Võlakoorem tuhmistab Eesti võimalusi

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Nädala eest Bloombergi uudisteagentuuri iirlasest reporteriga kohtudes läks meil ilmateemalt jutt oodatult majanduse ja euro radadele. Rõõm oli kuulda, kuidas Eestit nimetati vestluses star economy'ks. Tore, aga Eesti Panga arvates tuleb Eestil vältida läbimõtlematust ja lühinägelikkust, et maailma majanduse kesisel ajal ei asenduks see bad economy'ga.

Laen on võõra oma 
Eile avaldatud prognoosis ennustab Eesti Pank tuleva aasta majanduskasvuks 5,2%, mis on 0,5 protsendipunkti vähem, kui arvasime kevadel. Ent pangem tähele, majandus kasvab niipalju vaid eeldusel, et maailmas jõuab kätte kaua oodatud tõusuperiood, millest omakorda saaks osa Eesti ekspordisektor. Juhul kui ei parane Eesti eksport ega suurene turud, võib majanduskasv olla kõigest 2,5-3,5%. Väliste tegurite kõrval tekitab muret palkade kiire kasvutempo, mis viib konkurentsivõime languseni, kui tootlikkuse kasv ei pea palgakasvuga sammu.

Ka IMF on märkinud, et aastatel 1999-2002 tõusid palgad Eestis 35%, samas kui tootlikkus 20%. Lisaks kõigele võivad üleriiklikud kokkulepped, mis tagavad töötajatele täiendavaid sotsiaalseid garantiisid või palgatõusu, põhjustada hõive langust. Riigi eesmärk on teatavasti ühtlaselt kõrge tööhõive. Teisalt on meie tööjõud maksustatud kõrgemalt kui näiteks Lätis ja Leedus ning palju ei jää me maha Ungarist ja Tšehhist.

Väiksema majanduskasvu ebameeldiv kaasnähtus on eelarvetulude väiksem laekumine ning eraisikute rahaprobleemid. Eesti inimesed võtavad suure palgakasvu najal usinalt laenu, kusjuures unustavad tulude kasvu takerdumise ning töökoha kaotamise ohu. Tänavu sügisel tekkis esimest korda olukord, kus eraisikute laenude-liisingute kogumaht 23 miljardit krooni ületas hoiuste kogusumma 22 miljardit krooni - aasta eest olid hoiused veel nelja miljardiga plussis. Seega, eraisikute säästud katavad ainult neile antud laenude mahu ning ettevõtete krediteerimiseks peavad pangad laenama välismaalt.

Kuigi peale Inglise Panga, mis hiljuti tõstis baasintressi 0,25 protsendipunkti võrra, on teised keskpangad hoidnud endist ehk väga madalat taset, oodatakse 2004. aastal uut intressitõusu. See mõjutab ka Eesti laenajaid: tasudes ca 200 000-krooniselt eluasemelaenult praegu 5% intressi kuus, peab 8% puhul kavandama iga kuu ligi 400 krooni enam kulusid. Lisame siia järelmaksukaartidega kaasneva intressikoorma ning majandamine muutubki pingeliseks.

Laenamises ei ole midagi halba, kuid võlga tuleb võtta läbimõeldult ja igaühel peab olema plaan B ettenägematuteks juhtudeks. Tagavarateed vajavad ka üle keskmise sissetulekuga inimesed, kes palgakasvu najal on võtnud suure laenukoormuse ning kelle töökohad võivad majanduskasvu takerdumisel löögi alla sattuda.

Kuigi igaüks on ise oma õnne (või õnnetuse) sepp, jälgib Eesti Pank laenuturu arenguid tähelepanelikult ning on vajaduse korral valmis lähiajal kasutama võimalusi nii laenuandjate kui ka -võtjate mõjutamiseks.

Eesti liigkiire laenukasv on ohtlik, jooksevkonto defitsiit suur ning seda peaks tasakaalustama eelarvepoliitika. Näiteks IMF tõi uusimas raportis Eesti probleemina välja ka tööturu, soovitades parandada tööturu regulatsioone, toetada tööjõu liikuvust ning suurendada investeeringuid inimkapitali.

Tasakaalustav riik 
Eesti usalduse säilitamise käsiraamatuks on alates 2001. aastast koostatud liitumiseelne majandusprogramm (PEP). Seni oleme lubatut hoidnud ning seda on osatud maailmas hinnata. Eelarve tasakaalu hoidmine, struktuursete reformide jätkamine ning tööturu paindlikkuse tagamine aitavad meil säilitada usaldust olukorras, kus väliskeskkond on ebastabiilne. Peame hoiduma ootamatutest hüpetest majanduspoliitikas, muidu meid enam keegi ei usu.

Eelarvetulude maksimaalne ärakasutamine majanduse headel aegadel, rääkimata riigivõla suurendamisest, oleks lühinägelik. Seega on riik aktiivse tarbimise ja investeerimise valguses käitunud õigesti, kogudes eelarve ülelaekumisi reservi. Eesti 70 miljardi kroonini ulatuva koguvälisvõla ja suure jooksevkonto defitsiidi taustal on riigi distsiplineeritud rahandus aidanud Eestil säilitada riigireitingu samal tasemel ning hoida intressimarginaale madalal.

Pikaajalise eelarvetasakaalu valguses ei ole riigi ülejäägi ärakasutamine mõistlik. Seda leiab ka valitsus, kes jättis teise lisaeelarve koostamata. Riigieelarve ülejäägi abil tuleb luua rahaline varu. Eestis inimestel enam varusid ei ole ning võlausaldajate tulevikukartusi saame hajutada vaid stabiliseerimisreserviga.

Stabiliseerimisreserv on riigipoolne päästerõngas kehvadel aegadel. Kurb on, kui päästerõngast tühjaks lastakse - siis on uppuja päästmine tema enda asi.

Stabiliseerimisreservi maht võiks olla kuni 10 protsenti Eesti SKP-st, mis toimiks Eesti majanduse halbade aegade tervise- või isegi elukindlustusena. Isegi rikkalike loodusvaradega riigil nagu Norra on nn halva ilma fondid, mille maht ulatub ca 40 protsendini SKP-st - neid näiteid jagub veelgi.

Kindlasti tähendab Euroopa Liit Eestile paremaid võimalusi ja vähendab riske, kuid vale on arvata, et 1. maist algab puhkus. Pärast edukalt läbitud kvalifikatsiooniringi stardime nüüd põhiturniiril. Senisest enam peame mõtlema, kuidas hoida Eestit konkurentsivõimelisena. Eelkõige tuleb eduka tuleviku huvides küsida, kus on meie teadmistepõhine majandus?

Avaldatud: 
02.12.2003
Väljaanne: 
Eesti Päevaleht