Olukorrast riigis ja mujal

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Mis saab edasi? Oleks rumal midagi kindlat prognoosida. Täiesti kohatu oleks eitada määramatuse osakaalu tuleviku väljavaadetes.

Viimast arutelu riigieelarve kärbete üle oleks põhimõtteliselt vale siduda liigselt Eesti majandusega. Muidugi tekitas varasemate aastate buum tugeva kõrvalekalde senistest trendidest nii erasektoris kui ka riigi toimimises: eraisikute laenuvõtmises, riigieelarve kulude kasvus ja liiga lihtsalt teostatavates hinnatõusudes.

Loomulikult tuleb neid asju nüüd remontida. Ükski neist sisemistest hädadest ei seleta aga praeguste eelarvearutelude summade suurusjärku.

Meil ei oleks põhjust rääkida kaheksa miljardi krooni suurustest eelarvekärbetest, kui seda ei määraks maailmamajanduse olukord ja selle mõju meile. Kuigi järgnevad arvud pole enam verivärsked, tasub need välja tuua. Jaapani ekspordimaht oli detsembris 35 protsenti väiksem ja Ameerikas müüdi eelmistel kuudel kuni 40 protsenti vähem autosid kui aasta tagasi.

Euroopa tööstustoodangu tellimused olid novembris aastaga kahanenud veerandi võrra. Poola zlott, mis eelnevalt oli kahe aasta jooksul euro suhtes tugevnenud 13 protsenti, langes vaid poole aastaga 31 protsenti.

Mis saab edasi? Oleks rumal midagi kindlat prognoosida. Täiesti kohatu oleks eitada määramatuse osakaalu tuleviku väljavaadetes. Võimalik, et maailmakaubandus jääbki tasemele, kuhu ta aasta lõpul langes, või siis väheneb veelgi. Samas võivad suured toetuskavad, intressimäärade alandamine ja erasektori kosumine optimismi taastada ning olukord muutub paremaks. Need kaks stsenaariumi võivad meie majanduskasvu jaoks tähendada kümneid miljardeid kroone erinevusi.

Üks on selge. Veel kuus kuud tagasi ei kõlanud usutav väljavaade, et meie majanduse maht kroonides on sel aastal kümnendiku või enamagi võrra väiksem 2008. aasta kõrgeimatest näitajatest. Nüüd on see aga väga võimalik suundumus. Piisab vaid, kui maailmamajanduse ja meie peamiste kaubanduspartnerite majanduse maht jääb eelmise kvartali tasemele. Muidugi võime olla teistest tublimad ja teha jõupingutusi vahe vähendamiseks, kuid suurt pilti see ei muudaks.

Sellise arengu korral on riigieelarve ja majanduse suhtes olemas mõned praktilised järeldused. Esiteks, kui majanduse maht oleks sel aastal 2008. aastaga võrreldes 225 miljardit krooni ehk umbes 10 protsenti väiksem, laekub rusikareegli järgi ka riigile tulusid 10 protsenti plaanitust vähem.

Teiseks, kui mõnda kuluartiklit ei vähendata, kasvab selle kulu osakaal majanduses automaatselt. Näiteks praegused pensionid ei alane isegi juhul, kui hinnad ja palgad langevad. Seega tõuseb pensionide osakaal majanduses sellises olukorras ka ilma, et pensione endid üldse sellel või tuleval aastal suurendataks. Just uues olukorras võimenduvad seega kulude paindlikkuse probleemid.

Kolmandaks, kui Eesti tootlikkus ja konkurentsivõime ei kasva, tuleb tööhõive säilitamiseks ka palkades järele anda. Palgatulude osakaal majanduses ei saa lõpmatult tõusta.

Kas need järeldused peaksid meid viima musta masendusse? Ei, kui teeme õiged järeldused nii ettevõtete kui ka riigi tasandil.

Erasektoris on juba tehtud palju otsuseid, mis aitavad kaasa ettevõtete konkurentsivõime säilimisele uutes tingimustes. Loodan, et üha enam püütakse leida ka värskeid ideid, kuidas võtta ette uusi tegevusalasid. Kuigi pole selge, millised valdkonnad edaspidi kindlasti tootlikud on, võiksid ettevõtted julgemalt tulevikku vaatavaid otsuseid teha. Otsuseid langetada on tulnud ju ka headel aegadel!

Investeerimisotsuste elluviimist toetab praegu odavnenud rahastamine tänu alanenud intressitasemele euroalal. Krooni kindla vahetuskursi kaudu mõjutab see ka meie majandust.

Muutunud on ka tööturu olukord. Kuigi töökohtade kadumine on suur probleem, on uutes oludes vähenenud tööjõu puudusest tulenevad takistused äritegevuse laiendamiseks. Firmade julgust töökohti luua suurendab ka muudetud tööturu seadustik, mis aitab tööhõive tõstmisele kaasa.

Loomulikult on ettevõtete tegevusjulguse suurendamiseks tähtis stabiilne rahasüsteem ja ennustatav eelarvepoliitika.

Inimlikult on arusaadav, et analüütiliselt on põnev tekitada pealkirju rahasüsteemi muutmise teemadel. Paraku külvavad sellised lihtsustused ainult segadust. Kui me juba oleme nõus euroala soodustava mõjuga meie majandusele, siis olemegi ju heaks kiitnud, et majandus kohandub väljakutsetega muud moodi kui raha väärtust muutes. Vaatamata emotsioonidele käitub majandus ka praegu sellele teadmisele toetudes.

Seetõttu on inflatsioon sisuliselt hääbunud ning majanduse kohandumine täies hoos. Oleks ülimalt totter hakata nüüd toimivas rahasüsteemis segadust tekitama.

Teadmisest, et rahasüsteem püsib, on kantud ka eelarvekärbete arutelu. Kui majanduse maht jääb lähiaastail maailma mõjul eelnevast madalamaks, on riigi kulusid madalama tasemega kohandada igati õige ja asjakohane. Erinevalt paljudest ei arva ma seejuures, et kärped pärsiks majanduse kasvuväljavaateid.

Pigem olen vastupidisel seisukohal. Jõuline samm eelarve tasakaalustamise suunas, mis kätkeks nii kulukärbete laiapõhjalisust kui ka avaliku sektori suuremat tõhusust, on aluseks kasvu kiiremale taastumisele. Riigi kulude osa majanduses pole ka pärast kärpeid kuigi väike. Küll aga oleks Eesti sellise sammuga Euroopas esirinnas ning pakuks kindlust, et riigi rahakott on turvalisel pinnasel ka siis, kui maailmamajanduse olukord on ebakindel. Teatavasti pärsivad ebakindlus ja teadmatus majandust kõige enam.

Seega tekitavad kärpeotsused pigem kindlustunnet, et riik on raskustest üle. Kindlasti tehakse ka kõige karmimana tunduvaid otsuseid meie kõigi tuleviku nimel, et kasvaks usaldus tuleviku suhtes ja inimesed söandaksid taas tarbima hakata. Sama kehtib ettevõtete kohta, kuivõrd ebakindlus riigieelarve jätkusuutlikkuse suhtes ei tähenda neile midagi muud kui kõrgemat kapitalihinda ning maksutõusude ohtu.

Kontrolli all olev puudujääk koos väljavaatega, et eelarvet saab majandusolude paranedes kiiresti tasakaalustada, on parim vahend kasvu takistavate tegurite mõju vähendamiseks.

Avaldatud: 
06.02.2009
Väljaanne: 
Postimees