Suurte juurdehindluste aeg on läbi?

Martin Lindpere
 

Igal aastal jaanipäeva paiku avalikustab Luksemburgis asuv statistikaametite peakontor Euroopa riikide hinnatasemete võrdluse. Need andmed pakuvad informatsiooni selle kohta, kui palju maksavad sarnased tooted eri riikides ning kui palju hinnad aasta jooksul on muutunud. Iga riigi ja kaubagrupi hinnataset võrreldakse ELi keskmise hinnatasemega.

Hinnataseme ja sissetulekutaseme vahel peab valitsema kooskõla - kiiresti arenevates majandustes tõusevad ka hinnad jõudsamini. Kõrged hinnad madala sissetulekutaseme juures näitavad majanduse konkurentsivõimetust ning vastupidine olukord võib seevastu ennustada inflatsioonilainet.

Kogu Kesk- ja Ida-Euroopat iseloomustav muster on selline, et hinnad ühtlustuvad kiiremini kaupade osas, ent teenused on märksa odavamad kui Lääne-Euroopa riikides. Mida lihtsamini on hüvis transporditav, seda ühtlasem on selle hüvise hind erinevates geograafilistes punktides. Majanduses on kaupade liikumist takistavaks teguriks transpordikulud, mis seletavad sageli olulise osa hinnaerinevustest. Lisaks mängivad olulist rolli erinevused riikide maksumäärades.

Eesti hinnatase jõudis eelmisel aastal 65 protsendini ELi keskmisest, mis on ligikaudu 4 protsenti enam kui aasta varem. Meie elatustase, mille arvutamisel on arvesse võetud nii meie väiksemaid sissetulekuid kui ka madalamaid hindasid, moodustas ELi keskmisest 72 protsenti.

Viis aastat tagasi ulatus Eesti hinnatase 55 protsendini ELi keskmisest, mistõttu võib öelda, et eelmisel aastal ühtlustusid hinnad märksa kiiremini kui varem. Selle üheks põhjuseks võib ilmselt pidada viimaste aastate kiiret elatustaseme tõusu.

Mida näitab hind?

Hinnal on majanduses samasugune funktsioon nagu reguleerijal liikluses. Mida vähem on hinnad väärastunud, seda tõhusamalt liiguvad ressursid sinna, kus neid parasjagu kõige rohkem vaja on. Kõrge hind annab enamasti märku ostjate rohkusest ja müüjate nappusest, mistõttu on turul uutele sisenejatele ruumi.

Turu ja seda reguleerivate institutsioonide ülesanne on tagada, et majanduses valitsevad hinnad oleksid võimalikult lähedased konkurentsituru hindadele. Tänapäeval on turu tõhusamaks toimimiseks loodud hulk regulatsioone ning nende järgimise üle teostab järelevalvet konkurentsiamet. Õiglane hind kasvatab samal ajal kõigi heaolu. Tootja ning turustaja poolt vaadatuna peab müügihind katma tootmiseks vajamineva - materjalid, palgad, masinad, seadmed, transport - kulud, ja andma ka kasumit. Tarbija poolt vaadatuna peab asja hind olema vastavuses sellest saadava heaoluga.

Konkurentsisituatsioon võib majanduses olla vägagi dünaamiline. Viimastel aastatel on Eesti jaekaubanduses juurdehindlused järjest kasvanud, need on ühtlasi ka konkurentsitiheduse mõõt. See üksi muidugi ei ütle veel, et keegi oleks konkurentsi kuritarvitanud, kuid kindlasti oleks huvitav kuulda, missuguse hinnangu annab konkurentsiamet meie hetkeolukorrale. Mida kehvem on konkurentsisituatsioon majanduses, seda madalam on selle kasvupotentsiaal.

Ruumi langetamiseks

Kui laias laastus on Eesti hinnad ja tulutase muutunud käsikäes, siis üksikute toodete osas on arengud erinevad. Võrreldes teiste kaubagruppidega on Eestis üks kallimaid riidekaupade ja jalanõude turge ja seal toimuvat võiks nimetada juba pikemat aega kestnud anomaaliaks.

Eelmise aasta seisuga olid hinnad selles valdkonnas paari protsendipunkti võrra isegi kõrgemad kui ELis keskmiselt. Riideid ja jalanõusid on praegusel juhul märksa odavam soetada Prantsusmaalt või Hispaaniast.

Ometi peaks Eestil olema endiselt veel märkimisväärne hinnaeelis näiteks tööjõu- ja rendikulude osas. Eesti statistikaameti andmetel naudib meie jaeturg üsnagi krõbedat juurdehindlust, mis annab märku, et uutele tulijatele võib selles valdkonnas tegutsemisruumi küllaga olla.

Viimase aasta jooksul on hüppelise muutuse läbi teinud toiduainete hinnad. Mootorikütuse kõrval on see tarbija ostukorvi enim kallinenud komponent. Märkimisväärne osa toiduainete hinna tõusust Eestis leidis aset eelmise aasta viimases kvartalis.

Lihtne statistiline analüüs näitab, et nii piima-, teravilja- kui ka lihatoodete hinnad tõusid meie poodides eelmise aasta lõpus isegi kuni 5 protsenti enam kui toormehindade tõus ning Eesti sisemajanduslikud tegurid seda prognoosida oleks lubanud.

Suuremat ettevõtlikkust

Selle hinnatõusu tagamaid võib taas otsida sisekaubandusest. Nimelt paisus hüppeliselt selle aasta esimeseks kvartaliks toidukaupade, jookide ja tubakatoodete hulgimüügi juurdehindlus, ületades eelmise aasta sama perioodi taset peaaegu poole võrra. Sellisele tõusule on raske selgitust leida.

Olen alati uskunud, et Eestis on sideteenuste hinnad vägagi konkurentsivõimelised. Üllatusega tuleb tõdeda, et sideteenuste hinnad on meist madalamad isegi Rootsis, kus hulk kulusid peaks arenenud majandusele kohaselt olema kõrgemad. Varasematel aastatel jäi ka Soome sideteenuste hinnatase meie omast allapoole.

Just nendele argumentidele tuginedes oleme Eesti Panga inflatsiooniprognoosis oodanud sideteenuste odavnemist. Viimasel ajal on see olnud aga tagasihoidlikum kui varasematel aastatel. Eeldades, et hinnatasemete arvud on usaldusväärsed, usun endiselt, et Eesti sideteenuste hindadel on langemisruumi veel küllaga.

Ehituse hinnatase kõikides Balti riikides on ülejäänud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide taustal muljetavaldav, ulatudes 70 protsendini ELi keskmisest. Sellega lööb Eesti tublisti meist sissetulekute mõttes eespool olevaid riike nagu Tšehhi ja Sloveenia. Kuna ehituse hinnatasemete arvutamisel võetakse arvesse kliimast tingitud eripärasid, siis annab see märku, et meie ehitushindadel on odavnemise ruumi veel piisavalt.

Kui turul riisuvad koort üksnes vähesed, võib turg takerduda kõrge hinnatasemega tasakaaluseisundisse. Ühiskonna jaoks tähendab see aga heaolu vähenemist. Turu paremasse tasakaalu nihutamiseks on vaja tarmukat majanduspoliitikat, kuid veelgi parem oleks inimeste ettevõtlikkuse suurenemine, mis aitaks suuri kasumeid korjata.

Avaldatud: 
10.07.2008
Väljaanne: 
Postimees