Oaas on salakaval

Sven Meimer
Eesti Panga finantsvahenduse osakonna juhataja

Kui näljane ja janune kõrberändur pärast pikka teekonda oaasi jõudes näeb ees ootamas mitte üksnes pisikest vulisevat oja, vaid lausa külluslikult kaetud pidulauda, siis on lausa loomulik, et säärane rändaja kohe tormakalt keelekastet ja kehakosutust maitsma tõttab. Kes tahes meist käituks ilmselt samamoodi. Mis aga sellise kõrberänduriga juhtub, on paraku ka teada. Oma ihadele alla heitnuna ei leia ta oaasist loodetud pääsemist, vaid armetu otsa oma esmaseid vajadusi valimatult rahuldades. Oma õnne suudab leida vaid see rändur, kes meelt mallates tasapisi oma organismi taas hea ja paremaga ettevaatlikult harjutab ja seeläbi oma ihu ja hinge nõnda kosutada suudab, et on vajadusel taas võimeline rännutee jalge alla võtma.

Võimalused aegade parimad
Umbkaudu nii on kirjeldatav ka see, mis leiab täna aset paljude Eesti inimeste ja ettevõtete majanduslikus käitumises. Alustanud oma teekonda majanduskeskkonnas, kus 1994. aastal oli SKP inimese kohta vaid 31 protsenti Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisest, raha investeeringuteks nappis ning inflatsioon ja laenude intressimäärad olid kirjeldatavad kolmekohaliste numbritega, oleme enam kui kümneaastase teekonna järel jõudnud sootuks teistsugusesse keskkonda.

Keskmiselt 5protsendiline majanduse aastakasv on taganud selle, et täna on meie elatustase ca 43 protsenti ELi liikmesriikide keskmisest. Inimeste töötasud on tõusnud keskmiselt 10 protsenti aastas, mis on Eesti keskmise palga viinud 550 kroonilt enam kui 7000 kroonile täna. Siia lisandub vaid 1,5protsendiline inflatsioon, mis hetkel on madalam eurotsooni riikide keskmisest, ning väga madalad intressimäärad. Oktoobris 2000 oli eurodes antava eluasemelaenu intress 10,6 protsenti, mis kolm aastat hiljem on langenud 5,3 protsendile.

Aga seegi pole veel kõik. Kindlustunnet lisavad Eesti valitsuse väga väike võlg, riigi ja juhtivate ettevõtete kõrged reitingud ning ettevõtete kõrge kasumlikkus ja siiani veel väga tugevana näiv konkurentsivõime. See on külluslik pidulaud, millest meil, pika tee läbinud kõrberändurina nüüd õnn osa saada on.

Peolauas maiustades peame meeles pidama: lauda on lubatud meid üksnes sihikindla ja kannatliku kõrberändurina teenitud usaldusväärsuse tõttu. Omamoodi peolauda ahvatleb pank oma kelneritega ka tänast laenuvõtjat, kellele teatatakse üha suurepärasematest pakkumistest. Kuid peolaud ei ole tasuta. Seesama säravas livrees kelner, kes täna meid lahke naeratuse saatel lauda juhatab, maja kõige paremaid sööke ja jooke pakub ning lauda kannab, on seesama, kes hiljem piduliku söögi eest arve esitab.

Arve maksab laenuvõtja
Väga arvestatavat osa Eesti majandusest on finantseeritud väliskapitali kaasabil. Peale välismaiste otseinvesteeringute, mille osatähtsus on jõudnud peaaegu 65 protsendini SKP suhtes, vahendavad välisraha ka pangad. Kohalikest hoiustest laenunõudluse rahastamiseks ei piisa (laenude ja hoiuste suhe on 1,17). Meie eluasemelaenude intressimäärad poleks nii madalad, kui välisomanike valduses olevad pangad, püüdes pingelises konkurentsis oma turuosa suurendada, Eesti laenuturule järjest enam välisraha ei impordiks. Mis tahes välismaalt tulnud raha, olgu laenu või investeeringuna, on paigutatud siia kasumit teenima. See tähendab, et kõik see raha tuleb meil varem või hiljem tagasi maksta. Kas meil on see raha? Kas tehtud investeeringud on piisavalt tootlikud ja tööjõud ELi tööturul piisavalt konkurentsivõimeline?

Eesti pangad on täna väga elujõulised ning isegi tagasilöögid majanduses, mis eraisikuid ja paljusid ettevõtteid kõvasti löövad, avaldaksid neile vähest mõju. Põhilised riskid on seotud paljude inimestega, kes intressitaseme tõustes avastavad, et on end "kinni laenanud". Ja mitte ainult eluasemelaenuga, vaid ka kõikvõimalike tarbimiskaartide ning postimüügifirmade järelmaksudega. Ühel hetkel võib tekkida olukord, et taganeda pole kuhugi ja riigi ees on tõsine sotsiaalne probleem.

Täna peab meil laenu võttes jätkuma januse ja näljase kõrberänduri kombel kannatlikku meelt, et mitte esimese söömajaga end surnuks süüa. Sest meelt maldamata on oht, et satume sinna, kus ükskord oma teekonda alustasime.

Avaldatud: 
18.12.2003
Väljaanne: 
Äripäev