Parema pensioni võti on säästmine

Ülo Kaasik
Eesti Panga majanduspoliitika allosakonna juhataja

Hiljuti ütles peaminister, et pensioniiga tuleb 15-20 aasta pärast tõsta. Järgnev analüüs käsitleb probleeme, mis meid tulevikus pensionide maksmisel ees ootavad.

Eestis, nagu ka enamikus Euroopa riikidest, näitavad demograafilised ennustused, et rahvaarv väheneb ning rahvas vananeb kiiresti. Samas ilmneb ennustustest, et nii eeldatava eluea pikenemise (umbes kaheksa aasta võrra) kui ka rahvastiku vanuselise koosseisu tõttu suureneb üle 64-aastaste inimeste arv aastaks 2050 ligi 70 000 inimese võrra (220 000-lt 290 000-le ehk umbes 30%).

Seega, kui praegu on iga üle 65-aastase inimese kohta veidi üle nelja tööealise inimese, siis 45 aasta pärast on see suhe vaid veidi üle kahe.

Eestis oli 2005. aastal veidi alla 300 000 vanaduspensionäri (lisaks veel eripensionärid, töö-võimetuspensionärid jne) ja ligi 600 000 hõivatut ehk laias laastus kaks töötajat ühe pensionäri kohta. Eeldades, et hõive määr jääb samaks ka tulevikus, oleks meil 2050. aastal iga töötaja kohta ligikaudu üks pensionär.

Rahvastiku vananemise mõju

Eeldame, et riigis makstakse pensione jooksvalt töötajatele kehtestatud maksust, mis jaotatakse pensionäride vahel. Seega sõltub pensioni keskmise suurus keskmisest palgast, pensionäride ja töötajate arvust ning maksu suurusest. Näiteks riigis, kus on 1000 töötajat ja 500 pensionäri ning pensionimaks on 25% palgast, saaks keskmine pensionär 50% keskmisest palgast. Kui pensionäride ja töötajate suhtarv muutub - nt pensionäride arv suureneb 250 ja töötajate arv väheneb 250 võrra, siis väheneb pensioni suurus antud näite korral 25%-ni keskmisest palgast.

Sellist lihtsustatud analüüsi on võimalik kasutada ka Eesti puhul, et hinnata, mida tähendab töötajate ja pensionäride arvulise suhte muutus. Eestis moodustab pensionikindlustuse maks, mida kasutatakse esimese pensionisamba finantseerimiseks, 16% palgast. Praegu on Eestis iga kahe töötaja kohta umbes üks vanaduspensionär, mistõttu ühe vanaduspensionäri keskmine esimese samba pension peaks moodustama umbes 32% keskmisest maksustatavast palgast. Juhul kui see suhe muutub ja ühe töötaja kohta on vaid üks pensionär, saaks pensionär antud lihtsustatud arvutuse kohaselt esimesest sambast 16% keskmisest palgast.

Eestis kehtiv kolmesambaline pensionisüsteem tähendab, et inimese enda säästetud pensionivaral on tulevikus pensioni kujunemisel järjest suurem roll. Nii näiteks läheb teise sambaga liitunutel (mis on kohustuslik kõigile uutele tööturule tulijatele) sellesse pensionisambasse 6% palgast. Kui eeldada, et inimene teenib oma eluajal keskmist palka, töötab 40 aastat, on seejärel 25 aastat pensionil ning pensionisamba reaalne tootlus on 2,5%, siis teeniks ta esimesele sambale lisaks täiendavat pensioni umbes 16% keskmisest palgast.

Kokkuvõttes näitab analüüs seda, et kui 2050. aastal on pensionäre ühe töötaja kohta poole rohkem, kuid me oleme teise pensionisambasse säästnud igal kuul 6% oma palgast, saaksime 2050. aastal pensionile jäädes esimesest ja teisest sambast proportsionaalselt umbkaudu sama suurt pensioni kui praegused pensionärid esimesest sambast.

