Säästa tasub ka praegu

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Eesti kroon kaitseb meid kõrge inflatsiooni eest kindla euro vahetuskursi kaudu

Pole üllatav, et käsikäes tarbijahindade keskmise kasvu kiirenemisega on sagenenud avaldused, et Eesti kroonis raha säästmisel pole mõtet, sest «inflatsioon sööb ju säästud ära». Sarnaseid nõuandeid oli sagedasti kuulda ka kümmekond aastat tagasi, kui inflatsioonitase oli veel tuntavalt kõrgemgi.

Inflatsioonikartuses on kostnud soovitusi need kroonid kulutada koduelektroonika, kulla või siis viimases hädas kinnisvara ostmiseks. Nii nagu kümme aastat tagasi, tunduvad need ettepanekud ka praegu imelikud.

Mitte et kinnisvara soetamine praegu igal juhul halb idee oleks või et inimene ei võiks osa oma säästudega spekuleerida kulla hinna tõusule. Ent kui sellise teguviisi ainus põhjendus on, et «inflatsioon sööb säästud ära», siis kahjuks on väga vale otsus tehtud. Seda loogikat järgides poleks samahästi mõtet säästa ka eurodes, dollarites ega Šveitsi frangis.

Eri inflatsioonid
Meil on meeles, kuidas näiteks rublaajal inflatsioon tähendas tõesti kõigi kaupade ja teenuste hindade kiiret tõusu, kusjuures mitte seitse protsenti nagu meil viimase aasta jooksul, vaid ühel hetkel üle tuhande protsendi. Samuti nõrgenes rubla ostujõud ka Saksa marga ja dollari ning muude maailmas väärtuse kandjana kasutatud mõõdikute suhtes.

Kuniks Eesti püsib tugevasti praeguse rahasüsteemi najal, on meil lood inflatsiooniga pisut teised. Eesti kroon kaitseb meid kõrge inflatsiooni eest kindla vahetuskursi kaudu euro vastu.

Et euro on stabiilne valuuta, mille keskmine inflatsioonitase liigub kahe protsendi ümber ning meil on tihe läbikäimine selle majandusruumiga, siis sellest joondub ka meie hindade kasv. Nii on see edukalt toiminud üle viieteist aasta.

Mingit mõtet pole erinevalt rublaajast valuutat vahetada ja arvata, et pärast tagasi vahetades on võimalik oma tarbimisvõimes võita. Siiski tuleb täiendada, et kuni meie elatustase jõuab lähemale arenenud riikide tasemele, tähendab see euroalaga võrreldavas suurusjärgus hinnatõusu ainult nende kaubagruppide osas, mis on üle riigipiiri kaubeldavad ning mille hind on ligilähedane pea kõikjal Euroopas.

Paljud hinnad, peamiselt teenuste hinnad, kuid ka suur osa toiduaineid, on meil olnud Euroopa omadest tuntavalt odavamad. Nagu meie palgatasegi. Nende vahel on aga kindel seos. Palgataseme kasvuga, mille eelduseks on muidugi tootlikkuse tõus majanduses tervikuna, on käsikäes tõusnud ka paljude teenuste hinnad.

Lihtne põhjendus on, et nende teenuste hindades ongi palgal määrav osakaal. Näiteks koolitustel, hambaarsti ravil või riiete puhastusel.

Lihtsustatult, kui me kümne krooni võrra rikkamaks saame, maksame sellest neli krooni lõivuks elatustaseme tõusu eest teenustesektoris töötavatele inimestele. See on möödapääsmatu osa meie järelejõudmises tootlikumatele majandustele ja igati õiglane ohverdus.

Tulemuseks on see, et meil on kaupu ja teenuseid kokku liites kõrgem inflatsioonitase kui näiteks Taanis või Hollandis. Kuid on vale väita, et meie kroon on nõrk ja inflatsioon sööb meie säästud ära, seal on aga euro tugev. Hinnad tõusevad meil süstemaatiliselt rohkem selliste teenuste või ka kaupade juures, mille tarbimist me ei saa ajas olulisel määral nihutada.

Nii ei aita minu ostujõudu kuidagi parandada see, kui ma nüüd inflatsiooni kartuses hoopis kaks korda bussiga tööle ja tagasi sõidan või et prügiveo kallinemise kartuses rohkem prügi tekitan.

Küll aga võin ma kindel olla, et oma säästudega saan ma püsikaupu, näiteks kodutehnikat või jalgrattaid tulevikus osta sama palju või enamgi. Ja kui mind Eesti kaupmeeste pakutav kaubavalik või hinnatase ei rahulda, saan ma rahumeeli kroonid eurodeks või dollariteks vahetada ning sobivat kaupa näiteks mõnest internetikauplusest tellida. Sellise kindluse hoidmiseks piisab isegi tavalisest ja küllaltki riskivabast säästmisvormist nagu hoiustamine.

Numbrid kinnitavad
Sellele järeldusele jõuab lihtsate arvutustega kodumaisest statistikast. Võrreldes näiteks tööstuskaupade hindade aastaseid muutusi intressiga, mida on makstud samal ajal hoiustatud kroonidele meie pankades, on tulemus loogiline. Selle sajandi jooksul on pikemaajaliseks säästmiseks mõeldud kroonihoiuste intressid ületanud keskmiselt ühe protsendi võrra nende kaupade hinnatõusu igal aastal.

Ühe erandiga aastal 2005, kus intressid olid madalamad kui nende kaupade hinnatõus selle aasta jooksul. Seega olen ma hoiusena säästetud raha abil hoidnud enda võimet tarbida kaupu just siis, kui see mulle sobib. Seejuures on viimase aasta jooksul vahe säästmise kasuks isegi suurenenud ja mitte kahanenud!

Veelgi julgustavamad tulemused saame Eurostati andmeid kasutades, kes lahterdab kaupasid pisut teistmoodi. Kui võrrelda intresse näiteks püsikaupade kategooriaga, kuhu kuuluvad näiteks kodutehnika, autod, mööbel ja muu kodusisustus, siis on vahe veelgi suurem. Nende kaupade hinnad on keskmisena kõigil viimastel aastatel isegi langenud.

Ehk kui ma oleksin viis aastat tagasi kõrvale pannud tuhat krooni, oleks mul nüüd ainuüksi hoiusel raha säästes raha vähemalt viisteist protsenti rohkem. Et aga püsikaupade hinnad on langenud, on mu raha ostujõud tõusnud niimoodi arvestades isegi kuni kolmandiku. Inflatsioon ei ole sääste ära söönud.

Tuleb tõdeda, et vähese riskiga investeerides ei suuda me tõepoolest üleöö rikkaks saada. Kuid kroonides säästmine on mõttekas tegevus ka pangahoiustel ning meie säästud on hästi kaitstud selleks, et meile vajalike kaupade ostmiseks raha koguda. Selline järeldus oli asjakohane üheksakümnendatel ja on seda ka praegu.

Avaldatud: 
31.10.2007
Väljaanne: 
Postimees