Püsikulude kärpimise vältimatus

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Praegune sotsiaaltoetuste süsteem, eeskätt vanaduspensionide osas, ei ole jätkusuutlik.

Maailmamajanduses lahvatanud finantskriisis on langus osutunud väga suureks. Prognooside kohaselt on ka Eesti majanduses toimuv kohandumine seetõttu sügavam ja lähiaastatel on oodata märgatavalt väiksemat majanduse mahtu võrreldes 2008. aastaga.

Sellel on olulised järelmid valmivale riigi eelarvestrateegiale. Käsikäes tänavuse aasta eelarveparandustega tuleb selle käigus kindlustada ka eelarve pikaajalist jätkusuutlikkust. Teisisõnu tuleb välja töötada kava, kuidas pärast kriisi möödumist taastada eelarve tasakaal ning reservid.

Eesti Panga prognoosi kohaselt võtab majanduse taastumine kriisieelsele tasemele aega neli-viis aastat. Lihtne arvutus näitab, et kui riigi kulud jääksid selles olukorras 2008. aasta tasemele, siis maksulaekumine ei tasakaalustaks eelarvet prognooside järgi enne 2014. aastat. Seejuures oleksid reservid kadunud juba tuleval aastal ning tasakaalu saavutamise hetkeks oleks riigil 30 miljardit krooni uut võlga, mille eest peab ilmselt soolast intressi maksma. Võla hinna teeb kallimaks ka tõsiasi, et rohkem laenates me euroga liituda ei saa.

Riigi tulevikuplaane ja eelarvet põhjalikult muutmata võib eelarvedefitsiidi rahastamine osutuda väga keeruliseks ning kapitalinappus võib lisaks tabada ka erasektorit. Probleem pole seega niivõrd euro kasutuselevõtus. Lahendamist vajab strateegiline tasakaalu hoidmine riigirahanduses. Eesti Panga hinnangul tasub seega pingutamist, et täita valitsuse seatud eesmärk hoida eelarvedefitsiit sel ja järgmisel aastal alla kolme protsendi SKTst ning vältida reservide liiga kiiret lõppemist.

Meie kevadprognoosi järgi oli nädala alguse seisuga vaja selle aasta eelarvet kohendada veel umbes 6,5 miljardi krooni võrra, millest uue lisaeelarve projekt katab ligikaudu poole. See ei arvesta võimalusega, et maailmamajanduse ebakindlus võib aasta teisel poolel olla loodetust suurem ning riskistsenaariumi realiseerudes võib vajalik korrektsioon osutuda veelgi suuremaks. Kuid millistelt eelarveridadelt kärpida? Ja kas maksutõus võiks selles oma rolli mängida?

Sellele annab vastuse majandusolukorra muutuse mastaapsus. Kui eelarvet mõjutab nii suur ja eeldatavasti püsiv muutus maksulaekumises, peavad sammud hõlmama sisuliselt kõiki tegevusvaldkondi. Teatud eristamine on loomulik ja vajalik, kuid liiga suured käärid viivad selleni, et mujalt tuleb kärpida rohkem, kui oleks mõistlik. Lühiajaliselt võib olla kergem eelarvet muuta ajutiste lahendustega. Näiteks suuremate ühekordsete dividendidega riigiettevõtetest või mõnede investeeringute edasilükkamisega. Kuid et majanduse taastumine kestab mitu aastat, ei lahenda see probleemi.

Et strateegia oleks edukas, peaks suurema osa muutustest läbi viima püsivamate ja aastast aastasse korduvate kulude kärpimise kaudu. Siia alla kuuluvad nii tööjõukulud, sotsiaaltoetused kui ka puhtad majandamiskulud. Korduvate kulude kaudu tehtud lahendused võimaldavad parandada eelarvepositsiooni ka järgnevatel aastatel. Üks kord tehtud ebameeldiv otsus suurendab tublisti eelarve stabiilsust ja vähendab ebameeldivate otsuste tõenäosust tulevikus.

Eraldi võiks peatuda meie sotsiaalvaldkonna kuludel. Demokraatlikus ühiskonnas otsustavad kokkuvõttes valijad, milline on õige kulude tase ja millise osa maksutuludest näiteks perede ja vanurite toetamiseks eraldada. Kuid samas on ka ilmne, et jooksvate kulude osakaal on eelarves kasvanud juba tõusu ajal ning veel suurem on nende kulude osakaalu hüpe ettevaatavalt.

Häda on ju lõppkokkuvõttes selles, et neis kuludes on paraku palju selliseid kitsendusi, mis takistavad kulusid automaatselt reageerimast vähenenud majanduse mahuga kaasnevale tulude vähemale laekumisele. Kui näiteks aktsiisilaekumise alanedes läheb teehoiule vähem rahaeraldisi, siis enamikul sotsiaaltoetustel ei ole sellist "kerget lahendust". Järele jääb seega vaid niinimetatud raske otsus ehk seaduse muutmine.

Samas - tahad või ei taha - viib analüüs järelduseni, et praegune sotsiaaltoetuste süsteem ei ole jätkusuutlik. Kõige ilmsem on see vanaduspensionide puhul, kus rahastamisvajak on kõige suurem, kuivõrd praeguse indekseerimissüsteemi tõttu puuduvad võimalused kahandada kohustusi maksubaasi vähenedes.

Kui praegusi reegleid ei muudeta ja majanduse maht kahaneb, ei kohandu pensionisüsteem jätkusuutlikule rajale vist enam kunagi. Praktilises elus tähendab see tõsiasja, et kui varem oli meil silme ees mingi optimaalne suhe pensionide ja riigi tulude vahel, siis pärast majanduslangust on see ootamatult muutunud. Sotsiaaltoetuste jätmine praegusele tasemele või isegi suurendamine eeldab seega vastavalt muude kulude vastutahtmist kärpimist või maksukoormuse tõstmist.

Nüüd jõuamegi maksudeni. Mul ei ole võimalik ütelda, et kui näiteks 2011. aastal kogume maksudena kokku 36 protsenti riigi kogutuludest praeguse 33 protsendi asemel, tähendaks see tingimata hädaorgu majanduskasvule. See sõltub mitmest asjaoludest. Kuid sama kehtib ka vastupidi, pole võimalik ka väita, et seni väljakujunenud maksusüsteem ja maksude tase poleks Eesti majandusele strateegiliselt kõige kasulikum.

Üks on aga selge. Kui riigi kulusid majanduse keskpikka reaalsust arvestades ei kärbita, kasvab nende osakaal majanduses neil aastail hüppeliselt. Samas suurusjärgus peaks siis olema ka maksutõus ning selle negatiivset mõju keskpikale kasvuvõimele ei ole võimalik eirata. Tulemuseks on ikkagi vähem maksutulu ning kärbetest pole samuti siis pääsu.

Seega praeguse kulutaseme finantseerimine ainult maksutõusudega seaks ohtu Eesti pikaajalise majanduskasvu. Ühelt poolt mõjuks halvasti väga kiire maksukoormuse tõus, teisalt vähendaks kasvu ka praegusest tunduvalt kõrgem maksukoormus.

Seega võib maksutõusudel olla küll kohandumist toetav roll, kuid mitte kandev osa, mida peab siiski kandma kulude kohandamine. Seejuures on meil töötuskindlustusmakse suurendamise näol juba tegemist sammuga maksutõusu poole. Kui edasisi samme astuda, oleks samuti majanduspoliitiliselt soovitatav lähtuda varem paika pandud strateegilistest eesmärkidest ehk püüda jätkata maksukoormuse ülekandmist tööjõult tarbimisele. Ehk siis tööjõutulu ja sotsiaalmaksudelt tarbimisele ja näiteks saastamisele.

Väljapakutud mõõdukat aktsiiside tõusu on praegust nõudlust arvestades võimalik teha nii, et see ei välistaks Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmist sellel ja järgmisel aastal.

Avaldatud: 
22.05.2009
Väljaanne: 
Postimees