Peter Lõhmus. Eesti majanduse hetkeolukord ja võimalikud arengud

Konverents "Majanduskonjuktuur täna ja lähitulevikus", Tallinn, 19. november 1997

Eesti majanduse hetkeolukord ja võimalikud arengud

Teesid
Peter Lõhmus, Eesti Pank

Eesti ei ole oma majanduskeskkonnas toimunud muutustega maailmas asetleidnud majandussündmuste taustal erand. Aktsiaturgude langusega, arengumaade (sh nn üleminekuriikide) usaldusväärsuse vähenemisega rahvusvaheliste finantsturgude silmis ja sellega kaasneva kapitali sissevoolu pidurdamisega peavad arvestama väga paljud riigid. Seni (üli)kiiresti arenenud riikides üleskerkinud probleemid ja sealt tulenevad turgude reageeringud ning valitsuse vastusammud on hämmastavalt sarnased. Oma situatsiooni hinnates võime tõmmata paralleele nii Brasiilia kui Filipiinide, aga ka Norra või isegi Ameerika Ühendriikidega. Olgu meie "mitteunikaalsuse" tõestamiseks toodud alljärgnevalt ära ka mitmed näited.

Eesti senisele majandusarengule hinnangut andes ja tuleviku stsenaariume projekteerides tuleb silmas pidada, et Eesti näol on tegemist väga väikese ja seega rahvusvahelistest turgudest oluliselt sõltuva majandusega. Seda tõdemust silmas pidades on kujundatud Eesti majanduspoliitikat alates reformide algusest ja sellest on lähtutud ka tänaseid sündmusi analüüsides ja neile vajaduse korral reageerides.

Hoolimata turbulentsest perioodist mõnedes majandussfäärides võib julgelt esile tuua Eesti märkimisväärseid majandusnäitajaid ja majanduse ümberstruktureerimisel saavutatud tulemusi. Rääkimata viimaste kvartalite kiirest majanduskasvust (11.7% 1997.a. I poolaastal võrreldes möödunud aasta sama perioodiga), tuleb kindlasti esile tõsta kiiret ekspordi kasvu (35% III kvartalis). Viimane näitaja viitab ilmekalt Eesti reaalsektori tugevnevale konkurentsivõimele. Ka konservatiivse eelarvepoliitika (koondeelarve ülejääk 1.5% SKP-st 01.10. seisuga), madal välisvõlg (4.7% 1997.a I pa), inflatsiooni (12.1% 30.09. seisuga) ja tööpuuduse (4.6% 30.09. seisuga) näitajad ei viita olulistele probleemidele. Kui siia lisada ulatuslikud struktuursed ümberkorraldused, mille tõestuseks on ligi 3/4 SKP tootmine erasektori poolt ja muuhulgas ka praktiliselt erakätes olev pangandussektor, võib kõneleda majanduse suhteliselt soliidsest alusest.

Suurima probleemina tuleb makroökonoomilistest näitajatest esile tõsta jooksva konto defitsiiti. Pärast andmete täpsustamist 9.7%-ni SKP-st ulatuv jooksva konto puudujääk iseenesest sügavatele probleemidele viidata ei pruugi. Juba mainitud kiire ekspordi kasv, kapitalikaupade suhteliselt suur osatähtsus impordi struktuuris (ligi 25%) ja Eestisse tehtud välismaiste otseinvesteeringute suurenenud tulukus[1] viitavad sissevoolanud kapitali (so lõhe kodumaiste investeeringute ja kodumaiste säästude vahel) produktiivsele kasutamisele. Samas ei saa tähelepanuta jätta kasvavat tarbimist ning teadmist, et umbkaudu 4-5% SKP-st ületavat jooksva konto defitsiiti, peetakse rahvusvaheliste mõõdupuude järgi riigi majandusarengut ohustavaks - seda hoolimata kodumaiste majandusekspertide ja -poliitikute optimistlikust hinnangust situatsioonile.

Mikrotasandil ilmevaks ohuallikaks kujunes pankade ekspansiivne tegevus laenuturul[2] . Puhtteoreetiliselt ei saa ainuüksi laenumahtude kasvunäitajaid jälgides öelda, kas tegemist on stabiilse arenguga või mitte. Tänaste finantsturgude turbulentside "hällis" - Kagu-Aasias - peetakse majanduse tõsisemaks probleemiks ja jätkuva majanduse usaldamatuse allikaks finantssüsteemide haprust. Majanduses, kus on harjutud kiire kasvuga, vaadatakse ebakompetentsele ja/või hulljulgele laenamisele läbi sõrmede sagedamini kui aeglaselt kasvavas majanduses. Kuid majanduskasvu aeglustumisel hakkavad tehtud vead, väljendudes akumuleeruvates halbades laenudes, ennast üha rohkem tunda andma. Aasia tiigrite - riikide, kus juba aastaid mõõdeti majanduse kasvunäitajaid suurustes, mis on iseloomulikud viimastele kvartalitele Eestis - ulatusid pankade halbade laenude näitajad üle 15%. Kõige värskemaks näiteks on finantsturgude suhtumise muutumine Filipiinide pankadesse, kelle laenuportfellid kasvasid "vaid" 50% aastas, olles piisav tekitamaks kahtlust, et sellise kasvuga korjati üles ka keskmiselt suurem hulk halbu laene. Kas meie saime õigel ajal peatuma? Ma arvan, et saime. Lisaks stabiliseerib olukorda Eesti pankade tugevam kapitaliseeritus.

Peamiselt neid kahte faktorit (jooksva konto defitsiit ja laenudmahtude kiire kasv) silmas pidades andis Eesti Pank juba käesoleva aasta esimesel poolel esimesi signaale tugevneva kodumaise nõudluse ja sellest põhjustatud jooksva konto defitsiidi võimalikust destabiliseerivast mõjust Eesti majandusele. Oli tekkimas oht, et reaalsektori rõhuasetus katkematult sissevoolavale kapitalile ja madalale langenud intressimääradele võib kas välistest kui sisemistest šokkidest põhjustatud välisfinantseeringu katkemisel panna Eesti majanduse pingelisse olukorda. Kusjuures, ma rõhutan, välisšokina saab käsitleda ka pelgalt finantsmaailma usalduse kaotust Eesti suhtes.

Eesti Valitsus koos Eesti Pangaga nägid suveks kujunenud makromajanduse olukorda hinnates majanduskeskkonna stabiliseerimiseks vajalikke konkreetseid lahendusi peamiselt kahes tees. Esiteks, piirates ühiskonna nõudlust läbi avaliku sektori ülejäägi ja teiseks, tugevdades pangandussektorit läbi mitmete normatiivide karmistamise. Eesti Pank on näinud taoliste riskide maandamiseks eelkõige pankade kapitaliseerituse kasvu. Selle saavutamiseks olid kujundatud nii käesoleva aasta aprillis väljakuulutatud kui ka järgmisesse aastasse kavandatud sammud.

Lisaks konkreetsetele meetmetele pandi suurt lootust ka majandusagentide endi kriitilisele hinnangule väljakujunenud situatsioonis. Seda enam, et Eesti Pank pole oma majanduspoliitika kujundamisel seadnud prioriteediks otseste reguleerivate meetmete rakendamist. Pigem on suund võetud pakutava majandusanalüüsi ja -hinnangu alusel sobiva keskkonna loomisele, mis aitaks erasektorit adekvaatsete otsuste tegemisel. Seekord kahjuks piisavalt adekvaatset reageeringut ei järgnenud. Seega ei tulnud turgude reageering meile väga suure üllatusena ja seega ei saa neid nähtusi käsitleda kui midagi sellist, mis tuleb hävitada. Võidelda tuleb põhjuste ja mitte tulemustega.

Eeltoodust ei saa aga järeldada, et Eesti majanduses on juhtunud midagi negatiivset. See, et turgude kiire reaktsioon ja majanduses toimunud korrektsioon toimus nüüd ja mitte hiljem on ainult positiivne. Nõustuda tuleb ka USA Federal Reservi esimehega Alan Greenspaniga, kelle sõnul tegid turud ära selle, mida valitsus oleks vastasel juhul pidanud ise tegema hiljem (ja kindlasti robustsemalt) - jahutasid majandust ja hoidsid ära ülekuumenemise.

Vaadates teistes kiirelt arenevates riikide lühiajalisi intressimäärasid (nii Ungaris, Poolas, Brasiilias, Kreekas üle 20%, Tais 17%, Tšehhis, Tšiilis 15% jne) ei saa erakordseks pidada olukorda, kus laenuintressid Eestis tõusid 4-6% ulatuses, kuid on ikka alla 20%. Ja seda olukorras, kus kodumaiste säästude tase on suhteliselt madal (alla 20% SKP-st). Just kodumaise säästmise kõrge tase annab Aasia pankadele suhtelise eelise maailma rahaturgude kokkukuivamisel.

Kindlasti ei saa hiljutiste sündmuste taustal mööda minna Eesti rahapoliitika alusest - valuutakomiteest. Teadmine, et krooni vastu spekuleerimine tänu baasraha tagatud kaetusele konverteeritavate välisaktivatega on tehniliselt teostamatu, on jahutanud spekulatiivsete finantsturgude huvi Eesti vastu. Teisalt tuleb valuutakomitee teeneks lugeda majanduse kiiret reageeringut "mullide" tekkel majanduses. Intressite kiire tõus ja (finants)aktivate hindade kiire langus, mis järgneb kodumaise rahapakkumise kasvu vähenemisele, on valulised, kuid kiired reageeringud majanduses esinevate ebakõlade likvideerimiseks. Kiirus kitsaskohtade likvideerimisel on aga majanduses oluliseks teguriks.

Eesti Pank on endiselt seisukohal, et krooni devalveerimisel pole mingit majanduslikku alust (kuivõrd devalveerimisel üldse pikemas perspektiivis mingit alust on). Väike majandus, kus ressurside piiratus seab kõrged nõuded majanduse avatusele ja kus tänaseks moodustavad eksport ja import kokku ligi 150% SKP-st, saab efektiivselt toimida ainult stabiilse vahetuskursi tingimustes.

Eesti majanduse lähitulevik sõltub suuresti meie majanduse usaldusväärsuse (taas)tugevnemisest. Eelkõige just usaldusväärsus määrab ära intressimäärade edaspidise käitumise ja selle kaudu majanduse aktiivsuse. On tõenäoline, et majanduskasv järgnevatel kvartalitel aeglustub. Millises ulatuses mõjub aktsiaturu langus ja intressimäärade tõus majanduse aktiivsusele, sõltub sellest, millise perspektiivitundega olid ettevõtted ja pangad suhtunud äriplaanide koostamisse; kas ja milliste panustega osaleti börsil (ja selle üleskütmisel). Oluliseks võib muutuda ka küsimus tööturu, eriti aga palkade (allapoole) paindlikkusest. Eesti majanduskasvule avaldab kindlasti positiivset impulssi avatusest tulenev tugev välismaine nõudlus, mis eeldatavasti püsib olemasoleval tasemel. Kokkuvõttes peaks vähenema ka jooksva konto defitsiit. (Võrdluseks: Lõuna-Ameerika võib analoogiliselt tagasi jalule aidata USA, kuivõrd aga Kagu-Aasia mootor Jaapan võib probleemides olevaid naabreid oma enda probleemide tõttu hätta jätta.)

Usaldusväärsuse taastamist ei saa taotleda ilma valitsuse ja keskpanga selgelt väljenduva arusaamata probleemide olemasolust ja tahteta probleeme fikseerida. Eelkõige need tegurid, lisaks aga ka pikaajaliste sihtide eelistamine ja fundamentaalsete probleemide lahendamine lühiajaliste asemel määrasid ära valitsuse ja keskpanga hiljutised majanduspoliitilised sammud. Nii stabilisatsioonifondi loomine kui ka pankade lisalikviidsusnõuete sisseviimine olid oma mõjult kodumaisele majandusele marginaalsed võrreldes väliskeskkonnas toimunud muutustega. Tuleb rõhutada, et stabilisatsioonifond ei tohiks olla vaid nn valitsuse reservfond, vaid tema kasutamine tuleb erandlikes olukordades rangelt määratleda. Alatähtsustada ei saa ka Läti valitsuse soovi kasutada "Eesti tüüpi" stabilisatsioonifondi avaliku sektori kulutuste kärpimisel.

Tõmbame taas paralleele muu maailmaga. Brasiilia: olukorras, kus jooksva konto defitsiit koos ülemaailmse närvilisusega on kaasa toonud välisinvestorite tagasitõmbumise, käib Brasiilia valitsus väga jõuliselt välja majanduse stabiliseerimise programmi, milles muuhulgas nähakse ette eelarvepoliitika karmistamist - sealhulgas ka maksude tõstmist. Argentiina, keset paari aasta tagust nn Tequila kriisi, tõstis pankade kapitali adekvaatsust rahvusvahelistest standarditest kõrgemale; seda sama soovitatakse teha ka Kagu-Aasias. Reeglina aitavad haiguste vastu vaid kibedad rohud.

Järelduste tegemine toimunust Eesti Pangas käib. Üks on selge - adekvaatsema pildi saamiseks tuleb omada perfektset informatsiooni finantsturgudel toimuvast. Selleks aga tuleb tõhustada järelvalvet - ja mitte ainult pangandussektoris.

[1] Tehniline märkus: Eestisse reinvesteeritud tulud suurendavad jooksva konto defitsiiti.
[2] Laenumahud kasvasid aasta-aastasse näitajate alusel kuni 100% kuus.

Peter Lõhmus. Eesti majanduse hetkeolukord ja võimalikud arengud