Vananeva ühiskonna palgatõusuootustest

Ülo Kaasik
Ülo Kaasik
Eesti Panga asepresident

Järgmise aasta riigieelarve koostamine on jõudmas parlamenti. Pidades silmas Eesti riigirahanduse suhteliselt head seisu, on põhiküsimused seotud pigem tuleviku kui järgmise aasta riigieelarvega.

Tuleb tunnustada valitsust, et jätkuvalt on sihiks jõuda eelarvega ülejääki. Ainsa miinusena võib tõdeda, et võrreldes 2011. aasta plaanidega on valitsus ülejäägi saavutamist aasta võrra edasi lükanud 2014. aastale. Kriitikat väärib edasilükkamine seetõttu, et samal ajal on majandusareng (loe: eelarvetulude laekumine) kulgenud oodatust isegi mõnevõrra paremini. Jääb vaid loota, et sellest uuest eesmärgist peetakse järgmise aasta eelarvet tehes kinni.

Eelarve ülejääki jõudmine on esmatähtis eesmärk, sest tugev ja kaugelevaatav eelarvepoliitika ehk säästude kogumine suurendab riigi majanduspoliitika usaldusväärsust, mis tõstab Eesti inimeste heaolu pikemas plaanis.

Lisaks üldeesmärgile on juba praegu vaja mõelda tervele reale möödapääsmatutele murekohtadele. Rahvastik vananeb, mis pikemas ettevaates tähendab, et tööga hõivatute arv väheneb ning meditsiini- ja pensionikulud kasvavad. Seda olukorras, kus pensionisüsteem vajab juba praegu riigieelarve tuge ning töötukassa ülejääki pole enam mõttekas kasvatada. Euroopa Liidu tõukefondide osa riigieelarve tuludes on märkimisväärne ja tulevikus see ainult väheneb. Need probleemid viitavad eelarvetulude ja -kulude põhimõttelise ümberkujundamise vajadusele, mida on oluliselt kergem teha ülejäägis eelarvega.

Tulenevalt Eesti väiksusest ja avatusest on meie majanduskasv ka edaspidi heitlik, mistõttu tuleb valmistuda halvemateks aegadeks. Seepärast on valitsuse strateegilistes eelarvedokumentides seatud reservide taastamise ja suurendamise eesmärk igati vajalik. Reservide hädavajalikkust kinnitab ka viimase kriisi kogemus, kui reservid võimaldasid meil järsu majanduslanguse lööki veidi pehmendada. Nende taastamisest saab tõsiseltvõetavalt rääkida alles siis, kui eelarve jõuab ülejääki.

Eelarve hoidmist puudujäägis põhjendatakse muu hulgas vajadusega majanduse heitlikku arengut siluda. Halvematel aegadel kulutab valitsus tuludest rohkem, et nõudlust suurendada, ning parematel aegadel kulutab tuludest vähem, et kogunõudlust vähendada. Samalaadseid põhjendusi tuues on Eesti valitsus hakanud varasemast enam väärtustama struktuurset eelarvepositsiooni. See on näitaja, mis mõõdab eelarveseisu ilma äritsüklist ehk majanduslangusest või -tõusust johtuvate ning ühekordsete teguriteta (nt saastekvootide müügist saadav tulu). Majanduse tasakaalustamise ülesannet lahendades on struktuurse eelarvetasakaalu näitaja heaks orientiiriks. Tänaseks päevaks peaks olema kõigile selge, et tänapäeva heitlikes oludes võivad ülekuumenemise ja tasakaalustamatuse ilmingud tekkida väga järsku.

Kuigi struktuurse eelarvetasakaalu mõõtmisel on oma eesmärk ja koht, ei ütle see paraku midagi tegelike rahavoogude kohta. Struktuurne tasakaal on reaalajas raskesti mõõdetav ning annab ka rohkelt tõlgendamisvõimalusi mistahes ülemääraste kulude õigustamiseks, nii statistiliselt kui ka retooriliselt. Kui tihti näeme valitsust, kelle arvates on käes väga head ajad? See on kindlasti üks põhjus, miks mitu riiki on praegu raskustes. Seepärast peaks nominaalne eelarvepositsioon olema jätkuvalt kõige tähtsam eelarve-eesmärk. Just nõndasamuti nagu pere-eelarves seab kulutustele kõige rohkem piiranguid reaalsed rahavood.

Eesti majandus on kriisist taastunud arvatust kiiremini. Käesoleva aasta esimene pool oli majanduslikult suhteliselt edukas ja võimaldas paremaks hinnata ka järgmise aasta kasvuväljavaateid. Seetõttu võib rahandusministeeriumi hiljutist majandusprognoosi tõlgendada nii, nagu oleks valitsusel järgmise aasta riigieelarvet koostades kasutada kevadel arvatust rohkem maksutulusid. Selle "lisarahaga" tuleks aga eelarvepuudujääki vähendada, mitte kulusid kasvatada.

Tuleb meeles pidada, et Eesti majanduskasvu ohustavad riskid ei ole kuhugi kadunud. Mõne eksperdi arvates on need viimasel ajal isegi suurenenud. Maailmakaubanduse väljavaated on endiselt ebakindlad: väliskeskkond on viimastel kuudel selgelt halvenenud ning on väga vähe neid analüütikuid, kes ootavad lähiaastatel väliskeskkonnast positiivseid üllatusi. Ka Euroopa Keskpanga hiljutine prognoos näitab, et majanduskasvu ohustavad riskid võivad vaid kasvada. Sellistes ebamäärastes tingimustes on alati kindlam lähtuda pigem ettevaatlikumatest kui optimistlikest ootustest. Eesti majandus on nagu äsja raske haiguse läbi põdenud patsient. Me oleme küll haigusest taastunud, kuid tervis on jätkuvalt nõrk ning peame olema ettevaatlikud, et uue viiruselaine puhul jälle ei haigestuks.

Järjest enam on aga kuulda erinevatest soovidest ja ootustest, mis ei lähe kuidagi kokku riigi tulude kasvuvõimekusega. Paraku on tõsiasi see, et riigieelarve kulusid saab suurendada vaid kooskõlas tulude kasvuga. Lähiaastate ettevaates on tähtis teadvustada, et majanduse keskmine kasvutempo kujuneb märksa aeglasemaks kui möödunud kümnendi kriisieelsetel aastatel. Ka peale seda, kui koondeelarve on viidud ülejääki, ei saa eeldada, et valitsuse kulud kasvavad rohkem kui 5-6% aastas. Seegi on pigem optimistlik vaade. Lähiaastatel hoiab kulude nii kiiret kasvu tagasi vajadus viia eelarve ülejääki ning mõned varasemad lubadused. Seetõttu saab kulude järsk kasv tulla kas efektiivsuse tõusu või kellegi arvelt. Realistlik aga ei ole oodata, et see saaks sündida lühikese aja jooksul.

Avaldatud: 
21.09.2012
Väljaanne: 
Postimees