Riigi võlad tasub maksumaksja

Andres Saarniit
Eesti Panga keskpangapoliitika osakonna majanduspoliitika allosakonna juhataja

Viimaste päevade arutelus valitsussektori kulude üle näib olevat kahe silma vahele jäänud tõsiasi, et riigil ei ole teatavasti mingit muud korralist sissetulekut kui kodanike teenistuselt laekuvad maksud. Riigieelarve suurendamiseks võetud võlad peavad lõpuks tasuma maksumaksjad.

Viimastel aastatel on jõuliselt suurenenud nii eraisikute kui ka ettevõtete võlakoormus, kusjuures raha selleks on läbi pankade laenanud välisriikide kodanikud. Aasta jooksul kasvasid eraisikute hoiused 2,2 miljardi krooni ja laenud tervelt 5,8 miljardi krooni võrra, mistõttu laenatakse üha rohkem raha välismaalt. Seepärast ei pruugiks ennast petta lasta valitsuse väikesest võlakoormast. Viimane on tõesti väike, viie protsendi ringis, kuid seda ei tohi vaadelda eraldi - Eesti koguvälisvõlg on praeguseks jõudnud umbes 70 miljardi kroonini.

Kahe ja poole aasta jooksul on Eesti välisvõlg kasvanud rohkem kui 25 miljardi krooni võrra. Kogu selle aja oleme rääkinud majanduse välisest tasakaalustamatusest ehk jooksevkonto puudujäägist. Suletud majanduse korral oleks praegune võlakoorem juba ilmselt liiga suur ja ka Maailmapanga metoodika järgi on praegune võlakoormus juba rohkem kui mõõdukas. Eesti suhteliselt suure võlakohustuse õigustuseks on eksporttoodangu suur osatähtsus ja valitsuse tasakaalus eelarve poliitika. Eelneva valgusel võiks küsida, mida annab Eestile veelgi suurem võlakoormus?

Igaks juhuks olgu ka öeldud, et Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti mõttes ei ole sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtes kuni kolme protsendini ulatuv eelarve puudujääk tõlgendatav eelarve tasakaaluna. Kui majanduskasvu mõttes parimal aastal on eelarve tulude ülejääk kolm protsenti SKP suhtes, siis halvimal aastal võib puudujääk olla sama suur. Äritsükli kokkuvõttes valitsuse võlakohustused sel juhul ei suureneks.

Lisaks väärib rõhutamist, et ülaltoodud põhimõtted on mõeldud rakendamiseks kapitali eksportivates riikides, kus elanikkond ei ole kokkuvõttes laenuvõtja, vaid on ise laenuandja. Näiteks Saksamaal, kus valitsussektori tulude-kulude tasakaalustamisega hädas ollakse, on samal ajal teiste riikide vastu nõudeid summas, mis võrdub kümnendikuga nende aastasest SKP mahust.

Kui Eesti majandus kasvab järgmisel aastal taas üle viie protsendi, on praeguse eelarve-eelnõu maht isegi juba suurim võimalikest. Järgnevatel aastatel ei ole arvatavasti võimalik eelarvet enam nii palju ehk 17 protsendi võrra kasvatada. Selliste eelduste juures näib arutlus valitsussektori kulutuste suurendamisest kohatu. Loogilisem oleks mõelda, kui suur peaks olema valitsussektori tulude ülejääk, tasakaalustamaks rahastamisvajakut erasektoris.

Avaldatud: 
27.11.2003
Väljaanne: 
Postimees