Palgakasvu aeglustumise paratamatusest

Kaspar Oja
Kaspar Oja
Eesti Panga ökonomist

Viimase aja Eesti majanduse teemalisi uudiseid ning mõtteavaldusi lugedes jääb mulje, et kõik tahavad palka juurde. Kiiresti ja palju. Palgatöötajana kuulun loomulikult ise ka nende sekka.

Ehkki palgatõusu ootuse taga on ühest küljest võrdlus Põhjamaadega, mängib ilmselt vähemalt sama olulist rolli nominaalpalkade harjumuspäraseks muutunud suhteliselt kiire kasv. Enne kriisi see ju nii oli. Laenubuumiaegne ülekuumenemine võib olla loonud ootuse, et tavaline kasv ongi kiire. Eesti kasvunumbreid teiste riikide omadega kõrvutades selgub, et kõikjal see siiski nii ei ole.

Kui heita pilk keskmise palga statistikale ja jätta kõrvale kriisiaastad, võib põhjalikuma analüüsita veenduda, et pärast Eesti taasiseseisvumist ei ole keskmine brutopalk kasvanud varem nii aeglaselt kui praegu. Pikemat trendi uurides selgub, et nominaalpalgakasv on kogu aeg aeglustunud. Näiteks 1992. aasta neljandas kvartalis kasvas keskmine palk aastaga ligi 500%, üheksakümnendate keskpaigas oli kasv mõnekümne protsendi juures, uue aastatuhande alguseks oli sellest järele jäänud 10%.

Euroopa Liidus on viimase üheteist aasta jooksul kasvanud palgad kiiremini riikides, kus sissetulekutase on olnud suhteliselt madal. Näiteks Eestis kasvas aastatel 2000–2011 nominaalne palgafond palgatöötaja kohta keskmiselt ligi 9% aastas, Soomes vaid veidi üle 3% aastas. 2000. aastal moodustas Eesti nominaalne palgafond palgatöötaja kohta Euroopa Liidu keskmisest kõigest 20% ja 2011. aastal 41%.

Nominaalsest numbrist on sageli olulisem see, kui palju on palga eest võimalik tegelikult tarbida. Lõppude lõpuks pole tähtis, mis number on rahatähel, vaid see, kas arved saavad makstud ja pere toidetud ning kas midagi üle ka jääb. Kui võtta arvesse Eesti ja Euroopa Liidu keskmise hinnataseme erinevus, siis 2000. aastal said eestlased oma palga eest tarbida ligikaudu kolmandiku sellest, mis keskmine eurooplane, aga 2011. aastal juba veidi üle kahe kolmandiku.

1995. aastal oli eestlaste reaalne ostujõud ligikaudu kolm korda väiksem kui soomlastel. 2011. aastaks kasvas soomlaste ostujõud võrreldes 1995. aastaga 37%, eestlaste oma 137%.

Madalalt sissetulekutasemelt on teiste vana tehnoloogiat üle võttes ja masinaparki laiendades lihtsam kasvada kui päris uut tehnoloogiat arendades. Ehk sisuliselt võib seda võtta ka nii, et Eestis võivad palgad kasvada, kui mõni põhjamaine ettevõte otsustab kulude optimeerimiseks oma suhteliselt tootliku tehase siia kolida. Põhjamaades aga sellest ei piisa. Kui tahame Põhjamaadele järele jõuda, siis ei piisa ka meil vaid odavamaks maaks olemisest. Mida sarnasemad oleme rikastele riikidele, seda keerulisem on neist kiiremini kasvada.

See tähendab, et praegune palgakasvu aeglustumine on püsiv reaalsus ja majanduse tsüklilise arengu ning euroala kriisi süüks võib sellest panna vaid väikese osa. Ilmselt jääb edaspidigi Eestis kasv kiiremaks kui Euroopas keskmiselt, kuid see ei saa enam olema selline nagu aastate eest.

Samas ei tasu lasta end uinutada mõttest, et meil peab ainuüksi seetõttu kiirem kasv olema, et oleme teistest vaesemad. Viimase kahekümne aasta kiires kasvus on kindlasti rolli mänginud Eesti suhteliselt vaba majanduspoliitika, mis ei ole takistanud uute ideedega turule tulemast. Euroopas on riike, nagu näiteks Ungari, kus palgad on kasvanud aeglasemalt kui teistes sarnase sissetulekutasemega riikides. Aga on ka riike, kus kasv on olnud kiirem, näiteks Norras – neil on nafta.

Surve palkade tõusuks võib tähendada, et kui tootlikkust ei õnnestu tõsta, siis nõustutakse hinnatõusuga. Buumiajal olid ettevõtted sunnitud palkade suurendamiseks hindu tõstma. Sellest üksi ei piisa aga ostujõu suurendamiseks, sest kui kõik tõstavad hindu, et palku suurendada, siis tõusevad hinnad sama palju kui palgad ja tegelik heaolu ei suurene. Kui hinnad tõusevad enam kui mujal maailmas, kaasneb oht, et eksportivad ettevõtted kaotavad turgu ning tarbijad eelistavad enam odavamaid importkaupu, mistõttu väheneb nõudlus ka kodumaisele turule orienteerunud tootjate kaupade järele. Palga liigkiire tõstmine hindade arvelt tekitab ajutise illusiooni rikkamaks saamisest, kuid pikemas vaates ohustab see kasvu. Lõppude lõpuks oleme aga huvitatud sellest, et ostujõud jätkaks suurenemist ning jõuaks rikkamatele riikidele järele.

Viimasele kahekümnele aastale tagasi vaadates tuleb nentida, et oleme elanud väga heal ajal. See oli aeg, mil eestlaste sissetulekud ja ostujõud kasvasid väga kiiresti. Tõenäoliselt jätkub Euroopa mõistes kiire kasv ka järgmise kümne aasta jooksul, kuid ei tasu loota, et see on samasugune kui viimasel viieteistkümnel aastal.

Avaldatud: 
21.11.2012
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht