Ohud on ületatavad

Eesti majandusareng on viimastel aastatel olnud edukas. Kogutoodangu järsk kasv, stabiliseeruv hinnatase, suhteliselt madal tööpuudus ning suurenev integreeritus maailma kauba- ja finantsturgudega kinnitavad senise majanduspoliitika edukust üldise heaolu tõstmisel. Ka sotsiaalne ebavõrdsus on kiirele majanduskasvule vaatamata Eestis märksa väiksem kui paljudes arenenud riikides.

Liialt välisraha

Paradoks seisneb selles, et tänastest õnnestumistest võivad alguse saada meie tulevased probleemid. Üldmajanduslikult on selgeim ohumärk seniolematu ulatuse võtnud Eesti maksebilansi jooksevkonto defitsiit ehk meie endi teenitud tulude vähesus jooksva tarbimis- ja investeeringunõudluse rahuldamiseks. Välisinvesteeringute (välismaiste säästude) kasutamine on Eesti praeguses üleminekufaasis täiesti loomulik. Ebaefektiivse majanduse genereeritud tulud on liialt väikesed tekitamaks piisavaid tagavarasid investeeringute tarvis. Investeeringud uutesse seadmetesse ja tehnoloogiasse on omakorda vältimatu eeltingimus meie majandustootlikkuse ja seeläbi ka tulude kasvuks. Kuid Eestile võib saada ohtlikuks tulevast kasvu ja seega oma teenimisvõimalusi ülehindav välisraha juurdevool, mis ühel heal päeval võib kiiresti pöörduda Eestist tulusamaid ja kindlamaid paigutusvõimalusi otsima. Välisinvestoreid ja -laenuandjaid võivad ehmatada tootmisvõimsuste ülehindamise tundemärgid, pahatihti ka paanikana leviv kartus, et tootmisvõimsused on üle hinnatud.

Õige hinnang riskidele

Üleüldiste "isepaisuvate hinnamullide" tekkest Eestis seni rääkida ei saa. Praeguste tormiliste arengute jätkudes võib selline olukord märkamatult saabuda. Aktsiaturu teatud lõigud annavad kahtlusteks juba alust. Järsult avardunud laenuvõimalused kinnisvara soetamiseks ja arendamiseks võivad ikka veel takerdunud maareformi ja suhteliselt kõrgelt rakendatud ehitusvõimsuste tingimustes tekitada tasakaaluhäireid ka sel tavapäraselt ebastabiilse hinnatasemega turul.

Riskide õige hindamine ja ohtude ettenägemine peab saama alguse üksikisikust ja -ettevõttest. Mida konservatiivsemad ollakse esmatasandil, seda vähem tõenäolised on tervet majandust tabavad šokid. Pidevalt tuleks endalt küsida: kas olen ikka piisava varuga suuteline oma laenu tagastama või liisingumakseid tasuma ka halvema üldmajandusliku konjunktuuri puhul? Töökoha või turuosa säilivus ei ole kellelegi iseenesest tagatud. Samas ei tohi erasektori rolli üle hinnata. Raskused tekivad üldise majandusolukorra hindamisel, konkurentsisurve, aga ka mitme märksa irratsionaalsema mõjuri toimel. Sageli osutub uue auto liisimise otsustamisel olulisemaks argumendiks naabrimehe auto mark ja vanus kui enda edaspidine sissetulek. Seetõttu on enamasti kasulikum, kui riik etendab teatud stabiliseerivat ja ohtusid maandavat rolli.

Riigil tuleb taas kord hakata pöörama tähelepanu makromajanduslikele meetmetele. Praegust arengustaadiumi iseloomustab uute riskide esilekerkimine. Siit tuleneb tõsine väljakutse nii meie majanduspoliitika kujundajatele kui ühiskonnale tervikuna. Jooksevkonto defitsiit püsib juba teist aastat järjest tasemel, mis ületab kümnendiku sisemajanduse kogutoodangust. Sellises olukorras võib riikliku majanduspoliitika vähimgi ebaadekvaatne reageering saada saatuslikuks usalduse püsimisele Eesti majanduse vastu. Välismaailm vajab täiendavat kinnitust meie võimele säilitada majandusarengu tasakaalustatus. Ja muidugi vajame asjakohast abinõudepaketti ka meie ise.

Mida siis teha? Et vähendada tulude puudujääki tarbimis- ja investeeringunõudlusega võrreldes, tuleks suurendada tulusid või vähendada tarbimist ja investeerimist. Tulude ehk majanduse kogutoodangu suurendamine oleks kahtlemata parim lahendus, kuid tegemist on pikaajalise protsessiga, kus riik saab mängida eelkõige toetavat ja keskkonda kujundavat rolli. Selle ülesandega on Eesti majanduspoliitika seni suhteliselt rahuldavalt toime tulnud. Eestile hiljuti omistatud hea krediidireiting tähendab, et nüüd oleme saanud juurde veel ühe üsnagi valvsa majanduspoliitilise valvekoera.

Ülemäärase nõudlussurve vähendamine on mitmetahuline eesmärk. Kogunõudlus koosneb nii kulutustest tarbimisele kui ka investeeringutele. Investeeringuid piiravad abinõud võivad sattuda vastuollu pikaajalise majanduskasvu taotlusega. Seetõttu on esmaolulised kõik majanduspoliitilised abinõud, mis ühiskonna töötahet pärssimata oleksid suunatud majanduse säästmiskalduvuse tõstmisele.

Pensionireform

Siin on üks olulisemaid märksõnu pensionireform. Omamaiste säästude suurem roll investeeringute finantseerimisel vähendab automaatselt meie sõltuvust välismaisest finantseerimisest ja seega maksebilansi jooksevkonto defitsiiti. Kuid tuleb arvestada, et säästmiskalduvuse üldine tõus pole saavutatav üleöö. Tänaseks kujunenud olukord aga nõuab meie majanduspoliitika usaldusväärsuse ja majandusarengu tasakaalustatuse nimel kiiremat reageerimist.

Kogunõudluse otseseks alandamiseks on majanduspoliitikal klassikaliselt kaks vahendit: eelarvepoliitika ja rahapoliitika. Kuigi avatud väikeriikides ei pruugi kumbki neist enam kauakestvat mõju omada, ei tohiks makromajanduspoliitika osa lühiajalise korrektsiooniabinõuna alahinnata. Lisaks võivad näiteks eelarvepoliitiliste sammudega kaasneda ka mõned positiivsed struktuursed nihked tagavarade tekkimise näol.

II osa

Artikli ilmus 18.septembri Eesti Päevalehes
Artikkel järgnes 19.septembri Eesti Päevalehes

Avaldatud: 
18.09.1997
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht