Märten Ross. Rahareformi ettevalmistamisest

Rahareformi ettevalmistamisest

Märten Ross, Eesti Panga asepresident

Minul isiklikult puudub otsene ametijärgne kokkupuude rahareformi või sellele vahetult eelnenud perioodiga. Keskpanka asusin otse ülikoolipingist tööle alles augustis, kui pank elas juba õnnestunud reformi hurmas. Olnud eelnevalt välismaal õppimas, ei mäleta ma isegi seda, millal esimesi kroone nägin või katsusin.

Minu esmane kokkupuude rahareformiga leidis teatud mõttes aset alles esimesel töönädalal Eesti Pangas. Ausalt öeldes ei saanud ma esialgu rahasüsteemist suurt midagi aru, aga minu üheks esmaseks tööülesandeks sai osalemine Eesti Panga krediidipoliitika väljatöötamisel. Jah, see oli tõesti nii! Ei antud seal mingit sisseelamisaega.

Tegelikult see väga keeruline polnudki. Valuutakomitee põhimõte kirjutas ju peamise ette. Nii et võta aga need põhimõtted ja kirjuta paari lausega kokku, et mingit laenu niisama ei väljastata. Ja ongi kogu krediidipoliitika!

Eks see oli üks imelik juhtum, aga rahareformist jättis see sügava mulje. Tänu sellele tekkis arusaam, et korda on saadetud vist midagi üsna omapärast. Toimunu ei olegi ehk nii keeruline, kui paistab. Samas oli reform tõhus, sest augustiks oli krooni seisund ühiskonnas juba üllatavalt tugev.

Kirjeldatud kõrvalseisja asend seab mind mõnes mõttes ebamugavasse olukorda. Puudub mul ju võimalus öelda: "Aga ma mäletan täpselt, mida härra või proua X seal Lohusalus ütles." Teisalt ei koorma mind jällegi isiklikud mälestused. Seetõttu loodan, et saan teatud küsimusi analüüsida erapooletumalt kui mõni teine asjassepuutuv inimene.

Järgnevalt peatun mõnel 1992. a rahareformi rahandusteoreetilisel küsimusel. Seda seetõttu, et 20. sajandi lõpus ja selle sajandi alguses on rahasüsteemide arengu hindamises toimunud mõndagi uut ja huvitavat.

Lühidalt kronoloogiast

Alustuseks paar sõna konverentsi pealkirja ja rahareformi kronoloogia kohta. Minu arvates on reformi piiritlemine aastateni 1990-1992 liiga kitsendav.

Esiteks toimusid ajavahemikul 1987-1990, st nelja mehe ettepanekust Eesti Panga taaskäivitamiseni, avalikud arutelud kõige fantastilisemate ettepanekutega, mille ühine kasutegur oli vast see, et sai selgeks, kuidas reformi kindlasti teha ei saa. Üldise majandusmõtte ergutajana oli aga seegi tähtis ajajärk.

Teine periood kestis aastast 1990 kuni detsembrini 1992, st Eesti Panga taasloomisest kuni Rahareformi Komitee esimese dekreedini. Sellesse vahemikku mahub valitsuse ja Eesti Panga võitlus rahareformi kontseptsiooni üle ning rahvusvahelisel tasemel algasid läbirääkimised Eesti ja tema õiguste tunnustamise üle. Rahareformi Komitee esimene dekreet oli esimene samm rahareformi ettevalmistamise protsessis.

Kolmas periood kestis esimesest dekreedist rahareformi toimumiseni. Siis sai valmis rahareformi tugisüsteem. Raha ise sai valmis. Ja ka rahareformi ideoloogia valmis alles siis.

Kuidas rahareform õnnestus?

Ma ei salga, et minu arvates õnnestus Eesti rahareform uskumatult hästi.

