Pehme maandumine ohus?

Andres Saarniit
Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna nõunik

Karta ei tule kasvu aeglustumist, vaid liiga kiiret hinna- ja palgakasvu, kinnisvarasektori ohte jms.

Statistikaameti esialgsel hinnangul oli teise kvartali majanduskasv 7,3 protsenti. Kaks aastat on SKP kasvutempo jäänud 10 ja 12 protsendi vahele. Keegi ei väida, et selline ülikiire ja laenudest toetatud kasv saaks kesta igavesti. Arutletud on selle üle, kuivõrd on võimalik majanduse n-ö pehme maandumine. Prognoositud majanduse aeglustumine on nii Eesti kui ka kogu Euroopas mitu korda edasi lükkunud. Nüüd, kui majanduse aeglustumise märgid on tõepoolest käes, on avaldatud kartust, et see võib ülemäära kiireks osutuda.

Pehme maandumine ise on teadupärast kujundlik mõiste ja lõdvalt defineeritud. Selle all võiks mõista sellist majanduse kasvu aeglustumist, mille käigus majanduse struktuuri muutumine ja ressursside ümberpaiknemine ei too kaasa ülemääraseid kulutusi ja heaolu kadu ning varade väärtus ei kahane olematuks. Majanduse kasvukiiruse näitaja ise ei ole see ainuke ja kõige õigem mõõt.

Liiga kiire kasvu näitaja pole mitte majanduskasvu näitaja iseenesest, olgu see siis 11-12 protsenti või isegi rohkem, vaid selleks kulutatud ressursside hulk nõudmise-pakkumise vahekorra taustal. Kui tootmispotentsiaal on nõrk, võib ülekuumenemise nähte esineda mis tahes kasvu juures.

1995-2006 oli näiteks Iirimaal keskmine majanduskasv 7,5 protsenti. Eesti majandus kasvas samal ajal pea samas tempos. Eesti puhul on õige mitmel korral tõstatatud küsimus majanduse ülekuumenemisest, sh liiga kiirest hinna- ja palgakasvust, jooksevkonto puudujäägi ja välisvõla suurenemisest jne. Iirimaa areng on seevastu kujunenud õpikulikuks edulooks, ehkki ka seal ei saadud eelmise kümnendi lõpus mööda kinnisvarasektoriga seotud ohust.

Eesti majanduses on loetletud tasakaalustamatuse märgid olemas ka täna ning pehmet maandumist ei saa lugeda toimunuks, kuni need riskid ei ole vähenenud.

Pehme maandumise loogika eeldab, et teenindavates harudes ja ehituses aeglustub kasvukiirus rohkem kui töötlevas tööstuses või eksportivas sektoris. Endiselt kiiresti kasvavast sisenõudlusest annab tunnistust jätkuv töökohtade loomine siseturu teenindamisele suunatud sektoris. Ehituses ei olegi viimase kahekümne aasta jooksul nii palju töötajaid olnud kui nüüd ja nende osatähtsuse poolest läheneme Euroopa rekordile.

Murettekitavad ja vastuolulised on seni laekunud andmed töötleva tööstuse kohta. Kuna umbes pool toodangust müüakse välismaale, võib tööstust pidada ekspordisektori suurimaks esindajaks. Mais-juunis toimunud aeglustumine viitab justkui tööjõukulude kiirest kasvust tulenevatele konkurentsivõime probleemidele. Väliskaubanduse andmed seevastu ei viita väljaveo kasvutempo olulisele aeglustumisele, ehkki kaubagrupiti ja turgude kaupa võttes on olukord erinev.

Detailne info esimese poolaasta kohta veel puudub, aga ilmselt on üle poole teises kvartalis majandusse suunatud rahast läinud hinnakasvuks. Seda ei saa pidada normaalseks ning selline vahekord pole kindlasti majanduse liigse jahtumise märk.

Ettevõtte ja üksikisiku tasandil ei saa paraku mööda ka sellest, et keegi peab töökohta vahetama, äriplaani muutma või hoopis uut äri alustama. See ei ole pehme maandumise mõttega vastuolus ja seda tuleb paratamatult ette igas äritsükli faasis.

Karta ei tule seda, et majanduskasv aeglustus teises kvartalis umbes 2,5 ja mitte näiteks 0,5 protsendipunkti võrra ning seetõttu näib liiga kiirena. Rohkem tasub peljata tasakaalunäitajate aeglast paranemist, mis paneb proovile välisinvestorite kannatuse ning suurendab järsu aeglustumise tõenäosust.

Avaldatud: 
27.08.2007
Väljaanne: 
Äripäev