Tanel Ross. Mõnus elu ja kvaliteetne majandus

Eesti Koostöö Kogu, Euroopa Komisjoni esindus Eestis ja Sotsiaalministeerium

Seminar "Eesti elu kvaliteet Euroopa võrdluspildis"
Tallinn, 04.11.2008

Paneel. Mis teeb Eesti mõnusaks elupaigaks? Mida peab elukvaliteedi parandamiseks ette võtma?

MÕNUS ELU JA KVALITEETNE MAJANDUS. Tanel Ross, Eesti Pank

Ettekanne väljendab autori isiklikke seisukohti

Lugupeetud daamid ja härrad

Kõigepealt soovin tänada seminari korraldajaid kutse eest huvitavale ja esinduslikule arutelule.

Mis on majandus ja mis on mõnus elu?

Majandus on osa ühiskonnast, inimeste koosolemise vorm, mille käigus valmistatakse ja vahetatakse kaupu ja teenuseid. Kuivõrd ühiskonna tekkimise peamine põhjus on tema liikmete soov võimalikult hästi elada, on ka majandussüsteemi eesmärk ellu viia sellised tootmise ja jagamise põhimõtted, mis tagavad võimalikult hea ja mõnusa elu.

Siit ka küsimus: kuidas me teame, kas inimese elu on hea ja mõnus? Majanduste võrdlemiseks on palju võimalusi. Kõige tavalisem neist on sisemajanduse kogutoodang inimese kohta ehk majandussüsteemis ühes aastas toodetud kaupade ja teenuste hulk. Võib öelda, et enamik riikide rikkuse ja konkurentsivõime hindamise meetodeid tuginebki majanduse kogutoodangu, s.o materiaalse rikkuse ja selle juurdekasvu kiiruse mõõtmisele.

Tavapäraste mõõdikute kasutamine aga eeldab, et inimesele tähendab rikkus ühtlasi paremat ja mõnusamat elu. See lihtne seos ei ole aga ühtviisi aktsepteeritud. Paljude meeles elab edasi Rousseau' sõnastatud konflikt inimese tõelise loomuse ja pealesurutud ühiskondlike väärnormide vahel või materiaalse heaolu äraspidine mõju tõelisele sõprusele. Küsimus "mis on tegelik mõnus elu" on maailmas, Euroopas ja Eestis jätkuvalt päevakorral.

Mis on õnn?

Tõepoolest, võib ju öelda, et majandusnäitajad iseloomustavad elukvaliteeti vaid kaudselt. Kogutoodang, konkurentsivõime ja tootlikkus ei ütle iseenesest midagi inimeste tunnete ja suhete kohta. Mis on aga parem mõõdik?

Lihtne ja samas kõige vahetum elukvaliteedi hindamise viis on küsida inimeste endi käest, kas nad on õnnelikud. Tõenäoliselt teavad inimesed ise kõige paremini, kuidas nad end tunnevad ja ümbritsevat tunnetavad. Vabas ühiskonnas pole inimestel vaja Orwelli suurt venda ja Tõe ministeeriumi. Niisamuti on mõistlik eeldada, et ühiskonna ja majandussüsteemi peamine eesmärk on hoida võimalikult suur hulk rahvast õnnelikuna praegu ja tulevikus.

Õnnetundel on ka oluline poliitiline dimensioon. Õnnetu inimene ei ole üldjuhul ühiskonnaga rahul. Ta soovib seda muuta või ühiskonnast lahkuda. Seega võib oletada, et õnnetud ühiskonnad on ebastabiilsemad. Piirjuhul on õnnetunde puudumine riigile ohuks isegi suhteliselt jõudsa majanduskasvu korral.

Küsimuseks on niisiis, millal on inimene õnnelik ja kus elavad õnnelikud inimesed?

Viimaste aastate vältel on kujunenud valdavaks arvamus, et inimese õnnetunnet määravad kaks põhitegurit, mida on esile toonud näiteks Londoni Majanduskooli professor Layard ning mida kinnitavad ka arvamusküsitlused.

Esiteks, inimene on õnnelikum, kui ta on rikkam. Rikkamal inimesel on parem tervis, ta saab tarbida, ta saab puhata. Rikkad on eluga rahul ka vaestes riikides. Seega - kuigi eetika ei luba meil avalikult möönda rikkuse ja õnne vahelist seost, on see tegelikus elus olemas.

Kuid tuleb arvestada ka teist õnnetunnet mõjutavat asjaolu, milleks on sotsiaalne staatus ja suhteline jõukus. Inimest ei tee õnnelikuks ainult absoluutne sissetulek. Õnnetunnet mõjutab oluliselt inimese rikkuse suhe ühiskonna keskmisesse. Suhteliselt vaesemad inimesed on ka jõukas riigis õnnetumad. Selle väite tõestus tuuakse näiteks asjaolu, et USAs ei ole rikkuse kasv teinud inimesi keskmiselt õnnelikumaks.

Lisaks eeltoodud kahele tegurile tuleb õnne või õnnetust vaadelda ajas muutuva suurusena. Rikkad võivad olla õnnelikumad küll täna, kuid neil võib olla kartus homse ees. Rikkuse ja staatuse kaotus on oluline optimismi ja tuleviku õnnetunnet mõjutav tegur. Ning vastupidi - vaene inimene võib olla optimistlik isegi siis, kui ta on parasjagu õnnetu, ent ta loodab jõukuse kasvule tulevikus.

Mida ütleb eeltoodu ühiskonna, riikide ja majanduspoliitika kohta?

Kõigepealt tuleb tunnistada, et rikkamad riigid on üldjuhul õnnelikumad ning seega stabiilsemad kui vaesemad riigid. Kuid see ei ole veel kogu tõde. Ühiskonna liiga suur varanduslik kihistumine vähendab inimeste ja järelikult kogu riigi õnnetunnet. Kokkuvõttes on õnnetunne mittelineaarne nähtus - arenenud riigid on vaestest õnnelikumad, kuid arenenud riikide grupi sees ei pruugi sissetulekute edasine kasv muuta inimesi veel õnnelikumaks.

Ühiskonna ja majanduse põhieesmärgi seisukohalt on niisiis mõnes mõttes parim niisugune ühiskond ja poliitika, mis tagab oma liikmetele nii kõrge sissetuleku kui ka rikkuse piisavalt võrdse jaotumise. Euroopa Liit tervikuna on õnnelikum kui Hiina või Ladina-Ameerika. Euroopa Liidus omakorda elavad kõige õnnelikumad inimesed tõenäoliselt Skandinaavias. Need riigid on küllalt jõukad ning samas suhteliselt võrdse tulujaotusega.

Siiski ei tohi unustada, et õnne määrab eelkõige absoluutne ja alles seejärel suhteline jõukus. Eesti on Soomest "õnnetum" eelkõige seetõttu, et me oleme soomlastest vaesemad, mitte seetõttu, et Eestis jaotub rikkus ebavõrdsemalt kui Soomes. See tähendab, et vaesemad riigid teeb õnnelikumaks eelkõige püsivalt kiiret majanduskasvu toetav poliitika. Samal ajal on selge, et liiga suur sissetulekute erinevus ja sellega kaasnev õnnetu ühiskond võib kaasa tuua katastroofi ka kiiresti arenevates riikides.

Riskikartlikkus ehk millal on inimene õnnelik

Enne kui öelda paar sõna õnnelikku ja mõnusat elu kindlustava majanduspoliitika kohta, peatun korraks küsimusel, miks inimese õnnetunne sõltub nii absoluutsest kui ka suhtelisest rikkusest. Miks me oleme rikaste peale kadedad?

Kindlasti on selleks terve hulk bioloogilisi ja sotsiaalseid põhjuseid, näiteks kaasasündinud õiglustunne. Poliitika analüüsi seisukohalt on aga tähtis üks lihtne asjaolu - inimese riskikartlikkus. Õnnetunnet on lihtne seletada, kui aktsepteerime määramatust ja hirmu tuleviku ees olulise tundeid mõjutava tegurina.

Nii on rikkamates riikides risk kaotada elu ja varandus võrreldamatult väiksem kui vaestes riikides. Samuti on seal ühiskonnal palju enam võimalusi aidata hätta sattunud liikmeid. Seetõttu vaatab rikka riigi elanik vaese riigi elanikust kindlamalt tulevikku ja on ka õnnelikum.

Samuti võib väita, et väga ebavõrdses ühiskonnas on ebakindlus tuleviku pärast suurem. Nii näiteks võib suur varanduslik kihistumine peegeldada madala tootlikkusega töökohtade suurt arvu, mistõttu on rohkem inimesi mures töökoha ja sissetuleku pärast. Samuti võib ühiskonna eliidil olla ebavõrdsuse kasvades lihtsam põlistada oma positsiooni riigis ja majanduses ning riigivõimu monopoliseerida. Ülejäänud ühiskonnale võib see aga mõjuda negatiivselt ja suurendada riske.

Milline majandussüsteem tegelikult riski vähendab?

Lõpetuseks ütlen paar mõtet selle kohta, milline poliitika võib teha ühiskonna õnnelikuks ja stabiilsemaks praegu ja - mis veelgi olulisem - ka tulevikus.

Kõigepealt võime piisava kindlusega öelda, et ühiskonna teeb õnnelikumaks poliitika, mis vähendab negatiivseid riske. Ühiskond on ka õnnelikum, kui ta ei tunne suurt hirmu tuleviku ees. Et riskidega tegeleb iga inimene ja iga ettevõte, siis võimaldab selline määratlus välja tuua põhimõtted, mis suurendavad mõnusa elu saavutamise tõenäosust.

Esiteks, riske saab vähendada vaid siis, kui aktsepteeritakse nende olemasolu. Mõistliku majanduspoliitika ajamiseks tuleb kõigepealt endale tunnistada, et me ei saa tulevikku kujundada. Nii nagu on öelnud ka XIX ja XX sajandi Prantsuse kirjanik ja kriitik Paul Valery, on meie peamine probleem praeguse tuleviku suur erinevus eelmisest tulevikust. Tuleviku riske ei saa vältida, kuid saab vähendada nende realiseerumise tõenäosust.

Teiseks, riskitaseme vähendamine sõltub paljuski ühiskonnaliikmete suutlikkusest isiklikke riske analüüsida ja end nende vastu kaitsta. See nõuab aga kaasaja maailma ja majanduse mõistmiseks vajalikku haridust. Korralik hariduspoliitika on seega mõnusa elu ja kvaliteetse majanduse üks kõige olulisem eeldus. Ühtlasi on tõsi, et maailmas ei ole olemas ühtviisi töökindlat, head haridusmudelit. Eeskujuks on toodud näiteks Soome mudelit, mis tagab maksumaksja vahenditega väga hea keskhariduse, ja USA mudelit, mis tagab suuresti erasektori vahenditega väga hea ülikoolihariduse.

Kolmandaks, nii teooria kui ka inimkonna ajalugu kinnitab, et turumajandusel põhinev ühiskond suudab riskidega kokkuvõttes teistest paremini toime tulla. Turumajandus põhineb inimeste ja ettevõtete vahetul suhtlemisel. Seetõttu peegeldavad vabal turul kujunevad hinnad ja nende alusel sõlmitavad tehingud kõige paremini kollektiivset tarkust, hinnanguid praeguste ja tulevaste olude kohta. Vabas ühiskonnas on inimesel oma igapäevase tegevuse planeerimiseks võrreldamatult rohkem teavet ja võrreldamatult enam võimalusi kui mis tahes teises süsteemis. Kvaliteetne majandus on järelikult võimalikult lähedane ideaalsele turumajandusele.

Neljandaks, vaba turumajandus ei tähenda sugugi riigi rolli puudumist. Nii rõhutab Maailmapanga egiidi all tegutsenud Majanduskasvu ja arengu komisjoni 2008. aasta kevadel avaldatud lõpparuanne valitsuse olulisust majanduskasvu soodustamisel, näiteks ühiskondliku stabiilsuse tagamisel ja reformide õnnestumiseks vajaliku avaliku toetuse mobiliseerimisel.

Riiklik poliitika on seega õnnetundeks ja mõnusaks eluks väga vajalik. Valitsus saab toetada turumajanduse toimimist, kui ta soodustab ausat konkurentsi, vähendab monopolide mõjuvõimu ja toetab avatud majandust. Riigi eesmärk on tasakaalustada ühiskonna pikaajalised huvid iga majandussüsteemi osalise paratamatu sooviga vähendada omaenda riske ja saada endale võimalikult suur osa toodetud hüvedest. Need aga on nii põhimõttelised küsimused, et jätaksin need arutamiseks paneelis.

Suur tänu.

Tanel Ross. Mõnus elu ja kvaliteetne majandus