Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kohaliku omavalitsuse nõupäev
Tallinn, 27. juuni 2008

Paneel 1: Rahandus riigis ja kohaliku omavalitsuse tulubaas - praegune olukord ning arengud

Tanel Ross, Eesti Pank[1]

Lugupeetud daamid ja härrad

Tänan korraldajaid Eesti Panga nimel esinemiskutse eest niivõrd esinduslikule koosolekule. Kindlasti on ajakohane ka nõupäeva esimese paneeli teema: "Rahandus riigis ja kohaliku omavalitsuse tulubaas". Paneeli avasõnavõtus annan lühikese ülevaate Eesti majanduse hetkeolukorra neist aspektidest, mis peaksid looma tausta edasiseks aruteluks konkreetsemalt kohalikke omavalitsusi puudutavate küsimuste üle.

Ettekanne jaguneb laias laastus kolmeks. Alustan Eesti majanduse väljavaadetest ja seejärel puudutan lühidalt majandusarengu kahte eriküsimust - palgatõusu ja inflatsiooni.

Eesti majanduse hetkeolukord ja lähituleviku väljavaated

Eesti majandusest on viimastel kuudel palju räägitud. Meie hetkeolukorda on iseloomustatud sõnadega kohandumine, pehme või ka raskem maandumine, isegi majanduslangus või -surutis. Ma ise jätaksin majandust kirjeldades kõrvale languse ning kasutaksin mõisteid kohandumine või pehmem maandumine.

Mõlemal mõistel on sees oma tõetera. Ühest küljest on Eesti majandus juba 2007. aasta. keskpaigast saati tõepoolest kohandumas uue olukorraga pärast viimase kaheksa aasta väga kiiret majanduskasvu. Ülikiire kasvu aeg on möödas ja ma ütleksin, et küllaltki õigeaegselt möödas. Eraisikutel, ettevõtetel ning riigil tuleb harjuda oma tegevust planeerima senisest mõõdukama, kuid samas püsivama ja heas mõttes euroopalikuma kasvutempo tingimustes.

Teisest küljest on praegune hingetõmbepaus vajalik selleks, et tagada Eesti majanduse kogutoodangu ja sissetulekute püsiv tõus ka tulevatel aastatel ehk keskmises perspektiivis. Vaatamata kasvu aeglustumisele ei ole meil täna mingit alust pessimismiks. Eestil on kõik eeldused mõistliku majanduspoliitika jätkamisel hoida järgmisel kümnendil keskmiselt viieprotsendist - või isegi kõrgemat - kasvutempot, mida võib ka nimetada Eesti majanduse kasvupotentsiaaliks. Eesti majanduse suhtelised eelised Euroopa Liidus ja maailmas ei ole põhimõtteliselt kuhugi kadunud. Meil on päris korralikud tingimused ettevõtlusega tegelemiseks, maksusüsteem on piisavalt lihtne ning pangandus usaldusväärne ja tugev. Seetõttu ongi minu meelest hädavajalik rõhutada tänast majandusolukorda kirjeldades nii kohandumist kui ka uute võimaluste kasutamist.

Kuidas see stsenaarium väljendub Eesti Panga prognoosis? Majanduse kohandumine ehk senise ülikiire kasvutempo aeglustumine algas tegelikult juba eelmise aasta alguses ning jätkub 2008. aasta jooksul. Sisemajanduse kogutoodang suureneb püsihindades sellel aastal Eesti Panga hinnangu kohaselt kuni kaks protsenti ja läbib ilmselt põhja aasta teises ja kolmandas kvartalis. Järgmiseks kaheks aastaks ootame me majanduskasvu järkjärgulist kiirenemist selliselt, et 2010. aastal jõuaks majandus tagasi viie protsendi tasemele.

Ma tahaksin siin veel rõhutada ühte asjaolu. Rääkides majanduse kahe- või kolmeprotsendisest kasvutempost räägime me reaalkasvust või püsihindades mõõdetud kasvust. Reaalkasv iseloomustab Eestis ühes aastas toodetud kaupade ja teenuste mahu n-ö füüsilist suurenemist. Eelarve koostamise aluseks on aga nominaalne majanduskasv ehk aasta jooksul Eestis toodetud kaupade ja teenuste väärtus mõõdetuna jooksevhindades. Tähelepanu alt jääb sageli välja tõsiasi, et jooksevhindades kasvab majanduse kogutoodang jätkuvalt suhteliselt kiiresti. Niinimetatud nominaalne majanduskasv ulatub sellel aastal 11 protsendini ja järgmisel aastal orienteeruvalt 8 protsendini. Erinevus püsihindades ja jooksevhindades mõõdetud majanduskasvu vahel tuleneb muidugi inflatsioonist, eelkõige teenusehindade tõusust.

Palgad

Majanduse kohandumisele ja maandumisele järgneva tõusu stsenaariumi realiseerumise üks peamisi eeltingimusi on palkade ja hindade kasvutempo edasine aeglustumine.

Selleks on väga lihtne põhjus. Alates 2004. aastast toetus majanduskasvu kiirenemine üha enam siseturule orienteeritud tegevusvaldkondadele, eelkõige ehitusele ja kinnisvaraarendusele. Muidugi ei ole õige jagada majandusharusid headeks ja halbadeks. Kindlasti ei ole õige väita, et ehitus ja elamistingimuste parandamine ei toeta majanduse ja ühiskonna arengut - otse vastupidi. Pealegi on Eestis teenuste osakaal SKPs tervikuna endiselt väiksem kui arenenud maailmas tervikuna. Samas oli nende siseturule suunatud sektorite kasvukiirus viimastel aastatel lihtsalt liiga kõrge. Kõige markantsem näide on ehituse ja kinnisvaraarenduse osakaalu tõusmine 24 protsendini SKPst 2007. aasta lõpuks (jooksevhindades), kuid tublisti kasvas hõive ka mujal teenindussektoris.

Oma olemuselt on teenindus ja kindlasti ka avalik haldus tööjõumahukad tegevusalad, kus nõudlus uute töökäte järele mõjutab tugevalt palgataset kogu riigis. Seetõttu oli ka täiesti loomulik, et kasv paljuski siseturule suunatud tegevusaladel tõi kaasa üldise ja järjest kiireneva palgatõusu. Tahan jällegi kinnitada, et palgatõus iseenesest ei ole midagi halba. Sissetulekute kasv on Eestis kui Euroopa Liidu suhteliselt hoogsalt kasvavas liikmesriigis täiesti loomulik. Kuid samal ajal ei tohi erinevus palga ja tootlikkuse kasvu vahel liiga suureks minna. Palgatõus peab olema kooskõlas iga konkreetse ettevõtte suutlikkusega säilitada kasumlikkus ning müüa oma tooteid ja teenuseid.

Selles kontekstis võib nüüd öelda, et tööjõukulude kasv jõudis möödunud aastaks tasemele, mis hakkas otseselt mõjutama ettevõtete kasumlikkust ning ähvardama Eesti üldist konkurentsivõimet. Kuivõrd majanduskasvu kiirenemine eelolevatel aastatel sõltub otseselt Eesti suutlikkusest müüa kaupu ja teenuseid Euroopa ühisturul ja mujal maailmas, peabki palkade juurdekasv edaspidi olema senisest suuremas kooskõlas tootlikkuse kasvuga.

Eesti Panga kevadprognoosi eelduseks on üldise palgatõusu pidurdumine 15 protsendi võrra 2008. aastal ja 7 protsendi võrra 2009. aastal. Seejuures tuleb arvestada, et palgad reageerivad majanduse muutustele viitajaga. Töötasud ja neilt laekuvad maksud tõusevad inertsist veel ka siis, kui majandus on tsükli tõusufaasi juba läbinud. Käesoleva aasta alguse näitajad ongi olnud sellise stsenaariumiga üldiselt kooskõlas. Nagu võiski eeldada, on palgakasv kiiremini pidurdumas erasektori ettevõtetes, kus muutunud majandusolukord on ilmselt juba toonud kaasa vajaduse ümberkorralduste järele. Ehitussektoris olid sellised märgid hoomatavad juba eelmise aasta teisel poolel. Tähelepanu väärib avaliku ja erasektori palgatõusude kasvutempo küllaltki suur erinevus kogu eelmise aasta jooksul ja selle aasta esimestel kuudelgi.

Hinnad

Palkadest sõltub ka Eesti eelolevate aastate inflatsioon. Ei ole saladus, et paljud hinnad on viimasel aastal kasvanud kiiremini, kui seda soovinud oleksime. Hinnatõus on viimastel kuudel avaldanud üha enam mõju ka eratarbimisele ning on kindlasti üks põhjusi, miks majanduse reaalkasv on aeglustunud oodatust kiiremini. Samal ajal on Eesti hinnatõusul mitu tahku, millel lühidalt ka peatun.

Kõigepealt tuleb rõhutada, et n-ö loomulik inflatsioon on Eestis mõnevõrra kõrgem Euroopa Liidu omast. Selleks on väga lihtne põhjus - maailmas on kindel seos riigi rikkuse ja hinnataseme vahel. Mida rikkam riik, seda kallimad on hinnad ja vastupidi. Nii näiteks oli eelmise aasta lõpu seisuga Eesti elanike sissetulekute ostujõud Eestis 72% Euroopa Liidu keskmisest, kuid meie hinnatase oli keskmiselt 64% Euroopa Liidu omast. Seega on arusaadav, et sissetulekute tõustes kasvab järk-järgult ka hinnatase. Üldiselt arvatakse, et Eesti inflatsioon võib keskmises perspektiivis olla keskmiselt 1,5 kuni 2,5 protsenti kõrgem ELi keskmisest. Seega - Eesti inflatsioon on ELi keskmisest kõrgem niikaua, kuni Eesti majanduskasv on Euroopa keskmisest kiirem.

Teiseks on oluline mõista, et eespool kirjeldatud hinnataseme ühtlustumine Eesti ja Euroopa Liidu vahel toimub teenusehindade kaudu. Ka siin on põhjus väga lihtne. Kaupu on Euroopa ühisel turul kerge liigutada ning seetõttu ei saa sarnaste kaupade hinnad olla väga erinevad Tallinnas, Frankfurdis või Ateenas. Et Eesti krooni kurss on euro suhtes fikseeritud, ei ole enamiku tarbe- ja püsikaupade hinnad Eestis aastate jooksul oluliselt muutunud. Teenuseid seevastu ei saa kergesti "transportida" ning nende hindades mängib tähtsat rolli kohalik palgakulu. Hinnatõusu erinevus Euroopa Liidu keskmisest on Eestis seetõttu seletatav teenuste, mitte kaupade hinnatõusuga. Viimaste aastate kiire palgatõus on seega teenusehindade kaudu mõjutanud märkimisväärselt inflatsiooni tervikuna.

Kolmas hinnatõusu mõjutav asjaolu on muidugi kütuse ja toiduainete hindade tõus maailmaturul. On arusaadav, et vähemalt lühemas perspektiivis kiirendab see automaatselt ka inflatsiooni Eestis. Pikemas perspektiivis võib aga oletada, et kui kulutused küttele ja toidule jäävad püsivalt kõrgemaks, siis peavad langema muude kaupade hinnad.

Vaadates tagasi inflatsiooni muutusele viimaste aastate jooksul näeme, kuidas erinevad tegurid on Eestis hinnatõusu kiirust mõjutanud. Keskmine inflatsioon on sajandi esimesel poolel püsinud keskmiselt kolme-nelja protsendi vahel, mis on hästi kooskõlas sissetulekute tõusust tuleneva hinnataseme ühtlustumisega. 2005. ja eriti 2006. aastal kiirenes inflatsioon, sest sisenõudluse ja palkade hoogustunud kasv kiirendas teenuste hinnatõusu. Oluline on rõhutada, et selline kodumaistest teguritest tulenev hinnasurve hakkas järele andma juba eelmisel aastal. Eelmise aasta teise poole ja selle aasta esimeste kuude suhteliselt kõrge inflatsiooni aga põhjustasid eelkõige nafta ja toiduainete hinnatõus maailmaturul ning maksumuudatused.

Sellel taustal prognoosime Eesti Pangas, et inflatsioon alaneb 2008. aastal järk-järgult ning langeb 2009. aastal 4,5 protsendini. 2010. aastaks eeldame praeguste andmete põhjal 3protsendist hinnatõusu, mis tõenäoliselt ei ole väga kaugel ka Maastrichti kriteeriumi väärtusest.

Kokkuvõte ja poliitika

Loodan, et eelnev lõi teatud makromajandusliku tausta järgnevaks aruteluks. Kordan veel kord, et Eesti Panga hinnangul on praegune hingetõmbeaeg kasulik ja vajalik majanduse ümberkorraldamiseks. Selle ümberkorraldamise kiirus ja tulemuslikkus sõltub paljuski sellest, kui kiiresti väheneb lõhe palgakulude ja tootlikkuse kasvu vahel nii erasektoris kui ka majanduses tervikuna. Sisenõudluse kasvu aeglustudes ja tootlikust ületava palgakasvu pidurdudes hakkab omakorda järele andma ka surve hindadele ning inflatsioon ehk hinnatõus aeglustub.

Ma ei hakanud eraldi rääkima vajalikest poliitilistest sammudest, sest see läheks eemale tänase nõupäeva teemadest. Mainin lihtsalt, et eelkirjeldatud stsenaariumi toetamine ja soodsa ärikeskkonna hoidmine eeldab vähemalt valitsussektori tulude ja kulude tasakaalu hoidmist sellel ja järgmisel aastal. Valitsussektori kulutused 2009. aastal võivad Eesti Panga hinnangul käesoleva aastaga võrreldes kasvada seega mitte rohkem kui 4-5 protsenti. Pikema perspektiivi riske silmas pidades on aga soovitatav tuntava ülejäägi taastamine eelolevate aastate jooksul. Samuti on kiire ja jätkusuutliku kasvu taastumise eeldus turgude paindlikkust ja tootlikkuse kasvu toetavate majanduspoliitiliste meetmete jätkamine.

[1] Ettekande koostamisel oli mulle asendamatuks abiks Kädli Moor Eesti Panga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonnast.