Madis Mülleri avakõne Riskijuhtimise Aastakonverentsil 3. mail 2013

Eesti Panga asepresident Madis Müller ütles avasõnad kaheksandal Riskijuhtimise Aastakonverentsil 2013 „Globaliseerumisest tulenevad uued riskid“.

Madis Müller
Madis Müller
Eesti Panga asepresident

Head konverentsikülalised!

Mul on hea meel öelda lühikesed avasõnad konverentsil, mille teema on minu arvates vägagi päevakohane. Praeguses äri- ja majandusruumis on raske ette kujutada, et millalgi võiks väita, et riskijuhtimine ei ole enam päevakorraline. Kui kunagi tuleb väga optimistlik ajahetk, mil riskijuhtimine kipub otsustajatel teisejärguliseks muutuma, siis on see loomulikult märk, et tegelikult on õige aeg riskidele erakordselt tähelepanelikult keskendada.

Riskijuhtimine on juhtimis- ja investeerimisotsustega lahutamatult seotud. Olen isiklikult enim kokku puutunud rahanduse ja investeeringute temaatikaga. See on mulle õpetanud, et oskuslik riskide võtmine ja juhtimine on kriitilise tähtsusega. Investeerimine või laenamine on iseenesest üks lihtsamaid tegevusi – pakutavast rahast huvitatuid leidub alati pea piiramatul hulgal. Üsna keeruline on aga investeerida pikaajaliselt viisil, mis tagab, et raha koos oodatava tuluga jõuab tagasi algse omanikuni. Viimase saavutamiseks on tarvis mõista otsustega kaasnevaid riske ning määrata kindlaks milliseid riske ja millises ulatuses on mõistlik aktsepteerida. Riske ei ole loomulikult võimalik ega ka otstarbekas täielikult kõrvaldada, vaid neid tuleb teadlikult juhtida.

Riskijuhtimine on ilmselt üks tulevikualadest. Populaarses Ameerika Ühendriikides koostatavas kõige perspektiivikamate ametite edetabelis oli sel aastal esikohal aktuaari ehk kindlustusmatemaatiku amet. Riskijuhtimine ei ole aga puhtalt matemaatika ja mudelite ehitamine ning kaugeltki mitte mehhaaniline tegevus.

Sõltumata sellest, mida mõni mudel meile ütleb, ei ole pikaajaline stabiilsus mitte märk riskide vähenemisest, vaid põhjus olla eriti tähelepanelik. Hästi illustreeris seda Nassim Taleb oma palju tsiteeritud raamatus „Must luik“. Statistiliselt on ühel kalkunil, kellele on juba 800 päeva korralikult süüa antud, põhjust olla järjest veendunum, et sõbralikud inimesed on maailma loodud tema heaolu tagamiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Kalkuni isiklikule kogemusele tuginev statistiline mudel ei suuda kuidagi prognoosida halba üllatust, mis saabub ühel kolmapäeva pärastlõunal enne tänupühi. Kalkuni kindlustunne ja rahulolu eluga on tipp-punktis just hetkel, mil tegelik oht tema elule on kõige suurem. Me peame olema üllatusteks valmis paremini kui see kalkun, ükskõik millist eeldust me oma plaanide seadmisel üleliia loomulikuna ei võta. Olgu eelduseks siis pikaajaliselt madalad intressimäärad, stabiilselt kasvavad kinnisvara- või aktsiahinnad, mõne riikliku õigusakti püsimine või teadmine, et kaks põhiklienti meie firma teenustest niisama lihtsalt ei loobu.

Kuidas seonduvad eelnevad üldistavad tähelepanekud keskkonnaga, milles me endid täna leiame? Meil ilmselt ei ole põhjust liigselt muretseda sellepärast, et keskmine riski- või muidu juht oleks pimestatud lähimineviku pöörasest edust ning unustaks liigoptimistlikke plaane tehes reaalsustaju. Viimase viie aasta jooksul on Eesti majandus ja ettevõtjad selleks läbi elanud liiga palju. Pigem on hea meel näha, et ettevõtjad on jälle mõõdukalt optimistlikud ja valmis võtma uute investeeringutega kaasnevaid riske. Taastumas on tasakaalukas laenumahtude ja investeeringute kasv. Kuigi optimismi ja enesekindluse tase enamikel meil on ilmselt madalamal kui aastal 2007, julgen ma üsna veendunult väita, et ettevaates on Eesti majanduskeskkond palju vähem haavatav kui kuus aastat tagasi. On toimunud järsk kohandumine ja loodud eeldused lähiaastate stabiilseks kasvuks. Eesti majandust ohustavad riskid tulenevad eelkõige naaberriikide ja Euroopa võimalikust arengust.

Seetõttu on ka eriti päevakohane käsitleda tänasel konverentsil globaliseerumisest tingitud uusi riske. Kavast näen, et Euroopa majanduskriisiga seonduvale annab mõne hetke pärast konkreetsema hinnangu Andres Sutt. Usun, et nõustun paljuski Andrese hinnangutega ja seetõttu siin pikemalt ei peatu. Tooksin vaid välja selle, et viimase poole aastaga on pinged euroala finantssektoris omajagu leevenenud. Oma panuse sellesse on andnud ka keskpankade astutud sammud. Paljude valitsuste võlakoormus on aga jätkuvalt liiga kõrge ning see on juba iseenesest probleem, mis pärsib tulevast kasvu ja arengut. Seetõttu ei ole kuhugi kadunud vajadus tegeleda Euroopas struktuursete reformidega ja riigirahanduse korrastamisega.

Eesti Panga esindajana on mul paslik mainida ka samme, mis meie valdkonnas eri riskide juhtimisega seoses on astutud. Viimase aasta jooksul on nii poliitikud kui regulaatorid teinud aktiivselt tööd, et tagada parem valmisolek finantssektori probleemidest tulenevateks võimalikeks kriisideks. See tähendab konkreetseid ümberkorraldusi pankade järelevalves ja kriisiohjamises ning puudutab otseselt ka meid. Eestis oleme hiljuti hädaolukorra seadusega seoses kehtestanud suurematele pankadele sularaha- ja makseteenuste talitluspidevuse miinimumnõuded. Hinnates Eesti Panga enda riske, mis valdavalt tulenevad euroalaülestest rahapoliitilistest operatsioonidest, oleme võtnud suuna keskpanga kapitali järkjärgulisele tugevdamisele. Panga investeerimisportfelli juhtimises oleme otsustanud lisada uusi varaklasse, mis võivad lühiajaliselt tunduda riskantsemad, kuid pikas perspektiivis vähendavad riski, et meie reservide reaalväärtus langeb. Proovime olla tähelepanelikud, kuid mõõdukalt optimistlikud ning soovitame seda ka kõigile teile.

Ja lõpetuseks lubage veel kasutada üht tabavat tsitaati minust targematelt: „Ükskõik mis äris sa oled – kui sa ei investeeri riskijuhtimisse, on see väga riskantne äri!“.

Edukat konverentsi ja riskide juhtimist!