Esiteks taastati praktiliselt üleöö usaldus raha kui sellise vastu. Teiseks, (Saksa margaga) seotud vahetuskursi kehtestamine koos Eesti vääringu täieliku välisvaluuta kattega lisas riigile usaldusväärsust välissuhtluses. Kolmandaks, krooni täieliku konverteeritavuse kiire tagamine lõimis Eesti majanduse ruttu ja mitmel tasandil maailma majandusega.

Neljandaks loodi selgus rahasüsteemi ja majanduse kui terviku sisemise toimimise suhtes. Valuutakomitee süsteem pani asja paika selgelt ja üheselt: kui riik teenib välisvaluutat, siis ringleb rohkem raha, ja kui riik ei suuda seda teha, tuleb vähemaga läbi ajada. See oli üks peamisi põhjusi, miks muutus näiteks ettevõtete juhtimine kiiresti läbipaistvamaks ning arenema hakkas turumajanduslik pangandussüsteem, kuigi selleni jõudmine võttis veel muidugi aega.

Loomulikult olid selles protsessis kesksel kohal ka teised olulised majandusreformi osad, sh privatiseerimine ja pankrotiseadustiku jõustamine. Siiski oli rahasüsteemi reeglite ennustatavusel siin väga tähtis osa. Muu hulgas suunas see poliitikute tähelepanu olulisematele teemadele kui keskpanga laenupoliitika kasutamine kaduvate ettevõtete turgutamiseks. Rahareform mängis kindlasti keskset rolli selles, et hall sularahamajandus muutus ootamatult kiiresti üsnagi mõistetavaks ja läbipaistvaks.

Viiendaks, kui hinnata rahareformi nn tavapäraste rahapoliitiliste kriteeriumide alusel, siis andis see kindlasti tugeva tõuke liikumisele hinnastabiilsuse suunas. Kuigi pikaajaliselt normaalsele inflatsioonitasemele jõudmine võttis mõnevõrra aega, said inimesed siiski tänu Saksa marga ankrule üsna ruttu aru, kuidas ja millises suunas hakkavad suhtelised hinnad muutuma. Ja see on antud protsessis kõige olulisem.

Kuuendaks, rahareformiga juurutatud rahasüsteem tagas järgnevateks aastateks üsna optimaalse rahapoliitilise keskkonna. Nimelt tuleb tõdeda, et vastupidiselt omaaegsele kriitikale ei pea paika väide, et rahareformiga kehtestati ülikarm rahapoliitiline režiim. Karm võis see olla lühikest aega pärast reformi, kuid tuleb tõdeda, et pikemas perspektiivis, nt kolme kuni viie aasta kontekstis, oli meie rahapoliitika näiteks Läti ja Leeduga võrreldes pigem lõdvem kui karmim Täpsemalt öeldes taastati usaldus raha vastu Eestis väiksema hinnaga kui mitmes teises riigis.

Kõrvalepõikena peab mainima, et kõige keerulisem majandusteoreetiline vaidlusküsimus seisnebki selles, kas rahapoliitika oleks võinud aastatel 1992-1994 olla veelgi karmim, kõrgemate intressimäärade ja tõenäoselt revalveeruva valuutaga.

Jääksin siinkohal siiski esmase hinnangu juurde, et seotud vahetuskursil tuginev stabiliseerimispoliitika oli optimaalsem, tagades vähemalt väliskaubandusega seotud hindade kiire paikasaamise, mille järgi said joonduda ülejäänud sektorid. Kas nn iseseisev rahapoliitika oleks seda paremini teinud, on ülimalt kaheldav.

Ja lõpuks - on ilmne, et kauni kujundusega "oma raha" ringlusse laskmine andis Eesti inimestele tubli annuse enesekindlust ja optimismi, mis oli toonastel aegadel vägagi defitsiitne kaup.

No olgu. Kogu selle kiituse taustal on siiski loomulik küsida, kas midagi oleks võinud teha teisiti? Kas oleks olnud lahendusi, mis oleksid Eesti majandust veelgi paremini teeninud? Sellele vastamiseks puudutan järgmisi põhiküsimusi.

