Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi kõne Riigikogus

Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi kõne Riigikogus 2. mail 2011

Lugupeetud Riigikogu esimees, austatud Riigikogu liikmed

Järgneva sõnavõtu jooksul pööran tähelepanu neljale teemale. Esiteks rahapoliitika ja hinnastabiilsus euroalal, teiseks makromajanduslik stabiilsus Eestis, kolmandaks Euroopa eelarveraamistiku reform rahastabiilsuse aspektist, sealhulgas eurosüsteemi positsioon, ning neljandaks finantsstabiilsus.

I

Alustan euroala hinnastabiilsusega. Euro on olnud Eesti jaoks ääretult oluline juba alates selle loomisest. Kui varem mõjutas euro stabiilsus meid kaudselt ning (raha)poliitilist vastutust saime kanda vaid Eesti rahapoliitika eest, siis alates eurole üleminekust on euroala ja Eesti üks ja sama asi. Ehkki majandusliku paradigma muutus ei olnud tänu meie fikseeritud vahetuskursi süsteemile nii suur kui mõnes teises liitunud riigis, on euroala ühine rahapoliitika ja inflatsiooniareng meie jaoks nüüd tähtsamad kui varem. Nii sellepärast, et eurot kasutades mõtleme rohkem euro väärtusele ning see mõjutab meie otsuseid enam, kui ka seetõttu, et varasemad valuutakomiteega seotud riskid on tänaseks möödanik.

Euroalaga liitudes on suuresti muutunud ka Eesti Panga ülesanded. Olles osa euroala keskpankade süsteemist, on nüüd meie kohus osaleda eurosüsteemi rahapoliitiliste otsuste tegemises ning nende elluviimises, et saavutada euroala ühiseid rahapoliitika eesmärke.

Euroala rahapoliitika teostamisel ei ole mitmetimõistetavust, selle peaeesmärk on hinnastabiilsus. Hinnastabiilsust määratletakse kui euroala ühtlustatud tarbijahinnaindeksi aastakasvu alla 2%, kuid selle lähedal keskmisel perioodil. Ei ole ühegi liikmesriigi, sealhulgas Eesti rahvuslikes huvides, kui eurosüsteem, see tähendab ka Eesti Pank, sellest üldeesmärgist kõrvale kalduks. See ongi meie peamine rahvuslik erihuvi.

Euroopa Keskpanga nõukogu on oma rahapoliitika otsustes lähtunud just hinnastabiilsusest ning tõstis viimasel istungil aprilli alguses inflatsiooniriskide suurenemise tõttu rahapoliitilisi intressimäärasid 0,25 protsendipunkti võrra. Peatun hetkeks selle põhjustel.

Nii maailma kui ka euroala majandus taastub langusest oodatust kiiremini ja ilmutab järjest enam tugevnemise märke. Kasv on küll kriisieelsest nö tavatasemest aeglasem, kuid märksa kiirem kui näiteks aasta tagasi prognoositu. Samas ei taastu kõik riigid ühtlases tempos - osas euroala riikides valitseb võlakriis, mis ohustab majandusaktiivsuse tõusu. Vaatamata sellele on maailmamajanduse olukorra paranemine (ja nii mõnedki muud aspektid) märkimisväärselt tõstnud erinevate toormete hindu maailmaturgudel. Sellest ei ole puutumata jäänud ka euroala, kus inflatsioon kerkis viimaste andmete kohaselt aprillis juba koguni 2,8%ni.

Eeltoodut arvestades on selge, et hinnasurve oht on pärast kriisi kasvanud nii Euroopas kui ka mujal maailmas. On väga oluline, et inflatsiooni hiljutine tõus ei tooks kaasa ulatuslikku inflatsioonisurvet keskmise aja jooksul. Seetõttu peavad eurosüsteemi keskpangad praegu pöörama suurt tähelepanu hinnastabiilsust ohustavate riskide ohjeldamisele. Peamiselt nende riskide vähendamiseks Euroopa Keskpanga nõukogu intressimäärasid tõstiski, kusjuures määrad on praegu piisavalt madalad, et toetada majanduse taastumist.

Samal ajal tuleb teadvustada, et võlaprobleemid mõnes euroala riigis on intressimäärade tõstmise otsuse seisukohast tähtsad ainult niipalju, kui see mõjutab euroala üldist arengut. Selleks, et leevendada rahapoliitika toimimist ohustavaid riske, võeti finantsturgudel valitsenud pingete ajal kasutusele erakorralisi meetmeid. Need on aga ajutised ega takista karmistamast rahapoliitikat selleks, et taltsutada inflatsiooni.

II

Eesti majandus on eelnevat arvestades suhteliselt tasakaalus ning märksa paremas seisus, kui keegi veel aasta tagasi oleks tihanud oodata. Eesti majanduskasv taastub langusest eeskätt ekspordi toel. See kinnitab meie varasemaid arusaamu, et Eesti majanduse käekäik sõltub eelkõige sellest, kuidas läheb meie välispartneritel, ning ka sellest, et Eesti ettevõtjad on teinud kriisist õiged järeldused ja muutunud oludega kiiresti kohanenud. See on ühtlasi aidanud mõnevõrra parandada tööturgu, kus hõive on hakanud kasvama, kuigi olukorraga päris rahule jääda veel ei saa.

Euroalaga liitumine on avaldanud Eesti majandusele üldjoontes oodatud mõju. Rahastamistingimused on ootuspäraselt paranenud ning Eesti on investeerimispaigana atraktiivsem. Samal ajal ei ole õigustatud ootus, et euro lahendaks kõik meie probleemid, saati siis üleöö.

Koos toormehindadega on väga kiiresti kasvanud ka Eesti inflatsioon, mis valmistab tõsist muret. Probleem ei seisne niivõrd prognoositust ja ka euroala keskmisest kiiremas inflatsioonitempos, vaid ohus, et see võib halvendada Eesti konkurentsivõimet pikemas plaanis. Mõnevõrra leevendab ohtu asjaolu, et toormehindade tõususurve ei ole seni hoogsalt üle kandunud muudesse hindadesse või ka palkadesse. Riik saab selle ärahoidmisele majanduspoliitikat kavandades kaasa aidata, sest see võib - nagu me möödunud langusest hästi mäletame - raskematel juhtudel kaasa tuua märksa rohkem halba, kui me karta oskame.

Kuigi täpsema hinnangu andmiseks pole veel piisavalt andmeid, võib praegu öelda, et euro kasutuselevõtu mõju Eesti inflatsioonile on seni olnud kahetine.

Esiteks on ilmne, et euroga liitumine on vähendanud Eesti majandust ohustavaid pikaajalisi inflatsiooniriske, sest enam ei pea tundma muret raha võimaliku devalveerimise ja muu sellise üle. Võib-olla on veel vara hõisata, kuid aasta alguse uuringud inimeste ettevaatavatest inflatsiooniootustest näitavad langustendentsi, vaatamata jätkuvalt kõrgetele toormehindadele ja praegusele kiirele inflatsioonitempole.

Teiseks võis euro kasutuselevõtt mõjutada mõne konkreetse hinna kujunemist mõne kuu lõikes, kuid pikemas plaanis ei ole eurole ülemineku mõju hindadele kuigi suur. Samas on tõsi, et üksikute kaupade või teenuste hindade korral võib tuvastada kummalisi muutusi, mida ei saa seletada ei euro tuleku ega ka globaalsete teguritega. Sellistel puhkudel võib järeldada, et meie turg ei toimi piisavalt hästi ning turu seiret ja analüüsi tuleb jätkata, et aru saada, kuidas võimalikke probleeme ja jäikust ennetada.

Eesti eelarveraamistiku suhtes tuleb avaldada toetust sellele, et valitsus on, vaatamata vahepealsetele kõhklustele, ka pärast valimisi võtnud seisukoha, et tuleb jätkata juba 2009. aasta kevadel paika pandud eesmärkidega. See on kooskõlas jätkusuutliku rahandusega. Kui midagi viimasest kümnest aastast õppida, siis eelkõige seda, et meiesuguse majandusega riigil tuleb headel aegadel olla veelgi konservatiivsem. Tegelikult polegi see päris konservatiivsus, vaid pigem tasakaalukas ja asjakohane lähenemine.

III

Kolmandaks selgitan meie arusaama euroala eelarvepoliitilisest raamistikust ja selle reformist.

Euroala riikide väga suur majanduslik lõimumine eeldab tihedat majanduspoliitilist koostööd, et euroala rahasüsteem toimiks tõhusalt. Paraku on just poliitilised ebakõlad liikmesriikide vahel tekitanud viimase paari aasta jooksul avalikkuses ebakindlust hinnastabiilsuse saavutamise suhtes. Euro stabiilsust ei ole see küll otseselt ohustanud, kuid on hägustanud rahapoliitika toimimist ning suurendanud ebakindlust turgudel. Põhjus peitub selles, et keerulistes olukordades on eelarvepoliitikas tihtilugu peale jäänud üksikute riikide lühiajalised erihuvid, ehkki pikemas plaanis oleks riikide koostöös valminud majanduspoliitilised suunamuutused toonud ka neile endile kasu. Järelikult pole majanduspoliitika koordineerimise mehhanism olnud piisavalt tõhus. Liikmesriigid ei ole kinni pidanud ei pikaajalistest strateegilistest plaanidest ja eesmärkidest ega ka riigirahanduse reeglitest, olgu need riiklikud või euroala ja Euroopa Liidu ülesed.

