Eesti majanduse poolt vaadates...

SAKi aastapäevakonverents 29.oktoobril 2002

Vahur Kraft

Täna räägitakse siin saalis Järgmisest Eestist. Räägivad inimesed väga erinevatelt elualadelt ja ka see, mida nad tähtsaks peavad, on tõenäoliselt vägagi erinev - isegi vastandlik. Kuid samas on erinevatel vaadetel loodetavasti ka oma ühisosa. Mida suurem on see ühisosa, seda kindlam on võimalus, et siit lähtudes saab asuda kujundama senisest selgemat ja laiemat arusaamist - kuhu tänane Eesti on jõudnud, kuhu Eesti jõuda tahab - ning majandusinimesena lisaksin siia veel - ja mis on ühe või teise tulevikunägemuse realiseerimise hind. Järgmine Eesti ei saa ega tohi senisele vastanduda. Küll aga on tõsiasi, et oleme oma arengus jõudmas kvalitatiivselt uude faasi. Selle ees ei saa silmi sulgeda.

Erinevatest vaatepunktidest loodud Eesti-käsituste ühisosa aluseks saavad olla tõsiasjad, mitte soovkujutelm. Ei piisa sellest, kui ütleme, et asjad on praegu nii, aga me tahaksime, et nad oleksid naa. Sel juhul tegeleme (Lennart Meri terminit kasutades) sõnashamanismiga, kuid mitte riigi tulevikuvaate kujundamisega. Me peame vastama küsimusele, MIKS on asjad nii, nagu nad on. Ja me peame ütlema KUIDAS, MILLISTE VAHENDITEGA on võimalik saavutada soovitud muutusi. Vastasel juhul jääb jutt vaid jutuks.

Ning veel - ei ole mõtet muuta muutmise enda pärast. Seda enam, et kõigele virisemisele vaatamata on Eestis palju asju siiski hästi tehtud. Seda enam, et meie üleminekuühiskonnas on stabiilsus omaette väärtus. Siinkohal sobib näiteks kümme aastat püsinud Eesti kroon ja Eesti rahasüsteem, mis ei ole sugugi 'Euroopast maha kopeeritud', vaid on meie konkreetseid olusid arvestades ise valitud. See, et meil on jätkunud tarkust kord valitud põhimõtetest kinni hoida ka raskematel aegadel ja et meil pole kergematel aegadel tekkinud kiusatust 'midagi veel paremat proovida' on lõppkokkuvõttes Eesti majandusele ainult kasuks tulnud.

Niisiis, meil tuleks:

•  analüüsida kainelt ja emotsioonideta, millised on Eesti tulevased reaalsed võimalused ja kuhu me Eestis jõuda tahame.
•  kuhu me tänaseks jõudnud oleme,
•  teha enese jaoks kokkuvõte, millised on olnud Eesti senised võimalused ja kuidas neid on kasutatud,
•  mõelda selle üle, milline on täna ja milline saab olema homme Eestit ümbritsev maailm, mis on meie laiemas keskkonnas jäävat ja mis on muutumas,

Eesti majanduse jaoks algab lähiajal uus ja oluline arenguetapp - Eesti saab Euroopa Liidu liikmeks ja siit sugenevaid võimalusi tuleb osata ära kasutada. Kuid seda suudame teha vaid juhul, kui oskame samas arvestada majandusseadusi ja maailma majanduse üldisi arengusuundi. Edasises kõigest sellest täpsemalt:

1. KÕIGEPEALT TURUMAJANDUSEST JA (PEAASJALIKULT) RIIGI POOLT SUUNATAVAST MAJANDUSEST, OLGU SELLE NIMEKS SIIS SOTSIALISM VÕI MIDAGI MUUD.

Mõisted 'turumajandus' ja 'sotsialism' on tänaseks kahtlemata omandanud mõneti teise sisu kui veel viiskümmend aastat tagasi, kuid arengu põhiküsimus jääb. Turumajandust võiks ehk vaadelda kui globaalset trendi, mis väärtustab majanduses tegutseja võimalikult suurt isiklikku vabadust ja isiklikku vastutust. Samas pole kuhugi kadunud vajadus üksikisiku mõningaseks allutamiseks kollektiivi, kogukonna, riigi tahtele.

See, kuidas neid kaht trendi ühel või teisel juhul hinnatakse, sõltub suuresti vaatepunktist. Ühel juhul on tegemist selge vastandusega - vaba ühiskonna ja selle vaenlaste vahelise võitlusega. Kuid teisel juhul võib rääkida ka "turujõudude kõikehävitava stiihia" ja "üldinimlike väärtuste" vahelisest võitlusest. Kas tasub seda vastandust üle tähtsustada? Majandusteooria valguses on nii põhitrend kui seda katkestav trend lihtsalt selgitatavad.

On vaieldamatult kindel, et turumajandus on ühiskonna ressursside tõhusa kasutamise seisukohalt parim lahendus. Vähemalt senini pole inimkond suutnud turumajanduse asemele midagi targemat leida.

Ent tõeliselt efektiivselt toimib turumajandus ainult ideaalses maailmas. Aga tegelik maailm on ideaalist kaugel.

• Informatsioon ja teadmised on jaotunud ebaühtlaselt - seda mitte ainult ühe riigi sees, vaid ka geograafiliste regioonide, usundite, kultuuride kaupa; osa inimesi  teab maailma asjadest rohkem, teine osa vähem;
• Inimene on surelik - sellest tulenevalt on tema eesmärgid paratamatult kaldu "lühema perspektiivi suunas" , maksimeerides oma heaolu ei võeta arvesse tulevaid põlvkondi;
• Free rideri probleem - kui osa inimesi võtab oma tegevuses enam arvesse pikema perspektiivi eesmärke ja teeb vastavaid kulutusi, siis teine osa saab nii saadud tulemusi kasutada "ilma rahata".

Tulemuseks on majanduskriisid, liigne sotsiaalne ebavõrdsus, osade teenuste (nagu julgeolek) liiga väike pakkumine jne....

Läbi ajaloo domineerib suundumus turumajandusele, sest see on toonud kokkuvõttes kaasa nii meie kui eelnenud põlvede heaolu kasvu. Ent aeg-ajalt kasvavad turumajanduse probleemid nii suureks, et 'katkestav trend' (kui kasutada SAKi terminoloogiat) tugevneb või pääseb isegi domineerima. On väga oluline, et 'katkestav trend' ei võimenduks nii, et tulemuseks on tsivilisatsiooni ja riigi kui sellise häving. Näiteid leidub XX sajandist paraku küllaga - nii 70 aastat kommunistlikku reziimi Venemaal ja tema naaberriikides kui Hitleri võimuletulek Saksamaal on kõigile elavaks hoiatuseks. Lõpuks jääb paratamatult peale terve mõistus, ent probleemide kõrvaldamise hind on väga kõrge.

Ning just siin kohal tuleb mängu riik, kelle ülesanne on võimalust mööda korrigeerida igapäevase elu "ebatäiuslikkust".

2. RIIGI MAJANDUSLIKU ROLLI MUUTUMIST VÕIB PIDADA VIIMASE SAJA VIIEKÜMNE AASTA OLULISIMAKS ARENGUKS

Arengusuund on olnud vääramatu - riigi aktiivne roll majanduses ja ühiskonnas on vähenenud ning asendunud riigi kui kokkulepitud teenuste pakkuja rolliga. Riigiettevõtete erastamine kõikvõimalikes valdkondades üle kogu maailma on näide selle trendi toimimisest. Võib ka öelda, et riikide võrdluses on paremad saavutajad need, kes on selle suundumusega varmamalt kaasa läinud.

Üldjuhul on riik kaupade valmistajana ebaefektiivne. Riiklik omandus viib reeglina nii tavalise kui poliitilise korruptsioonini, hindade manipuleerimiseni, suuremate tootmiskuludeni.

Kas see tähendab, et riigi roll majanduses tervikuna on vähenenud? Sugugi mitte. Taandumas on vaid riigi kui inimeste, eraettevõtete aktiivse suunaja (kui mitte öelda - segaja) roll. Riigi eesmärk on luua tingimused turumajanduse tõhusaks toimiseks, luua majandusele reeglid ja raamid, luua tingimused turgude tekkeks nendes valdkondades, kus seda riikliku või eramonopoli tõttu ei eksisteeri.

Tänane arenenud riik peaks seega pakkuma majandusvaldkonnas järgmisi teenuseid:

  makromajandusliku stabiilsuse ja finantsstabiilsuse tagamine - stabiilne raha, stabiilne finantssüsteem, tasakaalus ja prognoositav eelarve; stabiilse rahata ja stabiilsel rahal põhinevate stabiilsete hindadeta ei ole ei üldise jõukuse kasvu ega isegi ühiskondlikku stabiilsust; ebastabiilsuse kaasnähtuste - kõrge inflatsiooni, pangakrahhide ja muude vapustuste all kannatab kogu ühiskond - nii keskklass kui vasesemad inimesed, puutumata võivad jääda vaid kõige rikkamad ... ; majanduse ja finantskeskkonna stabiilsuse eest suudab inimkonna teadmiste tänase taseme juures üldvastutust kanda ainult riik - seda ei ole tänini maailmas keegi tõsiselt vaidlustada üritanud ning pole mingeid märke, et keegi seda ka lähema saja aasta jooksul teha üritaks.

  stabiilne ja arusaadav õigussüsteem - turg vajab tegutsemiseks kokkulepitud reegleid; seadusloome kvaliteet on iga tugeva majanduse alus; õigussüsteemi ülalhoidmist kui riigi funktsiooni on ettenähtavas tulevikus samuti raske vaidlustada.

  turgude toime soodustamine - turujärelevalve ja head tavad - kes veel, kui mitte riik !

  turgude loomine - monopolide kaotamine, erasektori võimalikult suurem kaasamine riikliku monopoli kontrolli all olevates valdkondades

  informatsiooni kättesaadavuse tagamine - nii arvandmed kui riikliku poliitika arusaadavalt esitatud eesmärgid peavad olema kõigile kättesaadavad, kuid riik peab tagama ka laiemalt võttes kodanike informeerituse "maailma asjadest". Siinkohal võib muidugi eraldi oluliseks arutusteemaks olla küsimus, kuivõrd, mis vormis - ja millise hinna eest - peaks selle funktsiooni täitmisega seostama riiklikku haridussüsteemi ...

  Mis kõige olulisem - riik peab aru saama, et tema peamine ülesanne on tegevuspõhimõtete kujundamine, tingimuste loomine - mitte kodaniku eest 'äraotsustamine ja ärategemine'. Kuid see esitab muidugi omad nõudmised ka kodanikule...

Edasises peatume lühidalt mõnedel olulistel suundumustel majandusvallast.

3. OTSESELT MAJANDUSARENGUT MÕJUTAVAD SUUNDUMUSED JA SEOSED

Kõige olulisem eeldus Eesti elujärje parandamiseks on jätkuvalt kõrge ning samas piisavalt stabiilne majanduskasv. Majanduskasv aga sõltub kolmest põhilisest tegurist:

  kui palju tehakse investeeringuid,

  kui palju on tööjõudu

  milline on selle tööjõu tootlikkus e. kui tulemuslikult tööjõud investeeringuid kasutab.

3.1.Kapitali akumulatsiooni ja investeeringuid toetavad suundumused

Kapitali vaba liikumine ja välisinvesteeringud on viimase kümnendi globaalne trend, mis on tulnud, et jääda. Seda ei peata ka XXI sajand alguse "masinapurustajate" - globaliseerimisvastaste liikumine. Ning Eesti seisukohast on väga hea, et see nii on. Kiireks arenguks on riiki vaja tuua kapitali kõigist allikatest, nii välis- kui kodumaistest. Eestis on kapitali piirtootlikkus suurusjärgu võrra kõrgem kui arenenud naaberriikides ning kapitali sissevool märkimisväärselt suur. Samas on hädavajalik, et sissevool jätkuks, sest ainult kodumaise kapitali varal ei suuda me püsivalt kõrget majanduskasvu tagada. Kapitali jätkuva sissevoolu eelduseks on omakorda stabiilne investeerimiskliima.

Investeeringuid soodustab ka finantsssüsteemi edasine areng. Kindel on see, et finantssüsteemi osakaal majanduse rahastamises pidevalt suureneb, kui ka panganduse roll ei jää nii domineerivaks nagu see on praegu Eestis. See tähendab Eesti edasist integratsiooni rahvusvaheliste turgudega, mis võimaldab vähemalt osal meie ettevõtetest leida senisest odavamat finantseerimist nii aktsiakapitali kui laenude näol.

Siit tuleneb vajadus ettevõtete juhtimisel järgida senisest rangemaid standardeid. Tegevjuhtkonna ja nõukogu funktsioonid peavad olema selgelt eraldatud; tegevjuhtkond peab tingimusteta alluma aktsionäride kotrollile; ettevõte peab avaldama usaldusväärseid majandustulemusi; ettevõtete tegevust peab kontrollima tõeliselt sõltumatu audiitor. Vaid nii on võimalik kaasata finantsturgudelt odavat kapitali.

Kuid oluline pole ainult investeeringute maht, vaid ka see, kuhu raha paigutatakse. Kui investeering tehakse lootuses kasutada ära (kinnisvara ja muude) hindade tõusu Euroopa Liitu astumie järel, siis sellega tegelikku ühildumist ehk konvergentsi ei looda, pigem tarbitakse ühildumise toimumise ootusi. Kui 'ootuste tarbimine' levib, jääb rikkuse kasvu loovatele sektoritele vähem resurssi ja tekib oht, et makromajanduslik tasakaal saab häiritud.

3.2. Mis mõjutab tööjõu pakkumist?

Kõige olulisem tööjõu pakkumist mõjutav trend on kahtlemata elanikkonna vananemine kõigis arenenud riikides. Sellega seoses tõusetub kolm suurt küsimust:

  kuidas tagada vananeva elanikkonna vajaduste rahuldamine e. kust võtta raha kiiresti kasvavateks pensioni-, tervishoiu- jm. sotsiaalseteks kuludeks;

  kuidas suurendada töötava elanikkonna osakaalu;

  kuidas suurendada tööjõu pakkumise elastsust e. kuidas tagada, et tööturg reageeriks võimalikult kiiresti majandusolukorra muutustele.

Elanikkonna vananemisega seotud kulusid saab katta kahel viisil - kõigepealt, praegu tööeas olevad põlvkonnad peavad säästma senisest rohkem nii pensionideks kui meditsiinikuludeks; teiseks, sotsiaalkindlustuse ja tervishoiusüsteemi efektiivsust tuleb suurendada. Riigi seisukohalt tähendab see, et ei piisa enam lähema aasta-kahe eelarve planeerimisest, vaid vaadata tuleb märksa pikemat perioodi. Oluline on ka erainitsiatiivi osakaalu suurendamine - sotsiaalpoliitikas peab üha enam arvestama iga inimese individuaalseid eelistusi ja valikuid, samas tuleb teenuste pakkumisse enam kaasata eraektorit.

Töötavate inimeste osakaalu suurendamise üks võimalus on pensioniea tõstmine. See on ees kõigis arenenud riikides. Samas on oluline motiveerida neid, kes tööd teha võiksid, kuid seda miskipärast teha ei taha (tõsi, on ka neid, kes tahavad, aga eroinevatel põhjustel ei saa). Ilmselgelt oleks üheks võimaluseks sotsiaaltoetuste kärpimine. Kuid ka korraliku palga maksmine korraliku töö eest, s.t., ettevõtted peavad aru saama, et kogu ühiskond võidab, kui majanduskasvust saavad osa võimalikult paljud.

Kuigi ka aktiivsetel tööturumeetmetel on oma roll, on selge, et see saab olla üldise raamistiku reformi toetav, mitte aga seda asendav. Täiendav küsimus on immigratsioon - kas ilma selleta on üldse mõeldav Euroopa Liidu -ja ka Eesti - praeguse arengutaseme säilimine? Kui ei, siis mida varem selle probleemiga mõistuspäraselt tegelema hakatakse, seda parem.

Näiteks, mida peaks tegema tekstiiliettevõtja, kes paar päeva tagasi Eesti Pangas toimunud kohtumisel nentis, et tema jaoks on suurimaks probleemiks õmblejate nappus? Keegi ei tahtvat seda tööd teha. Kas tal tuleks a) ümber orienteeruda mõnele teisele tegevusalale; b) asendada inimtööjõud masinatega c) tuua vajalik tööjõud sisse teistest riikidest? Ja millised oleksid ühe või teise valiku tulemused majandust kui tervikut arvestades.

Kolmas küsimus - tööturu paindlikkuse tõus. Sisuliselt tähendab see tööjõu suurt liikuvust nii erialade kui regioonide kui ettevõtete vahel. Seda on küll raske öelda, aga -- paindlikkuse huvides tuleb töösuhte lõpetamine teha võimalikult kergeks nii töötajale kui tööandjale. Kuid see ei ole ainus retsept. Tööturg on paindlik ja kvaliteetne siis, kui inimene ei sõltu ainult oma tööjõu müügist saadavast sissetulekust - palgast - vaid saab osa oma sissetulekust ka kapitalilt. Pensionireformil on ka siin oma positiivne roll. Põhimõtteliselt võiks aga küsida, mida tuleb teha selleks, et Eestis oleks võimalikult rohkem omanikke, mitte ainult palgatöölisi.

Ja muidugi seostub tööjõu paindlikkus lisaks kõigele haritusega - seejuures sisulise, mitte formaalse haritusega. Eesti ettevõtja mure haritud tööjõu nappuse pärast on põhjendatud. Edasise arengu huvides tuleks selle küsimusega täie tõsidusega tegelda

3.3. Tootlikkuse tõus

Siiani ei ole kellelgi päris selge, millised jõud suunavad tootlikkuse muutusi ühiskonnas. Küll on aga võimalik välja tuua eeldusi, ilma milleta tootlikkuse tõus ei ole mõeldav. Esiteks, makromajanduslik stabiilsus, sest tootlikkuse kasvu eelduseks on investeeringud ja investeeritakse ainult siis, kui mitte ainult homse päeva, vaid ka eelolevate aastate inflatsiooni ja majanduskasvu suhtes ollakse piisavalt kindlad. Teiseks, konkurents kodus ja - mis veelgi tähtsam - välisturgudel, sest ainult konkurents sunnib ellu viima tõeliselt tulemuslikke projekte ja tootmist turuolude muutudes ümber korraldama. Kolmandaks, tugev ja mitmekülgne finantssüsteem, sest kokkuvõttes tagab tõhusa kontrolli innovaatiliste ideede elluviimise üle erainvestor, kes tahab saada kasumit. Ning lõpuks - majanduse füüsiline ja vaimne avatus välismaailmale, väliskonkurentsile, väliskapitalile.

Nende eelduste täitmine on sine qua non innovaatilise tegevuse eduks. Kui need tingimused pole täidetud, on igasugune riigipoolne täiendav tegevus "innovaatiliste projektide toetumiseks" sõna otseses mõttes maksumaksja raha raiskamine. Vaadates, milline on arendustöödesse panustamise tase arenenud riikides ja Eestis, näeme, et vahe on üle kahe korra meie kahjuks - kuid see on samavõrd erasektori kui riigi asi. Ilmselgelt on riigil lisaks fundamentaalküsimuste lahendamisele vaja võtta endale ka täiendav roll - teatud osa fundamentaaluringute rahastamine, piiratud ulatuses stardikapitali andmine või tagamine koos erasektoriga jne. Ent väikese riigi puhul oleks seda parem teha rahvusvahelises koostöös. On mõeldamatu, et igal ELi väikesel liikmesriigil oleks oma kapitaalne innovaatikakeskus, oma stardikapitali fond jne. Mida rohkem piirkondlikku koostööd selles vallas tehakse, näiteks Läänemere ääres, seda parem. Seoses eelseisva Euroopa Liidu liikmeks saamisega on eelingimused koostööks täna soodsamad kui kunagi varem.