Esiteks, kas rahareform oleks pidanud või võinud toimuda varem? Seejuures tuleks rõhutada, et see küsimus on tõstatatud majandusteoreetilisest seisukohast, sest nii sisulist kui ka tehnilist valmisolekut ei saavutatud varem kui heal juhul mõni kuu enne 1992. a juunit. Küsimust, kas rahareform oleks võinud toimuda hiljem, ma ei puuduta, kuna see ei vääri minu arvates tähelepanu.

Teiseks, mida arvata kuulsast reformieelsest vaidlusest võimalike üleminekurahade või alternatiivrahade käibele laskmise kohta?

Kolmandaks, kas reformi käigus oleks võinud taotleda teistsugust vahetuskurssi?

Kas rahareform oleks võinud toimuda varem?

Tegelikult tekib muidugi küsimus, mis kasu oleks sellest üldse olnud, kui rahareform oleks toimunud varem. Eks standardvastus on, et kuivõrd oma raha on vaja iseseisva majandussüsteemi tõhusaks toimimiseks ning see on iseseisva riigi loomulik tunnusjoon, siis oleks see aidanud meil kiiremini saavutada majanduslikku stabiilsust ja poliitilist sõltumatust.

Üldises plaanis võib neid väiteid ju õigeks pidada. Samas tuleb neisse suhtuda väga suure reservatsiooniga. See tähendab, et need väited peavad paika vaid eeldusel, et täidetud on teatud olulised eeltingimused. Kui neid tingimusi täidetud ei ole, on tõenäoline, et oma raha varasem kasutuselevõtt poleks aidanud nimetatud eesmärke saavutada. Väidan nimelt, et kaks rahareformi eel laialt levinud teesi - oma raha kui majandusliku ja oma raha kui poliitilise sõltumatuse saavutamise alustala - ei ole nii universaalselt õiged, kui toona tahtsime uskuda. Viimane aastakümme on maailmas selle kohta tubli annuse tarkust juurde andnud.

Võtame esimese väite - "oma raha on vaja poliitilise ja majandusliku iseseisvuse saavutamiseks". Ei ole vaja. Muidugi on olukordi, kus see tuleb kasuks, kuid see ei ole siiski määrav. Seda väidet toetab ka 20. sajandi lõpus toimunu. Kas näiteks Hispaania ei ole siis poliitiliselt iseseisev riik? Olgu, kui see juhib vaidluseni Euroopa Liidu liikmete iseseisvuse kohta, siis jätkem see näide kõrvale. Kuid Montenegro? Ecuador? Neis riikides ringleb sula- ja arveldusrahana võõrraha. Ometi on selge, et tegu on poliitiliselt sõltumatute riikidega.

Jah, on tõsi, et iseseisva rahapoliitika teostamine intressimäärade kehtestamise või valuutakursi muutmise mõttes eeldab oma raha olemasolu. Kuid avatud kapitalivoogudega maailmas pole väikese avatud majanduse puhul üldsegi kindel, et selline vabadus on vajalik ja majandusele kasulik. Miks muidu liitus Soome rahaliiduga? Soomlased ei pidanud rahapoliitika sõltumatust majanduse eduka käekäigu seisukohast vajalikuks, pigem vastupidi. Ja mis sõltumatut rahapoliitikat oleme meiegi siin nüüd nii väga selle 15 aasta jooksul teostanud?

Kui rääkida oma rahast kui eeltingimusest poliitilise sõltumatuse saavutamiseks, siis olgem ausad: poliitilise iseseisvuse saime ju oma rahata kätte.

Nii et a priori polnud tegelikult oma raha kasutuselevõttu ilmtingimata vaja varem läbi viia, et tagada majanduslikku või poliitilist iseseisvust.

Võtame teise väite - "oma raha tagab riigi majandusliku ja poliitilise sõltumatuse". Ei taga. Kui sõltumatuse all mõista sellise rahasüsteemi valikut, mis toetaks majanduse arengut, siis kohe kindlasti mitte. Rahvusvahelise rahateooria õpikud ju räägivadki neist rahasüsteemidest, kus kehvasti juhitud või muul põhjusel uppi vajunud omavääring pole olnud mitte majandusliku sõltumatuse allikas, vaid vastupidi - surunud peale hädalahendusi ja sõltuvust teiste riikide ja rahasüsteemide suvast.

20. sajandi lõpust pärineb näide, kus oma raha ei taga ka poliitilist sõltumatust - Hongkong. Kuigi seal eksisteerib täiesti iseseisev rahasüsteem, on ilmselgelt tegu poliitiliselt sõltuva territooriumiga, mille majanduslik sõltumatus on üldiselt võttes samuti küsitav. Tegelikult tekitab Hongkongi näide üleüldse küsimuse, miks Moskva võimud meie raha vastu nii ägedalt võitlesid? Aga see on juba teine teema.

Kui eelöeldu kokku võtta, võib järeldada, et mingit otsest argumenti või sundi või vajadust oma raha enne 1992. a suve kasutusele võtta meil tegelikult polnud. Meie eesmärkide saavutamiseks piisas ka lihtsalt selle suunas liikumisest, mis võimaldas rahval seada sihte ja eesmärke. Raha ja rahasüsteemi puhul pole olulisim mitte selle formaalne olemasolu, vaid selle usaldusväärsus ja raha funktsioonide täitmise võime. Vaid siis oleks oma raha tõmmanud selge piiri meie ja inflatsioonis nõrgeneva rublatsooni vahele. Ei tohi alahinnata võimalust, et oma raha ei oleks olnud stabiilne ning seega hoopis tekitanud omariikluse vastu umbusku ja negatiivset imagot.

Seega tuleb toodud väitele läheneda ikkagi ainult sellest vaatenurgast, kas oma raha käibele laskmine oleks eelneval perioodil paremini õnnestunud. Kas see oleks pakkunud suuremat majanduslikku stabiilsust ja aidanud kiiremini saavutada meie poliitilise iseseisvumise üllast eesmärki?

Siinkohal jagaksin vastuse kaheks erinevaks ajaperioodiks: Eesti NSVL-i koosseisus ja pärast taasiseseisvumist.

Minu arvates võib võimalusele viia rahareform läbi NSVL-i koosseisus vastata, et meile faktiliselt teadaolevatel asjaoludel poleks tõenäoliselt olnud mõttekas seda teha. Sest minu meelest ei ole võimalik tõestada, et NSVL-i alla kuuludes oleks meil olnud võimalik eeltoodud kahte kriteeriumi - nii majanduslikku kui ka poliitilist - paremini täita.

Tunnistan, et lugedes vastavaid materjale, on mulle jäänud ebaselgeks, kuidas kujutati ette Eesti iseseisva rahasüsteemi toimimist NSVL-i koosseisus? Kui uskuda neid materjale, siis kindlasti ei loodetud saavutada raha võrreldavat konverteeritavust. Ei oskagi ette kujutada, kuidas saab tagada konverteeritavuse, kui puudub kontroll oma piiride üle.

Palju räägiti vabadusest määrata krooni kurssi, kuid kursi määramise õigus on üsna vähetähtis element, kui pole vahendeid või poliitilist tahet tagada kursi stabiilsust.

Millega olekski seda pidanud tagama? Eesti kullavarude tagasisaamine oleks olnud riigi NSVL-i koosseisu kuuludes võimatu, sest, vabandage väga, NSVL oli selle kulla juba korra kätte saanud ja mis seal salata, ka juba ära kulutanud!

Minu arvates järeldub siit kaks asja. Esiteks, oma raha kasutuselevõtt ligilähedaseltki võrreldava edukusega enne iseseisvuse saavutamist oleks eeldanud NSVL-i keskvõimu (väga) toetavat suhtumist. Eeldatavasti oleks see siis aset leidnud väga tugeva poliitilise sõltuvuse tingimustes, kus meie rahast oleks tõesti kasu olnud ka keskvõimule (nagu nt Hongkongi puhul). Üsna paradoksaalselt järeldub sellest, et meie raha oleks võinud samahästi hakata töötama poliitilise sõltumatuse saavutamise vastu.

Teiseks, oma raha suhtes sama suure usaldusväärsuse saavutamine kui 1992. a oleks NSVL-i alla kuuludes tähendanud vähemalt sama range või isegi karmima rahapoliitika teostamist, kui kehtestas hilisem valuutakomitee süsteem. On raske uskuda, et selline rahapoliitika oleks näiteks 1990.-1991. a poliitilises keskkonnas olnud eriti tõenäoline. Võtame näiteks kasvõi 1990. a 15. mai sarnase olukorra? Või hilisema majandusblokaadi, mida iseseisev raha üksi poleks kuidagi paremini murda suutnud. Või kas mäletate retoorikat, et "rahahulga peab viima vastavusse kaubahulgaga"? Toonast konteksti küll mõistes ajab siiski ausalt öeldes hirmujudinad peale, kui mõelda, et sellises keskkonnas oleks üritatud hakata teostama iseseisvat rahapoliitikat. Seega usun ma, et iseseisva keskpanga loomise ja püsimise tõenäosus oli enne taasiseseisvumist objektiivselt kehvem ning seetõttu oleks kehvem olnud ka tulemus.

Seega, kuigi me ei saa kunagi täie kindlusega väita, et rahareform NSVL-i koosseisus oleks olnud kindel katastroof, viitab arutluskäik siiski sellele, et 1992. a reform toimus õigemal ajal kui varasemad katsetused. Ebapiisavalt tagatud oma raha NSVL-i koosseisus oleks võinud olla väga haavatav. See oleks eesmärke pärssinud või vähemalt nende saavutamisele mitte kaasa aidanud

Võib ka küsida, kas oma raha kehtestamine oleks sel juhul võinud toimuda vahemikus august 1991 kuni suvi 1992, st ca 9 kuu jooksul enne juunit 1992. Täielikult välistada seda ei saa, kuid samas peab tõdema, et siin kehtivad samad vääringu stabiilsuse tagamist puudutavad argumendid nagu eelnevaltki. See tähendab, et enne krooni tagamise ja reaalselt toimiva rahapoliitika küsimuste lahendamist poleks iseseisvast rahast enne 1992. aasta suve mingit suuremat kasu olnud. Küll aga oleks valitsenud oht saavutada kehvem tulemus või sama tulemus kallima hinnaga.

Lisaks ei olnud ilmselt paha, et nii mõnedki majandusmuudatused toimusid enne oma raha kasutuselevõttu. Näiteks tuli pigem kasuks, et 1991. a rubla nõrgenemisega seotud hinnakorrektsioonid ja paljude hindade vabastamine toimus veel rubla ajal. Kroon poleks saanud neid 1992. a esimestel kuudel vältida, ent nüüd ei langenud see koorem enam Eesti krooni kuuereväärile. Tuleb meeles pidada, et kui 1991. a teisel poolel alanes rubla väärtus kiiresti, siis 1992. a esimesel poolel see ajutiselt stabiliseerus. Seega jõudis majandus varasemast, ebastabiilsust soodustavast rahapoliitikast tulnud šoki suveks juba läbi töötada, samas kui uus ðokk alles ootas ees. Selles mõttes oli 1992. a varasuvi ka viimane hetk kasutada seda ajutist võimalust.

Eelnevat kokku võttes ei ole minu arvates täna võimalik väita, et oma raha kasutuselevõtt varem kui 1992. a suvel oleks paremini teeninud meie strateegilisi majanduslikke ja poliitilisi eesmärke. Nagu eespool väitsin, ei puuduta ma samas küsimust hilisemast rahareformist: see ei olnud poliitiliselt enam reaalne ega oleks olnud ka majanduslikult põhjendatud. Liiati hakkas sularaha tõepoolest otsa lõppema, mistõttu midagi oleks pidanud igal juhul ette võtma.

Kas varasem ülemineku- või alternatiivraha kehtestamine oleks kasuks tulnud?

Sellele küsimusele vastamisel peab esiteks retooriliselt tõdema, et ega alati ei saa tagantjärele aru, mille üle siis ikka selle teema puhul vaieldi või mida öelda taheti.

Eelkõige jääb ebaselgeks, kas need nn päris raha alternatiivid oleksid pidanud olema nagu raha või mitte? Kui need oleksid pidanud olema enam-vähem nagu raha, siis selgitab nende kehtestamise mõttekust või mittemõistlikkust eeltoodud analüüs. Kokkuvõttes võib öelda, et vaevalt sellest NSVL-i ajal oleks midagi väga tarka välja koorunud. Ja selle ca 9 kuu jooksul, mis jäi iseseisvumise ja rahareformi vahele, oleks igasugune selline aktsioon ilmselt tähendanud rahareformi viibimist, millest küll mingit kasu ei oleks tõusnud. Viimast väidet illustreerib minu arvates suurepäraselt meie lõunanaabrite kogemus, kelle nn vaherahade kasutamisega tekkinud oma rahale ülemineku viivitus aitas ilmselt kaasa ka majanduse struktuurireformide viibimisele. 1990. aastate majanduslike ja poliitiliste eesmärkide saavutamise seisukohast oli see aga vähemalt teatud määral kahjulik.

Kui aga nende alternatiivrahade all ei peetud silmas midagi rahataolist, vaid miskit muud, siis ausalt öeldes ei saagi päris täpselt aru, mida mõeldi ja miks selle üle vaieldi.

Siinkohal tuleb rõhutada, et välisvaluutade tähtsus majanduses on kõigi nende aastate jooksul suurenenud. Seega, kui nn alternatiivrahadele oleks tõesti tõsiselt panustatud, oleks see pigem soosinud majanduse suuremat dollariseerumist, võib-olla ka majanduse lõplikku pöördumist välisvaluuta kasutamisele.

Seegi poleks lõppkokkuvõttes olnud väga halb lahendus. Konkreetsest 1992. a kontekstist lähtudes arvan siiski, et poliitilis-emotsionaalse teguri tõttu oli stabiilse oma raha kasutuselevõtt kasulikum samm kui nn dollariseerumine või eurostumine.

Kas rahareformi teostamiseks oleks võinud valida mõne teise vahetuskursi?

Seda teemat võib vaadelda kahes erinevas võtmes. Esiteks, kas krooni oleks võinud tinglikult rubla suhtes kohe revalveerida? Ja teiseks, kas erinevat raha, näiteks sularaha ja hoiuseid, oleks pidanud käsitlema erineva kursiga?

Esimesele küsimusele vastamisel on kindel lähtekoht see, et saavutamaks sama head tulemust, nagu tegelikult toimunud rahareformi puhul, oleks igal juhul pidanud olema tagatud võrreldav omavääringu kaetus välisreservidega. See annab meile juba ühe selge vastuse. Märkimisväärselt erinevat vahetukurssi ei oleks saanud kehtestada juba ainuüksi bilansiliselt, sest sellele polnud lihtsalt rahalist katet.

Teine vaatenurk oleks üritada määratleda toonast tasakaalulist vahetuskurssi majandusteoreetiliselt, seejuures mitte mingi üldise ja pikaajalise tasakaalu suhtes, milles arvestatakse majanduse 10-20 aasta teoreetilist konkurentsivõimet, vaid võttes arvesse konkreetset hetkeseisu.

