Uut laadi otsuste ootel

Märten Ross
Eesti Panga asepresident

Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi sõnul on majanduskasvu aeglustumine näidanud, et püsikulusid on riigile niipalju juurde tekkinud, et loodetud paindlikkust on väheks jäänud.

Sõit Tartust Tallinna on tüütu. Aga kurtmine või rabelema hakkamine selle vastu ei aita. Tark on tee turvaliselt läbi sõita, et kohapeal juba muude asjade kallale asuda.

Nii peaksime mõtlema ka Eesti majandusest. Kiire kasvuspurdi järgne kohandumine aeglasema kasvuga võtab aega ja on tüütu. Kuid selle üle kurtmine ei aita meid kiiremini edasi. Kasvu aeglustumine oli igal juhul tulemas, sest nende tegurite mõju, mis spurdi tekitasid, on vähenenud. Et uut kasvu näha, peab majandus enne vana koorma seljast maha saama ning see võtab aega.

Kas majanduses on häid uudiseid?

Negatiivsemad uudised saavad loomulikult avalikkuses peatähelepanu. Kui majandus toodab vähem maju kui varem, paneb see muretsema neid, kes ehitusest leiba teenivad. Või kui inimesed poodlevad vähem, kratsivad kukalt poeomanikud, sest laenud nõuavad tagasimaksmist. Ja nagu kiuste toob talve eel inimestele muret möödunud aastal välismaalt kaela sadanud kütte ja toidu kallim hind.

Kuid samas ei saa neid numbreid üle dramatiseerida. See, et sõit võtab aega, oli teada juba enne reisi. Praegu on huvitavam see, kas reis liigub graafikus? Üldjoontes pole selles majanduse andmete põhjal põhjust kahelda.

Esiteks tuksub majanduse peamine kasvumootor ehk eksport rahuldavalt. Töötleva tööstuse eksport kasvas aasta esimesel poolel üle kümne protsendi, mis on võrreldav viimaste aastate tavapärasega. Seda enam, et nõudlus mitmetel meile olulistel eksportturgudel on samuti nõrgenenud.

Olles nõus kriitikutega, kes nurisevad, et selle mootori võimsus on liiga väike, tuleb siiski silmas pidada, et ekspordi kasvatamine nõuab samuti tööd ja aega. Praegu on olulisem teadmine, et vähenev sisenõudlus ja nõrgenev palgasurve annab järk-järgult vabamat tegevusruumi ka eksporttootjatele ning süstib kindlust edasise suhtes.

Teise näitena tasub meenutada, et mõni halvenev majandusnäitaja peidab endas positiivset sõnumit, kui tema halvenemine ei ületa oodatud piire. Seda, et pärast laenubuumi laenude tagasimaksmine raskemaks muutub, oli oodata. Viivislaenude hulk on tõepoolest mitu korda kasvanud. Samas on see näitaja püsinud kindlalt piires, mis ei ohusta pankade finantsstabiilsust ning vastab üldjoontes prognoosides oodatud tasemele. Seega ootamatuid kasvutakistusi näiteks finantssektori poolt selle näiliselt negatiivse numbri põhjalt oodata pole.

Kolmanda positiivse näitena võiks tuua viimased hinnaarengud. Kui aastane tarbijahindade kasv püsib 11 protsendi piires, on selle alamlõigetes selgelt märgata hinnakasvu survete alanemist. Kuivõrd ka energia ja toiduainete maailmaturu hinnad on viimastel kuudel näidanud alanemise märke, annab see kindlust, et inflatsioon on kindlalt alanemisteed minemas.

Ka tarbijabaromeetri hinnangud näitavad, et inimesed ootavad hinnakasvu selget aeglustumist. See annab kindlust, et majandus on piisavalt paindlik taastamaks vahepeal kaotsiläinud tasakaalu tootlikkuse ning palgakasvu vahel, mis on edasise kasvu taaskiirenemise põhiliseks eelduseks.

Turgutada defitsiidiga?

Pole üllatav, et vaatamata neile positiivsematele märkidele, tekib avalikkuses küsimusi, miks mitte turgutada majandust läbi eelarve defitsiidi? Olgu siis laenu võttes või kogutud reserve laiali pillutades?

Küsimus ei ole üldse selles. Kui Eestit tabab ootamatu tagasilöök, polegi see probleemiks. Selleks neid reserve kogutaksegi. Ka sellel aastal on eelmise aasta üle 2,5 protsendi ülejäägist saamas väike defitsiit. Kuid peab üheselt tõdema, et praegune majanduse aeglustumine oma tippkiiruselt ei olnud ei ootamatu ega ajutine. Jah, selle ajastus ja kiirus oli ebakindel. Kuid selleks pidi igal juhul valmis olema.

Järgmiste aastate eelarve aluseks võetavad majandusarvestused ei näita, et tegu oleks ootamatu tagasilöögi või eriskummaliselt kehvade aegadega. Keskmine majanduskasv järgmise viie aasta jooksul võiks selle järgi olla nominaalis 8-9 protsenti, mis pigem ongi üsna keskmine kasvutempo neil aegadel ja igal juhul mitte liiga pessimistlik väljavaade. Sellises olukorras reservide kallale minek on märk sellest, et riigi tulude ja kulude vahel on tekkinud püsivamad käärid.

Selliste kääride tekkimine ei ole üllatav. Kui eelarve kasvab 20 protsenti, siis on prioriteetide määramine küllaltki lihtne. Kui mingit valdkonda teistest esile tahad tõsta, suunad sinna 30 protsenti rohkem vahendeid. Selle arvelt peab mõnda valdkonda vähem panustama. Kuid kiire kasvu ajal tähendab seegi veel näiteks kümme protsenti kasvu. Väga karme otsuseid see olukord ei nõua.

Kui majanduse nominaalne kasv aeglustub aga 18 protsendi pealt näiteks kaheksa protsendini, siis makse tõstmata jääb ka eelarvest tehtavate kulude kasv kaheksa protsendini. Ehk kui tahta prioriteetidesse raha suunata, tähendab see näiteks 16 protsenti tõusu, aga mõnes valdkonnas ei saa juurde laekuda ühtegi krooni.

Olukord on küll teistsugune, kuid mitte selline, mida saaks nimetada ajutiseks või erakorraliseks. Head ajad lubasid meil elada lootuses, et üksikisiku maksukoormust võib vähendada samaaegselt riigi kulude suurendamisega paljudes eluvaldkondades. Head eesmärgid mõlemad. Kuid kasvu aeglustumine on näidanud, et püsikulusid on riigile headel aegadel niipalju juurde tekkinud, et loodetud paindlikkust on väheks jäänud. Ei tahaks siin vihjata, kumba sorti valik targem on, kuid selge on, et neid valikuid tuleb teha.

Lihtsa näitena võiks tuua, et kui ühe prioriteedina kogeb sellel ja järgmisel aastal eeliskasvu pensionide tõus, siis uues kasvukeskkonnas võib see tähendada ka otseseid kulukärpeid senisest tasemest mõnes teises vallas. Vaid niimoodi saab valitsuse kulude liigkiiret kasvu tasakaalustada.

Aeg neid probleeme ei lahenda. Kui defitsiit hakkab näkitsema majanduse usaldust ning ära sööma ressursse ettevõtjatelt, teeb ootamine probleemi isegi hullemaks. Ootamine on aga antud juhul raisatud aeg ning Tartust Tallinna see meid kiiremini ei vii.

Avaldatud: 
03.09.2008
Väljaanne: 
Postimees