Miinimumpalk mõjutab töötajate arvu

Natalja Viilmann
Eesti Panga ökonomist

Paljudes riikides on aeg ajalt tuliselt arutatud miinimumpalga suuruse üle. Arutelu tuum on selles, kas miinimumpalga järsem tõstmine võib muuta tulujaotuse ühiskonnas õiglasemaks ja tõsta madalama kvalifikatsiooniga töötajate suhtelisi sissetulekuid või kutsub see pigem esile vähetootlike ettevõtete kiirema lahkumise turult ning seeläbi ka töökohtade üldise vähenemise ja heaolu kao. Paljudes Euroopa rikkamates riikides – Saksamaal, Austrias, Taanis, Itaalias, Soomes, Rootsis, Norras ja Šveitsis - brutokuupalga miinimumi üleriigilisel tasandil üldse ei kehtestagi, kuid valdavalt kehtivad palga osas siiski mingit tüüpi kokkulepped kas sektorite kollektiivlepingutega, tunnitasu alammäära või muudmoodi fikseerituna. Teisisõnu, ühist lähenemist ei leidu ning enesestmõistetava võlutrikina ei tohiks miinimumpalga tõstmist käsitleda.

Millised võivad aga olla miinimumpalga järsu tõstmise plussid ja miinused? Ühest küljest julgustab miinimumpalga kiire tõus inimesi aktiivsemalt tööturul osalema ehk siis tõstab üldist tööjõu pakkumist. See on Eesti kahaneva elanikkonna juures kahtlemata oodatud areng. Teisest küljest tähendavad kerkivad palgad ja nendega seotud maksud ettevõtja jaoks kulude kasvu ja kui müük ei kasva, siis ka kasumi vähenemist. Paljudel  ettevõtetel võivad tekkida raskused töötajate hoidmisel, sest nende tööga loodud väärtus jääb uuest miinimumpalgast väiksemaks. Seega poleks vähetootlikud ärimudelid enam elujõulised ning tööpuudus riigis suureneks hüppeliselt. Kui kõik töö kaotanud inimesed liiguksid koheselt edukamatesse ettevõtetesse, siis toimuks tööjõu liikumine tootlikumatesse sfääridesse, mis kiirendaks majanduskasvu ning sellega ka inimeste rikkamaks saamist. Kuid see on võimalik ainult siis, kui töö kaotanud inimesed vastavad edukamate ettevõtete nõudmistele. Paraku pole see realistlik.

Kui miinimumpalk on liiga madal, ei mängi see palgakokkulepetes suurt rolli, kuid neid võidakse kasutada näiteks maksukohustuste kunstlikult madalal hoidmiseks. Institutsionaalse arengu seisukohalt on tähtis ka see, kuidas suhestub alampalk töötutoetuste ja toimetulekutoetustega. Mõnel juhul võib liiga madal alampalk ja suuremad toetused vähendada motivatsiooni võtta vastu alampalgaga töö. Liiga kõrge miinimumpalga puhul väheneb ettevõtjate huvi madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu palgata. Teatud palgatasemete juures hakkavad ettevõtjad sellest tööjõust hoopis loobuma, asendades seda võimalusel aeglasemalt kallinevate masinatega. Kui kulude kasvuga toimetulek hindade kergitamise kaudu või tööjõu asendamine masinatega osutub aga võimatuks, võib kiiresti kaotatud kasumlikkus sundida ettevõtjat oma äri ka sulgema. Õigesti seadistatud miinimumpalgad ei mõjuta töökohtade loomist negatiivselt, mõnes riigis kasutatakse isegi tööturu mõnele riskirühmale (näiteks noored) madalamat miinimumpalka selleks, et neid tööturule aidata.

Eestis lepitakse miinimumpalk kokku tööandjate, ametiühingute ja riigi esindajate poolt. Selle tulemusel moodustab miinimumpalga tase ligikaudu kolmandiku keskmisest brutokuupalgast ning kolmepoolselt on soovitud seda suhet pigem tõsta. Mitmetes sektorites (näiteks meditsiin, haridus, transport, avalikud teenistujad) on kokkulepete teel saavutatud alampalkade tase üleriigilisest miinimumpalgast kõrgem. Ettepanek miinimumpalka oluliselt tõsta puudutab seega rohkem erasektori ettevõtteid. Kui edukamad ettevõtjad ise tuleksid välja lubadusega tõsta oma ettevõtetes alampalka, võib see mainekujunduse seisukohalt osutuda neile edukaks reklaamiks. Üleriigiliselt ei tohiks aga seda liiga rutakalt teha. Miinimumpalk peaks tõusma, kuid mitte üle selle taseme, mis takistaks töökohtade arvu suurendamist.

Avaldatud: 
05.06.2014
Väljaanne: 
Õhtuleht