Kuigi Eesti praegune eelarveseis on kiiduväärt, on ka meil põhjust peeglisse vaadata ja küsida, kuivõrd me tähtsustame konkreetsete otsuste langetamisel pikaajalisi valdkondlikke arengukavasid või ka äsja minister Ligi mainitud vastvalminud stabilisatsiooniprogrammi ja riigi eelarvestrateegiat aastaiks 2012-2015. Samuti tuleb märkida, et tõhus eelarvekoostöö eeldab, et meie erihuvi ja kohustus pole jälgida ainult enda tegemisi, vaid ka teiste euroala liikmesriikide, seejuures mitte ainult Kreeka või Portugali, arengukavasid ja eesmärgipüstitusi. Need mõjutavad nii kogu süsteemi kui ka üksikute riikide käekäiku.

Selle teadmise taustal on loogiline ja ootuspärane, et tänaseks on Euroopa Liidu institutsioonid jõudnud lõpusirgele majanduspoliitika koordineerimise täiustamise ettepanekutega. Peale minister Ligi sõnavõttu ei ole minul enam tarvidus seda reformipaketti kirjeldama hakata, kuid rahastabiilsuse aspektist tekib kartus, et selle raamistiku täiendamisel ei ole mindud lõpuni.

Nimelt, kui eelarve ülemäära suure tasakaalustamatuse puhul on ühiselt kokku lepitud seda korrigeerivates meetmetes ja tähtaegades, siis survemehhanismid selle kava järgimiseks ja elluviimiseks on endiselt liiga suvalised. Uus valmiv raamistik näeb ette varasemast suuremad sanktsioonid ja trahvid ning survemehhanismi laiendamise peale riigirahanduse ka teistele makromajanduse tasakaalustamatuse ilmingutele. Paraku on ministrite nõukogul praeguse plaani kohaselt suhteliselt suur otsusõigus nende sanktsioonide rakendamise või mitterakendamise üle, viidates näiteks erakorralistele teguritele. Eelnevast õppides tuleks reeglite rakendamise automaatsust suurendada, et tagada makromajandusliku järelevalvemenetluse tõhusust ja usaldusväärsust turuosaliste silmis.

Et uus majanduspoliitika koordineerimise ja järelevalve raamistik tõepoolest toimiks, peavad euroala liikmesriigid vastavalt kohandama riiklikke raamistikke. Näiteks on eurosüsteemis levinud veendumus, et igas euroala liikmesriigis peaks eelarvepoliitika kavandamiseks, kokkulepitud eesmärkide ja strateegiate järgimise järele valvamiseks ning sõltumatuks analüüsiks olema omaette iseseisev institutsioon. Kuidas seda funktsiooni täita Eestis olemasolevaid institutsioone kasutades, on mõtlemise koht.

IV

Lõpetuseks paar sõna Euroopa finantssektori ülesehitusest pärast majanduslangust. Hiljutine kriis kinnitas, et euroala kui terviku jaoks on eriti ohtlik eelarvekriisi ja finantskriisi kombinatsioon. Seetõttu pööratakse majanduse analüüsis ja järelevalves nüüd rohkem tähelepanu finantssektori ja reaalmajanduse koosmõjule. Selles vallas alustas juba tegevust ka uus institutsioon, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, mis peab muu hulgas andma sisendi ja hinnanguid euroala majanduspoliitika koordineerimise ja järelevalve süsteemi jaoks.

Finantskriisi õppetunnid on õnneks andnud tõuke piiriülese koostöö suurendamisele järelevalve vallas kogu Euroopas ning samuti on hakatud rohkem tähtsustama pankade suuremaid kapitalipuhvreid. Ehkki see suundumus on üleilmne, on hea meel tõdeda, et Läänemere piirkonnas on valmisolek selles suunas tegutseda suurem kui mõnelgi pool mujal. Samas tuleb võetud suunal astuda edasisi samme, et selline sidussüsteem tõepoolest tõhusalt toimiks.

Kokkuvõttes on Eesti rahandus saanud euroalaga liitudes palju kindlama ja toekama raami. See ei tähenda aga, et saame nüüd teiste najal liugu lasta. Selleks, et eurosüsteem toimiks tõhusalt, peavad panustama kõik osalised ehk kõik rahvuslikud keskpangad. Samuti peame teadvustama, et kõrvuti riiklike ülesannetega mõjutavad meid suuresti ka teiste riikide otsused, mistõttu meil on täielik õigus ja kohustus oodata neilt samasugust käitumist.

Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi kõne Riigikogus