EESTI JA EUROOPA LIIT

Tänane Eesti on olulise künnise ees - Euroopa Liidu liikmeks saame ilmselt juba järgmise aasta lõpul. See tähendab Eesti rahvusvahelise tuntuse olulist kasvu. See tähendab õigust osaleda ühe võrdväärse liikmesriigina üleeuroopaliste protsesside suunamises. Sellega saame senisest suuremad võimalused omaenda arengu suunamiseks, sest kõik, mis toimub Euroopa majanduses, mõjutab Eestit nii ehk teisiti. Euroopa Liidu liikmestaatus tähendab uuel tasemel vastutust - sõltub vaid meist endist, kui palju Eesti häält teiste liikmesriikide seast kuulda võetakse.

Euroopa protsessides osalemine vajab eelteadmisi ja kogemusi. Loodetavasti on kõik riigiinstitutsioonid liitumise ajaks uutes oludes toimimiseks piisavalt valmis. Aga valmis peaksid olema ka eraettevõtted, kel tuleb kohalduda uute oludega ning võtta kinni uutest võimalustest. Usun, et meie ettevõttejuhtidel on, mille üle mõelda.

Et kasutada kõiki Euroopa Liidu liikmestaatuse pakutavaid võimalusi, ei piisa sellest, kui õpitakse kirjutama 'projekte', millele siis rahastamist taotletakse. Vaja on omalt poolt aktiivne olla ning pakkuda Euroopa partneritele Eesti kogemusi, tutvustada seda, mis meil on ehk pareminigi lahendatud kui neil. Usutavasti on Eestilt mõndagi õppida.

On kuulutatud, et Euroopa Liidust peaks aastaks 2010 saama üks maailma kõige efektiivsema majandusega ja dünaamilisema arenguga piirkondi. Praeguste arengute jätkudes on sellist saavutust natuke raske ette kujutada, eriti kui arvestada ELis viimasel ajal ilmneva rahuloluga - seejuures kõrvaltvaatajale täiesti arusaamatu rahuloluga praeguse olukorra üle. Maailma majanduses on käibel termin Hindu rate of growth, mis iseloomustab India aeglast arengut. Kahjuks on ka ELis välja kujunemas vaikimisi aktsepteeritav European rate of growth, mis peaks tagama vähemalt praegusele põlvkonnale laheda äraelamise. Sellise suhtumise tulemus on ühene - Euroopa Liit ei suuda tasa teha viimaste aastate mahajäämust USA-st, Euroopa Liit jääb järjest maha globaalsetest trendidest, Euroopa Liit marginaliseerub nii majanduslikult kui poliitiliselt. Eesti jaoks tähendaks see mõnda aega kestvat "rahulikku tiksumist" - ilmselt 3-4% aastakasvu juures. Nii Euroopa Liit kui Eesti on siiski suutelised palju enamaks. Usume, et ühisesse tuleviku panustavad edaspidi koos ja tulemuslikult nii vanad kui uued liikmesmaad.

Väikeriigina suudame loodetavasti olla suurematest paindlikumad, korraldada oma majandust ja sotsiaalsüsteemi mitmes mõttes tõhusamalt, suudame kokkuvõttes tagada kiirema majanduskasvu ja heaolu tõusu. Euroopa Liidu suur pluss on see, et tema praeguseks tsentraliseeritud poliitikad on turumajanduse toime seisukohalt igati mõistlikud (makromajanduslik stabiilsus, kaupade, kapitali, ka tööjõu vaba liikumine, ühised turujärelevalve reeglid), samal ajal on majandusarengu pakkumispoolt mõjutavad tegurid aga täna ja kindlasti ka vähemalt keskmises perspektiivis liikmesriikide - seega ka Eesti enda kontrolli all.

Kas Eestis jätkub tarkust järgida kasvu kiirendavaid, kapitali piirtootlikkust tõstvaid põhimõtteid? Iirimaa näide kinnitab, et see on võimalik. Kui see meil õnnestub, saavutame vähemalt 6% majanduskasvu, oleme eeskujuks paljudele teistele liikmesriikidele ning kindlasti saame sõna sekka öelda ka ELi tuleviku kujundamisel. Mõelgem sellele!