Hr. Lehmussaari ettekanne Eesti Vabariigist

1. Lubage alustada tänusõnadega RVFi personalile otsekohese dialoogi ja Eesti majanduse kohta koostatud fokuseeritud aruande ( http://www.imf.org/external/pubs/ft/scr/1999/cr9959.pdf) eest. Eesti esindajad on esitanud palve Eesti kaasamiseks IV artikli aruannete avaldamise eksperimentaalprojekti. Võin kinnitada, et otsus osaleda eksperimentaalprojektis ei mõjutanud ei arutelude otsekohesust ega nende kulgu.

MAJANDUSE ARENG

2. Viimase 18 kuu jooksul on Eesti majandus puutunud kokku tõsiste väljakutsetega. Seda ajavahemikku saab jagada kaheks etapiks. Esimene etapp algas 1996. aastal ja kestis kuni 1998. aasta alguseni. Seda etappi iseloomustas majanduslik aktiivsus, mis põhjustas jooksevkonto defitsiidi suurenemise koos ajutise spekulatiivse survega kohalikule valuutale seoses Aasia kriisiga. Teises etapis, mis algas 1998. aasta keskpaiku, sattus Eesti majandus seoses Venemaa kriisiga ja häiretega rahvusvahelistel finantsturgudel suurtesse raskustesse. See esimene majanduslangus peale üleminekuperioodi algust peaks varsti tasanduma, sest langust põhjustavad tegurid on taandumas. Eelmainitud arengud tekitasid pingeid nii fiskaal- kui pangandussektoris ja põhjustasid lühikese aja jooksul intressimäärade järsu kasvu. Kogemus näitas, et väike ja avatud majandus nagu seda on Eesti on äärmiselt mõjutatav väliskeskkonnas toimuvatest muudatustest. Niisuguses olukorras pidid Eesti võimud leidma sobiva poliitikakombinatsiooni, et tasakaalustada ühelt poolt vajadust vähendada välissektori paigast nihkunud tasakaalu ja teisalt mobiliseerida avalikkust toetama reformide jätkumist.

POLIITILISED SAMMUD

3. Viimastel aastatel on Eesti majanduspoliitika olnud suunatud "teise põlvkonna" struktuurireformide jätkamisele, mis tõstavad konkurentsivõimet ja säilitavad makromajanduse üldist tasakaalu. Valuutakomitee süsteem on jäänud Eesti rahasüsteemi nurgakiviks ning, toetatuna teiste majanduspoliitika valdkondadest, on valuutakomitee võimaldanud intressimääradel sobivalt reageerida, et taastada stabiilsus välisvaluutaturul.

4. Kahe eelpool mainitud etapi jooksul on üleminekupoliitika eesmärgid kardinaalselt muutunud. Esimesel perioodil oli majanduspoliitika peamine eesmärk alandada ülikiiret kasvutempot ja luua puhver, mis aitaks üle elada majanduse prognoositud aeglustumist. Perioodi lõpuks oli poliitika muutunud pingelisemaks ja märkimisväärne osa eelarve ülejäägist steriliseeriti Stabilisatsioonifondi (SRF) kaudu. Rahapoliitika poole pealt tõsteti pangandussektori usaldusnormatiive, sh kapitali adekvaatsuse nõuet, ning kaasajastati pangajärelevalve tegevust.

5. Tsüklilise languse algfaasis nihkusid majanduspoliitikas põhirõhud väliskeskkonna negatiivse mõju piiramisele ja finantssüsteemi usaldusväärsuse säilitamisele. Automaatsed fiskaalstabilisaatorid pehmendasid osaliselt tekkinud šoki mõju. Madalama inflatsiooni ja aeglasema majanduskasvu tõttu tõusid valitsuse kulutused sisemajanduse kogutoodangu suhtes. Vaatamata riigitulude järsule vähenemisele lõpetas üldvalitsus 1998. aasta ainult väikese puudujäägiga. Finantsvaldkonnas reageeris Eesti Pank otsustavalt pangandussektori nõrkusele, sulgedes kolm maksevõimetut panka ja investeerides ühte panka ajutiselt täiendavat kapitali. Tugevdati ja laiendati ka pangandusjärelevalvet. Kuigi valitsus rakendas vähesel määral lühiajalisi eelarvelisi meetmeid, et pakkuda teatud kergendust Venemaa kriisi poolt mõjutatud ettevõtete olukorrale, seisis valitsus vastu protektsionistlikule survele kehtestada kaubanduspiiranguid, kasutada majandusel elavdamiseks SRF summasid ja tõsta riiklikku toetust ebaefektiivsete ettevõtete hädast välja aitamiseks.

6. Praeguseks ajaks näib, et Eesti majandus on suutnud välistele šokkidele küllalt edukalt vastu pidada. Reaalsektor pidas vastu intressimäärade järsule tõusule ja demonstreeris märkimisväärset paindlikkust, mida tõestavad tööturu arengud, erasektori palganäitajad ja ebaefektiivsete ettevõtete sulgemine. Veelgi enam, majanduse usaldusnäitajad on hakanud tõusma ja intressimäärad on märkimisväärselt langenud. Kogu 1998. aasta jooksul ja 1999. aasta alguses on jätkunud välismaiste otseinvesteeringute pidev sissevool, finantseerides sellega jooksevkonto defitsiiti täies ulatuses. Kõik need tegurid on võimaldanud Eestil püsida EL turgudel konkurentsivõimelisena - ja seda vaatamata viimasel aastal aset leidnud ulatuslikele devalveerimistele mõningates teistes arenevates majandustes. Tänu tugevatele ekspordinäitajatele EL turgudel oli 1998. aasta ekspordi kogukasv tugev Venemaa kriisile vaatamata. Hoolimata ekspordinäitajate mõõdukast langusest 1999. aasta esimeses kvartalis on jooksevkonto defitsiit 1999.a. 7.märtsi seisuga kahanenud 7 protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

7. Tänu järelevalve pidevale tugevnemisele ja avatud poliitika järgimisele finantsturgudel läbis Eesti pangandussüsteem teise konsolideerumise faasi 1998. aasta lõpuks. Protsessi iseloomustasid kaks ulatuslikku ühinemist ja Skandinaavia strateegiliste investorite sisenemine turule. Pangandussektori konsolideerumise tulemusena paranes märkimisväärselt pankade kapitaliseeritus ja likviidsus. See oli ka peamiseks aluseks maksmisele kuuluvate väliskohustuste edukale refinantseerimisele keskmise tähtajaga instrumentidega, mistõttu välisvõla keskmine tähtaeg pikenes eelmise aastaga võrreldes üle kahe korra. Sellele lisaks vaadati üle ka riskijuhtimise ja ettevõtete juhtimise kord. Nimetatud arengud viisid, vaatamata nõrgemale majanduslikule olukorrale, pangandussektori tulususe taassuurenemisele 1999. aastal.

8. Fiskaalpoliitiline hoiak lõi siiski kõikuma parlamendivalimiste kampaania ajal. Osade kulutuste suurenemine oli õigustatud vajadusega korrigeerida avaliku sektori spetsialistide palku ja tõsta pensione, et kaitsta kõige kaitsetumat osa elanikkonnast. Valitsuse mõningate kulutuste kasv koos liigoptimistlike tuluprognoosidega jooksvaks aastaks ja maksukogumises toimunud muutustest tingitud ühekordne maksutulude alalaekumine suurendas ssiski eelarvedefitsiiti.

ÜLDPOLIITILISED EESMÄRGID 1999. JA 2000. AASTAKS

9. Eelseisev ühinemine Euroopa Liiduga ja Kopenhaageni kriteeriumid seavad üldised põhisuunad Eesti majanduspoliitika arengule keskpikas perspektiivis. Makromajanduslikust aspektist vaadelduna tuleb saavutada suhteliselt kõrged ja stabiilsed kasvunäitajad, et tagada majanduse järkjärguline lähenemine EL tasemele. Strukturaalsest küljest vaadelduna tugevdatakse Eesti konkurentsivõime säilitamise huvides erastamisalaseid jõupingutusi. Lisaks sellele tugevdatakse avaliku sektori administratiivset suutlikkust, et pakkuda adekvaatset juriidilist ja regulatiivset keskkonda turumajanduse korralikuks funktsioneerimiseks.

10. Eesti valuuta kursi fikseerimine valuutakomitee raames, mida toetavad teised majanduspoliitika valdkonnad, jääb endiselt majanduspoliitika nurgakiviks, andes tulemuseks läbipaistva ja usaldusväärse majandusliku arengu raamistiku. Koos euro kasutuselevõtuga 1999.a. jaanuaris muutus Eesti krooni seotus Saksa margaga de facto krooni seotuseks euroga. 1999. aasta lõpuks valmistab Eesti pank koostöös EL institutsioonidega ette keskpika tegevuskava Eesti ühinemiseks Euroopa rahasüsteemiga ja lõpuks ka ühisrahapiirkonnaga. Selles kontekstis on valuutakomitee euro kasutuselevõtmise ettevalmistamiseks sobiv rahapoliitiline raamistik ning edastab reaalmajandusele ka euro-eelse perioodi vältel õigeid signaale.

11. Uus valitsus, mis astus ametisse 1999.a. märtsis, on võtnud aktiivse hoiaku majanduskasvu säilitamise suhtes, andes uut hoogu majanduse edasisele restruktureerimisele. Valitsus vaatab läbi keskpika majandusprogrammi aastateks 1999 kuni 2003, milles antakse üldsuunised makromajanduspoliitika ja edasiste struktuursete reformide elluviimiseks. See programm on ühtlasi aluseks ka Eesti ja Euroopa Komisjoni ühishinnangule Eesti keskpikale majanduspoliitikale, mis kirjutatakse alla käesoleva aasta lõpupoole. Lisaks jätkuvad täie hooga ka liitumisläbirääkimised EL-ga.

FISKAALPOLIITIKA

12. Eesti võimud on teadlikud, et majanduskasvu kindlustamisel ja valitud vahetuskursi toetamisel mängib fiskaalpoliitika endiselt võtmerolli. Fiskaalolukorra pingestumine on olnud uuele valitsusele esimeseks ja kõige olulisemaks küsimuseks. Kuna paranduste tegemise võimalus 1999. esimesel poolaastal oli piiratud, on valitsus seadnud endale majanduse eeldataval toibumisel põhinevaks eesmärgiks eelarve tasakaalustamise teisel poolaastal. Sel eesmärgil formuleeris valitsus negatiivse lisaeelarve, mis sisaldas kulude kärpimist 1,2 protsendi ulatuses sisemajanduse kogutoodangust teise poolaasta jooksul, kusjuures lõviosa kärbetest tuleks administratiivsete kulutuste ja mitteprioriteetsete investeeringute kärpimise arvelt. Lisaeelarve võetakse parlamendis vastu eeldatavalt 28. juunil 1999. aastal. Samal ajal kui valitsus on andnud mõista, et tal on raskusi kulutuste täiendava kärpimisega käesoleval aastal, on ta ühtlasi välistanud ka stabilisatsioonifondi (SRF) kasutamise eelarve finantseerimiseks.

13. Võimuorganid on seadnud 2000. aastaks eesmärgiks tasakaalustatud üldvalitsuse eelarve. Pingelisema eelarve-positsiooniga kaasneb ka administratiivne reform eesmärgiga vähendada valitsuse osa sisemajanduse kogutoodangust kahe protsendipunkti võrra. Valitsus on samuti formuleerinud parandatud keskpika raamistiku, mis sisaldab eelarveprognoose järgnevaks kolmeks aastaks. Sellele lisaks vaatab valitsus läbi eelarvelise raamistiku seadusandlikku baasi, et kindlustada selle vastavus fiskaalse läbipaistuvuse koodeksile ja teistele rahvusvahelistele standarditele. Sel eesmärgil on nad palunud Valuutafondilt tehnilist abi.

14. Stabilisatsioonifond (SRF) moodustab endiselt olulise osa eelarvepoliitikast keskmises perspektiivis. 3. augustiks 1999. a. esitab valitsus parlamendile seaduseelnõu, mis institutsionaliseerib reservfondi, määrab SRF-sse tehtavate kannete allikad, loob nõukogu ja paneb paika ressursside investeerimise ja jaotamise reeglid. Samal ajal, kui valitsus on väitnud, et SRF-i varasid võidakse kasutada finantspuhvri loomiseks tõsiste finants- ja majanduslike raskuste pehmendamiseks, jääb SRF peamiseks funktsiooniks siiski järelejäänud struktuurreformide finantseerimine, eriti täielikult rahastatud pensionisüsteemile ülemineku kulude osas.

FINANTSSEKTORI POLIITIKA

15. Efektiivsema järelevalve teostamiseks ja pangandusjärelevalve edasiseks tõhustamiseks suunavad Eesti võimuorganid oma jõupingutused seadusandliku baasi tugevdamisele, luues seeläbi eeldused finantssüsteemi stabiliseerimiseks keskmise tähtaja jooksul. Lisaks ulatuslikele meetmetele, mida Eesti Pank rakendas aastatel 1997 ja 1998 eesmärgiga tõhustada pangandussüsteemi järelevalvet, on kavandatud veel rida tähtsaid muudatusi, mis peaksid leidma aset veel käesoleval aastal. Tõhustatud nõuded bilansiväliste positsioonide kajastamisele aruandluses viidi sisse juba käesoleva aasta veebruaris. Muudetud Krediidiasutuste seadusega, mis jõustub juulis, ühtlustab Eesti pangandusalase seadusandluse EL nõuetega, tugevdab võimuorganite võimalusi rakendada usaldusnormatiive ja viib järelevalvestandardid senisest paremini vastavusse Baseli komitee standarditega (Eesti järgib põhimõtteliselt juba 24 25st Baseli põhiprintsiibist). Samaaegselt kehtestab Eesti Pank uued laenude teenindamist ning nõuete ja kulude kandmist, samuti finantsaruannete avalikustamist sätestavad reeglid.

16. Selleks, et tõsta finantsjärelevalve tõhusust keskpikas perspektiivis, kavatsevad võimuorganid asutada uue integreeritud finantsjärelevalveorgani, mis võtaks üle kõik pangandus-, kindlustus- ja väärtpaberijärelevalve funktsioonid. Järelevalveorganite integratsiooniprotsess algab seadusandliku reformiga, mille käigus võetakse veel käesoleval aastal vastu väärtpaberituru ja kindlustustegevuse seaduste muudatused. Ühendatud järelevalveasutuse tegevust kavatsetakse alustada kõige varem 2002. aastal. Sellele vaatamata on Eesti ametivõimud rõhutanud, et pangandusjärelevalve kvaliteet ei tohi üleminekuperioodil mingil juhul langeda.

17. Eesti Pank on samuti alustanud ettevalmistustega enesehindamise protseduuride teostamiseks, et määratleda Eesti vastavus Raha- ja finantspoliitika avatuse heade tavadega pärast nende vastuvõtmist.

STRUKTUURSED REFORMID

18. Erastamisprotsess on jõudnud lõppfaasi, kusjuures riigi omandisse on jäänud veel üksikud suurettevõtted. Selles suhtes kujutab energiasektori restruktureerimine kõige suuremat väljakutset. Nagu ka RVFi töötajad on rõhutanud, on tegemist äärmiselt keeruka probleemiga, kuna see sisaldab lisaks kaevandamise ja elektritootmise mitmetele aspektidele ka küsimust protsessi sotsiaalsest mõjust Kirde-Eesti piirkonnale. Valitsus valmistab praegu ette igakülgset strateegiat antud küsimuse kompleksseks käsitlemiseks. Lisaks sellele lõpetab uus valitsus Eesti Raudtee erastamisplaani ja Eesti Telekomi järelejäänud aktsiate erastamise.

19. Tehakse jõupingutusi ulatusliku formiga kolmesambalise pensionisüsteemi loomiseks. 1998. aastal võeti vastu sotsiaalmaksu seadus, riikliku pensioni seadus ja erapensionifondi seadus. Uus valitsus vaatas maikuus veel kord üle Sotsiaalkindlustuse komitee töö ja tegi viimasele ülesandeks arendada juuli lõpuks välja teise samba raamistik (kohustuslikud osamaksed). Eesti võimuorganid on kinnitanud, et kõige raskemaks kujuneb ülemineku kogumaksumuse hindamine ja sellele finantseerimisallikate leidmine. Protsessi käigus otsitakse abi Briti know-how fondist ja Maailmapangast. Valitsus kavatseb veel enne 1999. aasta lõppu esitada parlamendile seaduseelnõu, mis kehtestaks vastavuse normid ja valemid teise samba rahade arvutamiseks.

20. Lõpuks, Eesti ametivõimud on väljendanud oma valmisolekut lõpetada sügisese missiooni vältel läbirääkimised uue julgestuslaenu ja majanduspoliitilise memorandumi osas.