Kõne Eesti krooni 7. aastapäeva tähistamiseks korraldatud vastuvõtul,
Maardu, 18. juuni 1999

Austatud külalised, Eesti Panga töötajad, daamid ja härrad!

Eesti kroon on jälle saanud aasta võrra vanemaks. Seitse aastat tagasi istus koos Eesti Panga Nõukogu ja võttis vastu rahareformiga seotud otsuseid, mis puudutasid eeskätt piiranguid arveldamisel välisvaluutaga. Üsna kiirelt tuli neid otsuseid muuta, sest esialgsed kartused majanduse dollariseerumise kohta olid möödanik.

Viimastel aegadel on Eesti valitud rahapoliitika teinud läbi erinevad testid: alates välisspekulantide rünnakutest üle-eelmisel aastal kuni surveni, mis tulenes pangandus- ja reaalsektori kiiretest muutustest mullu. Testid on edukalt läbitud ja seda tõestab ilmekalt krooni kurss - endiselt kaheksa ühele saksa margaga ehk moodsamalt juba 15,6466 euro suhtes.

Täna poleks nagu enam mõtet kuulutada Eesti stabiilse rahasüsteemi eeliseid. Need on kõigile niigi silmnähtavalt selged. Ka ei oleks vajadust uuesti kuulutada keskpanga kindlat otsust seni edu toonud süsteemi põhialuseid hoida. Sest teisiti me ei saa. Eesti kroon on edukalt teeninud eesti rahvast seitse aasta ja teenib edaspidigi. Seda märkab iga mõtlev inimene. Küll aga tuleb täna, siin ja praegu ilmselt rääkida mõningatest ülesannetest, mida kaasaegne riik keskpangale usaldab.

Niisuguses olukorras, nagu Eesti majanduse suunamisel praegu, võib riigil kergesti minna vaja kasutamata jõuvarusid, puhvreid. Üks, kes vajadusel puhvrirolli täidab on euroopalik ja iseseisev keskpank, kes jonnakalt, kuulmata kellegi kiitust ja kartmata kellegi laitust jätkab oma - pikaajalise stabiilsuse saavutamisele suunatud joont.

Eesti Pank täidab oma rolli rahvusvaluuta hoidmisel ning majanduskeskkonna pikemaajalisel stabiliseerimisel. Otsimata seejuures näiliselt lihtsaid ja efektseid lahendusi stiilis "kõigepealt maksame kinni ja siis vaatame, mis edasi teha". Ega edasi olekski väga palju teha, sest järgmise korra kinnimaksmiseks ei jätku enam raha.

Selleks on teised vahendid. Need on mõjusad vahendid ning neid tuleb rakendada kainelt kaalutledes. Kaine kaalutlemine ei pruugi alati olla meeldiv. Nagu me teame, on kõik meeldiv enamasti paksuks tegev, tervist kahjustav ja amoraalne. Võtame näiteks majanduskriisi kuulutamise. Tuleb teha väga selget vahet, kas räägitakse kriisist, mis on tõepoolest juba käes, või kriisist, mida tahetakse esile kutsuda: tahetakse esile kutsuda mingite enesele hirmsasti meeldivate majandusmeetmetega, kusjuures õigustuseks on väide, et kriis olevat olnud käes niikuinii ja kui läinud trumm, mingu ka pulgad.

Mõned asjad on meile muutunud niivõrd enesemõistetavaks, et ei tasu üllatuda kui makromajanduslik ja sh. raha stabiilsus täna kõigile koheselt ei meenu. Kui 1997. a. keskpanga hoiatusi strukuursete arenguprobleemide kohta eriti tõsiselt ei võetud, siis täna ei peeta emotsioonide, et mitte öelda instinktide ajel väheseks tõsise näoga rääkida kui kasulik oleks majandusele krooni reservide kallale asuda ning valuuta stabiilsus minevikku saata. Just selliste olukordade vältimiseks on arenenud ühiskonnad (ja mitte ainult) aru saanud, et keskpanga iseseisvus ning võime äkilisi poliitilisi emotsioone tasakaalustada on riigi toimimiseks keskse tähtsusega.

Eestis levib mõtteviis, et keerukamatel aegadel peaks riigi eesmärk muutuma ja majandusele soodsate tingimuste loomise asemel tuleb hakata mikrotasandile (ettevõtetele, huvigruppidele) raha pumpama. Sellise mõttekäiguga meie ei nõustu. Ühekordsete, jooksvate kulutuste katteks tehtavate rahasüstidega Eesti taolist väikest ja avatud majandust ei stabiliseeri ning püsivat majanduskavu ei tekita. Mis võib olla hea suurriigis pole alati edukas väikeses. Meie sisenõudlus ei suuda isegi parima tahtmise korral majandust tervikuna ülal pidada: keskne roll majanduskasvu saavutamisel on ikkagi ekspordil.

Kuigi oma osa on eelarvepoliitika majandustsükli õgvendamiseks andnud, on üldeelarve juba kolmandat kvartalit märkimisväärses puudujäägis. Rõhutan: me ei kõnele ülejäägist ega isegi tasakaalus eelarvest, vaid heal juhul 4-protsendilisest defitsiidist SKP suhtes. Seega on keskpanga sõnum: säästueelarve võiks olla pigem suurem kui väiksem. Ülepingutamine eelarvega ei aita enam kasvule kaasa, vaid õõnestab tulevast arengut nii usalduse vähenemise kui ressursside väära paigutuse kaudu.

Eesti majandusel ei lähe mitmes olulises valdkonnas nii hästi kui mõnd aega tagasi. Vähenenud on tööstustoodangu realiseerimine, vähenenud on ehitusmahud, vähenenud on uute sõiduautode registreerimine. Kuid kuidagi imelik on jälle korrata, et 1997. aasta buum nii rahastamise struktuuri kui investeeringute paiknemise mõttes peitis endas ridamisi majanduse nõrkusi, mis tegid kohandumise paratamatuks. Peab ka märkima, et vähenenud on näiteks tarbijahindade kasvutempo, pikemaajaliste laenude intressid, panganduses on saabunud stabiilsuse periood, vaatamata tagasilöökidele Venemaal on eksport läände kasvanud...

Majanduse olukord võib olla varasemast halvem hetke kasvu seisukohast, aga praegusel juhul on veel olulisem, et olukord on varasemast mõneski mõttes tugevam edasise tasakaaluka arengu suhtes. Tuleb arvestada uute riskidega. Eesti probleeme võimendab asjaolu, et rida majandussektoreid pole harjunud toimima riske sisaldavas maailmas. Oodatakse ikkagi, et ärikeskkond püsib lõputult stabiilsena, oodatakse, et keegi (enamasti ikka riik) garanteeriks turu toodetele, stabiilsed hinnad ja ostuvõimelise tarbijaskonna.

Panganduses on riskijuhtimine igapäevategevuse üks lahutamatu osa. Paistab, et muudel aladel mitte. Risk on kõikvõimalike tulemuste muutlikkus. Iga olukorra või tegevusplaani jaoks on rida võimalikke lõpptulemusi, mõned neist "head", mõned "halvad". Riskitundlikul firmal on konkurentsivõitluses eelis - ja see ei seisne ainult oskuses end ebameelidvate tulemuste vastu hästi kaitsta, vaid ka oskuses ootamatuid olukordi ära kasutada. Ettevõtet kaitseb ootamatuste vastu tema tegevuskeskkonna riskide kaine arvestamine.

Majandust tervikuna kaitseb selge, kindlasuunaline majanduspoliitika, mis ei oota, et majandustsükkel koosneks ainult tõusuperioodidest. Väike ettevõte ja väike riik on mõlemad järskude muutuste suhtes eriti tundlikud. Väikese ettevõtte ja väikese riigi majanduse juhtimine eeldab seetõttu erilist tasakaalukust ning võimet orienteeruda pikemaajalisele perspektiivile.

Kui Eesti on seni deklareerinud, et majanduspoliitika nurgakiviks on tasakaalus eelarve, siis tundub, et pole lõpuni aru saadud, mida see tähendab. Idee seisneb riigi tarbimise kooskõlas regulaarsete ja stabiilsete tuludega (eelkõige maksutuludega). Arvestades reaalsust peab säästueelarve idee seisnema kulude kokkutõmbamises, mitte lisakatteallikate otsimises. Rõhutaksin, et eelarve puudujääk jääb eelarve puudujäägiks - ükskõik millistest ühekordsetest katteallikatest - kas siis laenust, stabiliseerimisreservist või keskpanga vahenditest seda ei kaeta. Ning see tõde ei muutu päevade, kuude ja isegi aastatega. Arvestagem siis, et nii riskid kui võimalused Eesti majanduse arenguks peituvad väljaspool meie riigi piire. Kui me seda loogikat miskiks ei pea ja kurvides paanitsema hakkame, satume ilmselt kiirelt kraavi.

Niisiis, EESTI MAJANDUSPOLIITILINE JOON PEAB OLEMA (järje)KINDEL.

Üldistest reservidest kõneldes on lisaks makromajanduslikule stabiilsusele ja krooni "tervisele" olulised veel teisedki asjaolud - näiteks vajadus läbi viia struktuursed reformid. Samuti on Eesti ametlikult deklareerinud oma soovi saada Euroopa Liidu liikmeks. Euroopa Liit omalt poolt on meie soovi aktsepteerinud ning meiega esimeses kandidaatidegrupis läbirääkimisi alustanud. Senini ei ole kuulda olnud, et ükski Eesti poliitilistest jõududest oleks otsustanud Euroopa Liidule järsku "ei" öelda. Seda kummalisemad tunduvad avaldused vahenditest, mida riigil ja keskpangal nagu nii palju käes oleks, et oleks võimalik midagi eelarveaukude lappimiseks ära võtta.

Euroopa keskpankadesüsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikiri moodustab lahutamatu osa Euroopa Liidu aluslepingust. Seda dokumenti saab muuta vaid Euroopa Liidu enese, kogu süsteemi alustalade muutmise hinnaga. Vaevalt, et keegi hakkaks muutusi sisse viima põhjusel, et Euroliidu alused Eestile ei meeldi. Europangasüsteemi põhikiri määratleb selgesti, millistest näitajatest lähtuvalt arvutatakse igale riigile kohustuslikud sissemaksed Euroopa keskpanga kapitali ning valuutareservide siirded. Näiteks on rohkem kui kolmandik meie naabrite, Soome keskpanga bilansimahust (rõhutagem, bilansimahust, mitte kapitalist!) oli seotud Euroopa keskpangasüsteemi liikmele kohustuslike paigutustega.

Muidugi on need paigutused Soome majandusele kokkuvõttes kasulikud nagu Eesti keskpanga poolsed oleksid kasulikud meie majandusele. Aga samas on need ka kohustuslikud. Me jääme narri olukorda, kui ühel hetkel teatame: vabandage, Eesti keskpangal ei ole ühtse Europanga nõutavate investeeringute jaoks raha, sest 1999. aastal tuli poliitik N "hiilgavale mõttele" selleks kogutud summad keskvalitsusele eelarveaukude lappimiseks ära anda. Eesti ei pea mängima Albikära Antsu suhetes Euroopa Liiduga. Ja mingil juhul ei maksa teha enesele naiivseid illusioone, nagu oleneks Euroliidu-kõlblikuks saamine ainult eurosobilike seaduste vastuvõtmisest.

Kui meie riik on eurokõlblik ainult paberil, ei huvita see õieti kedagi - isegi mitte meid endid, sest see ei muuda meie igapäevaelus suurt midagi. Eesti võib ühildada seadusi palju kulub, püüda viia nõutavasse konditsiooni arvnäitajad, ent kui meie endi sees puudub valmisolek võtta omaks ka teistlaadsed mängureeglid, vaadata oma "liivakastist" kaugemale ja arvestada ka poliitikategemisel sealseid tavasid – kas siis on üldse mõtet Euroopasse pürgida?

Kui meie ise, meie riik ja meie majandus saavad eurokõlblikuks tegelikkuses, on sellest oodata käegakatsutavat kasu igale eestimaalasele ja just sinna tuleb püüelda. Muuta eeskätt ennast, laiendada senini kitsukest maailmapilti - see loob eelduse, et meid heal meelel ka euroliidu liikmeks vastu võetakse.

Võidakse ju ka öelda - ja mõni ongi öelnud, et mis meil sest Euroopa Liidust... Paraku on Eestil Euroopa Liidust üpriski palju. Eesti põhiekspordist läheb juba praegu 70% Euroopa Liitu. 1998.aasta lõpu seisuga oli 76% Eestisse tehtud otseinvesteeringutest pärit Euroopa Liidust. Tõsiasjadele tuleb silma vaadata. Eesti on väga väike riik ega saa mingil juhul enesesse sulguda ning õnnelikult "omast rasvast" ära elada. Eesti geograafiline asukoht on Euroopas, Eesti olulisemad majanduspartnerid on Euroopas, Eesti kultuuriline kodu on Euroopas, ning 20. sajandi lõpul määrab Euroopa majandus- ja vaimuelus Euroopa Liit.

Elu on karm. See, mis suurriigi juures on kapriis, on väikeriigi puhul lubamatu kergemeelsus. Eesti oludes ei saa enesele kergemeelsust lubada, kuid oma väiksusest tulenevad eelised tuleb ära kasutada.