Valitud kursi kasuks räägib tõsiasi, et kuigi rubla ei olnud teab mis sügava turuga valuuta, oli selle toona valitsev turukurss siiski majandusagentidele juba oluline tegur majandustegevuse korraldamisel. Kuivõrd juuniks oli rubla olnud stabiilne juba umbes 4-5 kuud, võib ka öelda, et vähemalt mingi osa suhtelisi hindu oli selle kursiga kohandunud. Seega on väide, et "see oligi õige kurss", tugev argument.

Väitele, mille kohaselt Eesti majandus moodustas tugevama osa NSVL-i majandusest ja seetõttu oleks meie tasakaalukurss ka rublatsoonis pidanud tugevam olema, saab esitada vastuväite, mis tuleneb eelkõige uue iseseisva riigi nõrgast rahvusvahelisest positsioonist ja vähesest usaldusväärsusest tingitud ebakindlusest. Teisisõnu kõigutas meie valuuta teoreetilist tasakaalu nõrk julgeolekupositsioon. See tähendanuks omakorda nõrgemat tasakaalulist vahetuskurssi kui rublatsooni keskuses.

Majanduse välispositsiooni areng aastail 1993-1995 annab tasakaalulise vahetuskursi osas mitmesuguseid viiteid. Suhteliselt madal tarbimisnõudlus ja kasvanud eksport võivad osutada sellele, et vahetuskurss oli mõnevõrra alahinnatud. Samas põhjustasid maksebilansi ülejäägi pigem siiski madal investeerimisaktiivsus ja sellega kaasnenud koondsisenõudluse tagasihoidlik tase. See omakorda viitab investorite jätkuvale ebakindlusele neil aastail, mis näitab, et Eesti vääring ei olnud üldiselt alla hinnatud.

Vaadeldes finantstehnilist poolt, turukursi argumenti ja maksebilansi arengut paaril hilisemal aastal, ei ole minu arvates põhjendatud väited, et rahareformi vahetuskurss oleks saanud oluliselt erineda toona valitust. Spekulatsioonid +/- 10% skaalal on nende aastate murranguliste muutuste kontekstis suhteliselt mõttetud.

Küsimuse puhul, kas erinevat raha oleks pidanud käsitlema erineva kursiga, tuleb lähtuda eeldusest, et erinevad sisemised vahetuskursid oleksid pidanud toimima valuutakomitee kattearvestuse raames. Ehk kui näiteks hoiustajatele oleks kehtinud parem vahetuskurss, oleksid sularaha vahetajad pidanud leppima valuuta devalveerimisega võrreldava suurusjärgu võrra.

Raske on otsustada, kas see oleks kuidagi õiglasem olnud. Lühidalt võib öelda, et rahareformile ei ole mõttekas seada liiga mitmekesiseid ja raha enda stabiilsusega mitteseotud ülesandeid. Valik kas ja kuivõrd oleks vaja olnud toetada just nimelt hoiustajaid ja mitte näiteks õigusjärgseid omanikke, kuulub hoopis teise valdkonda ning teiste majanduspoliitiliste hoobade pädevusse. Seega ei ole ka mõtet seda siinkohal rohkem analüüsida.

Kokkuvõte

1992. a juuni rahareform täitis oma ülesanded edukalt. Tagantjärele tarkusele toetuv rahandusteoreetiline analüüs alternatiivsete ajaliste või sisuliste stsenaariumite üle ei kinnita, et need oleksid andnud pikaajaliselt paremaid tulemusi. Õnneks ei ole meil võimalik ega vajalik seda eksperimenti praktikas enam teostada, kuid tõenäosuslik arutluskäik ei jäta teistsugustele järeldustele palju ruumi.

Märten Ross. Rahareformi ettevalmistamisest