Peamine ülesanne pensionidega seotud probleemistiku lahendamisel on stabiilse ja kiire majanduskasvu hoidmine - rikkas riigis elavad ka pensionärid paremini. Majanduskasvuga käsikäes peab käima säästmine nii riigi kui ka eraisikute tasandil, mis eeldab nii perekondade kui ka riigi rahaasjade pikaajalist planeerimist.

Olukorda saab parandada

Samas ei saa riik eraisikute säästmist kontrollida. Tulevastele pensionäridele ülaltoodud stsenaariumist parema elu või-maldamiseks (s.t keskmise palgaga võrreldes suuremat pensioni) on riigil kolm täiendavat võimalust.

1. Säästmise soodustamine. Üksikisiku ja perekonna seisukohast on parema pensioni võti suurem säästmine, näiteks liitumine nn vabatahtliku pensionisambaga. See on parim viis kindlustada oma vanaduspõlve, mistõttu pakub riik kolmanda sambaga ühinejatele ka tulumaksusoodustust. Kui tulevane pensionär paigutab näiteks 10% jooksvast palgast kolmandasse pensionisambasse, suurendab ta oodatavat pensioni üsna märkimisväärselt. Lisaks eraisikute säästmisele on oluline ka riigi säästmine, sest riik saab parematel päevadel kogutud raha kasutada tulevikus suuremate pensionide maksmiseks. Seega peab riik pensionireserve kogudes mõtlema 30-40 aasta perspektiivis, mitte aasta kaupa.

2. Töötegijate hulga suurendamine. Seda saab riik teha, soodustades iibe kasvu, suurendades sisserände abil tööealist elanikkonda, tõstes töötegijate osakaalu tööealise elanikkonna seas või tööealiste elanike arvu pensioniea tõstmise teel. Sündimuse suurendamiseks on viimastel aastatel astutud mitmeid samme ning mõnevõrra on iive ka tõusnud.

Näiteks Rootsi kogemus, kus tööga on hõivatud üle 70% tööealistest, näitab, et Eesti töö-hõive määra on võimalik suurendada (hetkel on tööga hõivatud 60% tööealistest). Sisserände suurendamise osas on olukord keerulisem ning viimasel ajal viitab statistika pigem väljarände suurenemisele.

Põhjuseid pensioniea järkjärguliseks tõstmiseks kaugemas tulevikus on lisaks tööealiste arvu suurendamisele veelgi. Kui praegu on keskmine eluiga umbes 72 aastat ja pensioniiga 63 aastat, siis on iga inimese keskmine pensionil olemise aeg üheksa aastat. Rahvastikuprognoosis aga eeldatakse, et keskmine eluiga tõuseb seoses rahva tervise paranemisega oluliselt (umbes 80 aastani), mistõttu pensioniea samaks jäädes pikeneks oodatav pensionil olemise aeg ligi 17 aastale.

3. Maksukoormuse tõstmine. Selleks et säilitada esimese samba pensionide praegune proportsionaalne tase keskmisest palgast, tuleks ülaltoodud lihtsustatud näite valguses sotsiaalmaksu 16% tõsta. Eesti tööjõu maksukoormus on Euroopa Liidu keskmisest juba praegu kõrgem. Nii suur maksutõus võib ettevõtetele ja Eesti majandusele tervikuna liiga kurnavaks muutuda.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et pensionide teema käsitlemine tuleviku seisukohast on ääretult oluline. Praeguseid ennustusi vaadates on selge, et lähema 10-15 aasta jooksul ei ole antud probleem Eestis veel väga terav, kuid rahvastiku edasise vananemise valguses muutub pensionide ja nende rahastamise teema järjest tähtsamaks. Kuna praegused koolilõpetajad ja tööturule sisenejad lähevad pensionile just siis, kui maksumaksjate hulk on ennustuste kohaselt väga väike, on praegu paras aeg otsida võimalikke lahendusi.

Avaldatud: 
29.07.2006
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht