Eesti Panga hinnangul on tervitatav, et valitsus võttis avaliku seisukoha finantsjärelevalvete ühendamise ja alluvuse küsimuses. Samas ei saa jätta mainimata tõsiseid kahtlusi, et valitsuse pakudud lahendus on jäänud mõneti poolikuks ega anna võimalust korraldada ühendatud finantsjärelevalve tegevust parimal võimalikul viisil. Praegu nn. kompromissvariandina tutvustatud valik sisaldab mitmeid küsitavusi, mis oleksid välditavad poliitiliselt ja finantsiliselt sõltumatu avalik-õigusliku institutsiooni puhul.

Kindlasti ei ole finantsjärelevalve alluvuse küsimuses olemas ainult üht õiget lahendust. Kuid valitsuse praegune seisukoht - loobuda iseseisvast avalik-õiguslikust ühinenud finantsjärelevalveasutusest, tähendab tegelikult otsust mitte toetada radikaalsemat ja strateegiliselt tasakaalustatumat lahendusvarianti, mitte toetada lahendusvarianti, mis põhineb finantssüsteemi eripärade arvestamisel ning võimalikult selgel, eelkõige ja ainult finantssektori järelevalvele suunatud ülesandepüstitusel. Eesti Pank on endiselt seisukohal, et Keskpanga ja Valitsusega rööbiti töötav finantssektori järelevalveasutus sobiks järelevalve vastutusrikaste ülesannete täitmiseks kõige paremini, välistaks ja vähendaks kõige enam finantssektori järelevalvamises peituvaid huvide konflikte.

Huvide konflikti kohta on Eestis ka hulgaliselt praktilisi kogemusi kõigi finantssektori osade juures. Võimalike kriisiolukordade puhul võib olla vastuolude allikaks näiteks Valitsuse positsioon pankade suurkliendina. Järelevalvelised sammud, näiteks tegevuslubade tühistamine, võivad saada mõjutatud valimistsüklist, regulatsioonide hädatarvilik karmistamine, näiteks pankade kapitali adekvaatsuse tõstmine, võib mõjutada majandustsüklit suunas, mis ei pruugi olla Valitsusele lühiajalises plaanis soovitav. Selle tulemuseks on paratamatult järelevalvefunktsiooni efektiivsuse nõrgenemine ning finantsjärelevalve allutamine tema vaatenurgast teisejärgulistele küsimustele.

Valitsuse pakutud nn. kompromissvariandi olemus on mõnevõrra ebaselge: kuulumine rahandusministeeriumi valitsusalasse tähendab olla rahandusministri valitsetud. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas säilitades otsese vastutuse, on rahandusministeeriumil võimalik ära delegeerida otsustusõigus ning loobuda kontrolli teostamisest. Nn. kompromissvariandi rakendumisel jääb lahendamata finantsjärelevalve tõhusa toimimise seisukohast ülimalt oluline huvikonfliktivõimaluste minimeerimise küsimus.

Eesti Pank peab oma kohuseks säilitada pangandussektori järelevalve praegusel, rahvusvaheliselt tunnustatud ning usaldatud tasemel. Et finantsstabiilsuse säilitamisel on ülimalt oluline mõju Eesti Panga teisegi peaeesmärgi saavutamisele, st rahastabiilsuse säilitamisele, ei ole keskpangal võimalik jääda finantssektori järelevalve reformi protsessis kõrvaltvaatajaks sõltumata sellest, milline on loodava, tulevase institutsiooni alluvus.

Senini lähtub Eesti Pank jätkuvalt oma tegevuses Eesti Panga Nõukogu poolt 4.märtsil 1999 ühtse finantsjärelevalve küsimuses vastuvõetud otsusest.

Mäletatavasti pidas Eesti Panga Nõukogu põhjendatuks uue, ühtse finantssektori järelevalveasutuse loomise panga-, kindlustus-, ja väärtpaberiinspektsiooni baasil. "Ühtse finantsjärelevalve institutsiooni loomine on põhjendatud tulenevalt nii Eesti finantsturgude integreeritusest, kui samade turgude väiksusest," öeldi otsuses.

Teiseks otsustas Nõukogu, et arvestades rahvusvahelist kogemust ning Eesti eripära on uue järelevalveasutuse sobivaimaks institutsionaalseks vormiks poliitiliselt ja finantsiliselt sõltumatu avalik-õiguslik juriidiline isik. Mingil juhul ei tohi reformi käigus lubada praeguste järelevalvet teostavate institutsioonide, eelkõige Pangainspektsiooni, töö efektiivsuse ja usaldusväärsuse kasvõi ajutist langust. Selleks on finantssektori, eriti aga pangandussektori, roll Eesti majandusmaastikul liiga oluline.

Seesugust lähenemist on toetanud ka mitmed rahvusvahelised finantsinstitutsioonid ja eksperdid, kes on viimase paari aasta jooksul põhjalikult tutvunud Eesti finantsssektori ja selle järelevalvega.