Uus töölepinguseadus ergutab Eesti majandust

Natalja Viilmann
Eesti Panga rahapoliitika osakonna spetsialist
Andres Saarniit
Eesti Panga rahapoliitika osakonna nõunik

Uue töölepinguseaduse praegusel kujul vastuvõtmisega võib suureneda töötajate ja töökohtade mobiilsus, väheneda ettevõtjate koormus töötajatele sotsiaalkaitse tagamisel ning laieneda paindlikumate töövormide juurutamine.

Mitmete hinnangute järgi on Eesti senised õigusaktid rangusastmelt sarnased Euroopa Liidu keskmisega ja rangemad kui mitmetes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Eestit iseloomustasid suhteliselt ranged koondamispiirangud, mis kompenseerisid suhteliselt väikese töötushüvitise. Tänases eelnõus on need rõhuasetused mõnevõrra muutunud - koondamispiiranguid on vähendatud ning töötushüvitisi tõstetud.

Eelnõu mõju sissetulekute kaitstusele jääb esialgu pigem ebaselgeks. Töötuskindlustushüvitise suurendamine ei asenda täiel määral etteteatamis- ja koondamishüvitise lühendamist, kuid ettevõtjate vähenenud kohustused, suurem mobiilsus ja aktiivsed tööturupoliitika meetmed võivad tagada suuremaid sissetulekuid pikemas perspektiivis.

On mõistetav, et inimese hinnang tööturu korraldusele sõltub tema isiklikust seisundist. Töötavad inimesed kalduvad pooldama võimalikult suuri tagatisi, samal ajal kui töötud on huvitatud uute töökohtade loomist soodustavatest sätetest. Seejuures sõltub ka juba tööturul osalevate inimeste sissetulek vähegi pikema perioodi jooksul sellest, kas ja kui palju ilmub turule uusi ja tasuvamaid töökohti. Loomulikult ei ole regulatsioonide täiustamise lõppeesmärgiks tööturu paindlikkuse kui sellise suurendamine, vaid võimalikult kiire ja jätkusuutlik sissetulekute kasv.

Tööturu paindlikkust defineeritakse erinevalt, kuid üldiselt võib selle all mõista tema võimet reageerida majanduses toimuvatele muutustele. Reguleerimise eesmärk on tagada seal õiglus, eelkõige sissetulekute õiglane jaotumine, ning seda reguleerivad aktid peaksid tagama tööandjaile ja töövõtjaile turul võrdse positsiooni. Õigluse tagamine võib aga samas põhjustada tööpuuduse suurenemist, takistades turuosalistel vabalt valida pakutavat või nõutavat tööjõuhulka ja -hinda.

Koondamist reguleeriva normistiku eesmärk on tagada stabiilsus töövõtjate jaoks. Samas vähendab see ettevõtja võimalusi reageerida muutustele, takistades üheaegselt nii töötajate vallandamist kui ka värbamist. Uurimustes on leitud, et rangete koondamist reguleerivate aktide korral väheneb lühiajaline ning suureneb pikaajaline tööpuudus. Range koondamisreeglistiku positiivseks mõjuks on stabiilsem töötuse ja hõive tase. Samas võib pikaajalisel tööpuudusel olla nii indiviidi kui ka ühiskonna seisukohalt negatiivsem mõju, sest see suurendab vaesust ja vähendab tööjõu hulka ning inimkapitali taset. Kokkuvõttes tähendab see muudel võrdsetel tingimustel väiksemat hõivet.

Töötushüvitiste eesmärk on võimaldada töö kaotamise korral inimesele piisav sissetulek, mis lubaks tal otsida endale uus sobiv töö. Kui aga hüvitised on suured ja neid makstakse pika või isegi piiramatu aja vältel, võivad need vähendada töötu huvi tööd leida. Töötushüvitiste suurusest sõltub see minimaalne palgatase, mille eest töötaja on nõus tööle asuma. Seega on hüvitis omamoodi indiviidipoolne alampalk. Töötushüvitised võivad soodustada tööjõu liikumist tööturul, kiirendades seeläbi struktuurseid muutusi ehk siis edukamate ettevõtete kiiremat esiletõusu. Hüvitiste negatiivseks mõjuks on tööpuuduse, eelkõige pikaajalise tööpuuduse suurenemine. Uurimuste kohaselt aitab lühike hüvitise maksmise periood takistada pikaajalise töötuse kasvu.

Hinnang Eesti tööturu institutsionaalse raamistiku rangusele sõltub oluliselt võrdlusbaasist. Euroopa Liidu liikmesriikide tööturu institutsionaalset raamistikku peetakse maailma mastaabis suhteliselt rangeks, mistõttu Eesti oma näib sellega võrreldes liberaalne. Võrreldes mõnede OECD riikide, USA ja Jaapaniga on aga Eesti tööturu institutsionaalne raamistik suhteliselt jäik. Väikeriigina võiks Eesti enam üritada olla suurematest paindlikum, korraldada oma majandust ja sotsiaalsüsteemi tõhusamalt, mis kokkuvõttes peaks tagama kiirema majanduskasvu ja heaolu tõusu.

Läbi aegade on mitmetest majanduspoliitilistes dokumentides järjekindlalt rõhutatud tööturu paindlikkuse olulisust Eesti majanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Paindlikkus on üheks eeltingimuseks valuutakomitee süsteemi ning ühisrahapiirkondade edukal toimimisel, kus just tööturg esineb kanalina, mille kaudu toimub kohanemine välismõjudest tingitud muutustega majanduses. Lisaks eeldab sissetulekute taseme ühtlustamine jõukate tööstusriikidega majanduse struktuuri pidevat muutumist. Ilma mobiilse tööjõuta oleks selline areng raskendatud.

Majanduskasvu seisukohast on tööjõud üks peamisi tootmistegureid. Lisaks sellele, et tööturul jaotuvad peamised tootmissisendid, mõjutab tööturg olulisel määral ka hindade, ja inflatsiooninäitajate kujunemist. Majanduse üldist hinnakasvu mõjutab tööturg läbi ressursi ehk tööjõu hinna.

Tööjõu hinna kujunemise aluseks on tootlus, palga ja hõive tase ning tööjõu maksustamine. Sellest tulenevalt määrab tööturu areng sageli ka majanduse kui terviku arengu. Tasakaalulise arengu korral peaks esmalt suurenema tootlikkus eksportivates sektoris, seejärel palgad ning alles seejärel on loogiline näha suurenenud nõudlusest johtuvat teenuste hinnakasvu. Euroopa Liit pakub hea raamistiku majanduse arendamiseks: makromajanduslik stabiilsus, kaupade, kapitali, tööjõu vaba liikumine ning ühised turujärelevalve reeglid toetavad igati turumajanduse arendamist. Samal ajal on majandusarengu pakkumispoolt mõjutavad tegurid vähemalt keskmises perspektiivis liikmesriikide enda suunata, ehkki ka neid jõupingutusi püütakse omavahel koordineerida tõhustamaks üle-Euroopalise turu toimimist.

Avaldatud: 
20.05.2008
Väljaanne: 
Otsustaja nr 29