.

Kuid need tegurid hakkasid juba 2007. aasta jooksul tagasi tõmbuma ning koos majanduskasvu aeglustumisega aeglustub aastatel 2008-2009 ka inflatsioon.

Sarnaselt toimub inflatsiooni ohjamine ka euroala liikmesriikides. Hoopis teine on lugu euroala üldise hinnastabiilsuse hoidmisega. Sellise suure ja suhteliselt suletud majandussüsteemi juures ei ole mõttekas otsida välist hinnatõusu ankrut. Euro ise ongi ju see alustala ja madala inflatsiooni tagab Euroopa Keskpank sisemaist nõudlust intresside kaudu ohjates.

Madal THI ei ole eesmärk

Tekib küsimus, milline meie inflatsioon siis normaalsena olema peaks? Ühte ja ainust numbrit otsida pole mõtet. Kui me oleks palgatasemelt Euroopa Liidu keskmiste hulgas ja meie majanduses kasvaksid tootlikkus ja palgad suures plaanis sama tempoga, võiks meile normaalseks inflatsioonitasemeks ollagi rahaliidu keskmine hinnatõus. Ehk siis paari protsendi ringis.

Samas on ilmne, et kui meie tootlikkus ja palgad liiguvad lähemale valdavale Euroopa üldisele tasemele, siis on ka inflatsioon sellel ajal kõrgem. Sestap ei ole võimalik ega isegi mõttekas öelda, et sellises arengujärgus oleval riigil nagu Eesti peab inflatsioon olema ilmtingimata näiteks 2,35 protsenti.

Kui meie riik on võimeline kasvama viie aasta jooksul kuus protsenti võrreldes Euroopa kolmega, siis tema inflatsioonitase ongi eeldatavasti 4,5 protsenti võrreldes Euroopa kahega.

Olenevalt sellest, kas tootlikkuse kasv on aeglasem või kiirem, erineb loomulikult ka inflatsiooninumber. Kui raha kurss on fikseeritud või ollakse rahaliidus, siis selline tootlikkuse kasvuga kaasnev inflatsioon on paratamatu ja normaalne.

Juhul kui mingi inflatsiooninumber meile ei meeldi, siis tuleb esmalt otsida vastust küsimusele, kas palkade tõus kajastab majanduse süvamuutusi ja pikaajalise konkurentsivõime paranemist või mitte. Inflatsioonitaseme suhtes peaksime muret tundma siis, kui selles kahtleme.

Kindlasti ei tohi eelnevat tõlgendada kõrgema inflatsiooni õigustusena. On äärmiselt oluline, et keskpankade tegevus oleks suunatud pikaajalise madala inflatsioonitaseme hoidmisele. Euroalaga liitumine looks Eestile suurema kindluse inflatsiooni pikaajalise tõrjumise osas.

Lühiajaliselt võib inflatsiooninäitajat mõjutada ka kaupadele või teenustele rakendatavate maksude muutmine. Kui riik küsib tarbijalt õlle joomisel kõrgemat aktsiisi, siis on usutav, et õlle hind mingil määral tõuseb. Samuti on usutav, et esialgu tähendab see tervikuna kõrgemat hinnataset kui see oleks olnud ilma aktsiisitõusuta.

Pikemas ajavahemikus maksude tõstmine üldist hinnataset aga ei mõjuta. Kui inimestel kulub nüüd rohkem raha õllele, siis jääb neil vähem ressursse muudele lõbustustele. Tinglikult võiks öelda, et õlu muutub suhteliselt kallimaks ja massaaž suhteliselt odavamaks.

Riigil on võimalusi

On selge, et järgmise aasta alguse järsk aktsiisitõus tõstis ka inflatsiooniprognoosi. Edaspidi selline eelarve tasakaalustamine inflatsioonile aga erilist lisahoogu ei anna, pigem vastupidi - tagasi hoitakse kartusi, et riik eelarve defitsiidi kaudu nõudluse kasvu toetaks.

Palju on küsitud, kas riik täiendavalt inflatsiooni juhtida ei saagi. Suures plaanis võiks nii küll väita, samas ei maksa seda mingil juhul üle dramatiseerida. Ei saa olla ju nii, et tahame punktist A punkti B kohale jõuda rongiga, aga samaaegselt ikkagi ka autoga sõita.

Kui rahapoliitika strateegiaks valida fikseeritud kursil tuginev lähenemine, siis ei ole mõtet kurta ega kurvastada, et teise valiku võimalused jäävad kasutamata.

Kuid paari asja tuleks ikkagi välja tuua, mida riik saaks teha selleks, et inflatsiooni surved oleks lühiajalisemad ning majanduse võime inflatsioonisurvetega hakkama saada parem.

Esiteks on oluline vältida regulatsioone või tegevusi, mis takistavad töö- ja kaubaturul normaalselt toimimast. Vaba kaubavahetus ning tootlikkuse muutumist peegeldav palgakujundus on inflatsiooni ohjamisel ülimalt oluline. Kuid ka laiemalt ettevõtlusvabadus ning monopoolsete nähtuste tõrjumine.

Teiseks tuleb silmas pidada, et riik on ise suur ressursside kasutaja. Riigi nõudlusel on vähemalt ajutiselt mõju riigisektori palgatasemetele ja näiteks ehitushindadele. Seetõttu on oluline, et ka riigitöötajate palgad kajastaksid muutusi meie konkurentsivõimes.

Kolmandaks tasub eriti majanduse kiirenemisfaasis aru anda, et asjatult optimistlike tulevikuootuste ülespuhumine võib luua soodsad eeldused inflatsiooni ajutisele liigsele kiirenemisele. Paraku patustati selle vastu tänavuse valimiskampaania ajal õige ohtrasti.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kuigi inflatsiooni kiirenemine sellel aastal oli paljudele ebameeldiv majandusnähtus, olid selle põhjused siiski täiesti loogilised ja eelmistesse majandushüpetesse sisse programmeeritud.

Samas tuleb üle korrata, et koos nende šokkide möödumisega kannab meie fikseeritud valuutakursil tuginev rahasüsteem automaatselt ka inflatsiooni aeglustumise eest hoolt.

[Kirjutise täispikk versioon]

Avaldatud: 
14.12.2007
Väljaanne: 
Postimees