Vahur Kraft. Loeng Tartu Ülikoolis 13. veebruaril 2002

EESTI PANGA PRESIDENDI VAHUR KRAFTI LOENG TARTU ÜLIKOOLIS 13. veebruaril 2002

1. KESKPANGA ROLL ÜHISKONNAS

Tagasivaade

Alustan oma loengut sissejuhatusega keskpanga põhiülesannetesse. Keskpangandus on möödunud aastakümnete ja sajandite jooksul oluliselt muutunud. Piltlikult öeldes on kaasaegne keskpank muutunud valitsuse - või täpsemalt öeldes valitseja pangast ja pankade pangast majanduspoliitikat teostava riigivõimu lahutamatuks ja iseseisvaks osaks. Kuidas see on toimunud ja kuidas see on mõjutanud keskpanganduse teooriat ning praktikat?

Möödunud sajandite jooksul oli traditsiooniliselt keskpanga üks peamisi ülesandeid valitsuse finantseerimine. Selle eest andis riik omakorda keskpangale monopoolse õiguse sularaha emiteerimiseks, mis on keskpanga peamine tuluallikas. Kuid ka siis, kui keskpanga eelkäijal ei olnud monopoolset emissiooniõigust, andis valitsuse panga staatus talle teiste hulgas eriseisundi. Valitsust või valitsejat peeti reeglina paljudest eraettevõtetest usaldusväärsemaks kliendiks. Arvati, et tal on makse tõstes, riigi vara müües või (eelmistel sajanditel) ka võidukate sõdade tulemusel võimalik oma tulusid suurendada ning riigi pankrot on küllaltki ebatõenäoline. Seega loeti valitsuse panga raha sageli teiste kommertspankade poolt välja lastud rahatähtedest usaldusväärsemaks.

Siit jõuame keskpanga teise ajaloolise funktsiooni juurde. Nagu öeldud, hakati valitsuse panga raha muust rahast usaldusväärsemaks pidama, sest tema klient oli paljudest teistest maksevõimelisem. Samuti võis usaldusväärsust tõsta arvamus, et valitsuse panga kulla- ja väärismetallivarud on teiste pankade omast suuremad või, mis veelgi tõenäolisem, veendumus, et valitsust või valitsejat teenindav pank on ka valitsuse erilise hoole all. Usaldusväärsem pank tähendas ka usaldusväärset raha, millesse teised pangad paigutasid oma reserve. Kulla ja väärismetallide asemel hakati üha rohkem hoidma keskpanga raha ning kasutama seda omavahelistes arveldustes. Siit kujunes ajapikku ka keskpanga roll pankade pangana. Keskpank hoolitses üha enam riikide- ja pankadevaheliste arvelduste korraldamise eest ning tagas kommertspankade likviidsuse.

Kullastandard ja selle nõrkus kui kaasaegse keskpanganduse algus

Keskpanga esialgsed põhiülesanded - riigile laenu andmine ja kommertspankade likviidsuse tagamine - on hõlpsasti täidetavad, kui raha kurss on fikseeritud. Selline olukord valitses enamiku XIX sajandi jooksul ja XX sajandi alguses. Nn kullastandard taastati ka pärast Teist maailmasõda, kui enamik maailma valuutasid oli fikseeritud USA dollari suhtes ja dollari väärtus omakorda seotud kullaga (nn Bretton-Woodsi süsteem).

Kullastandard on süsteem, kus raha väärtus on fikseeritud kulla koguse suhtes. Süsteemi eelis oli ülim lihtsus ja stabiilsus. Ringluses oleva raha hulk oli määratud sellega, kui suur oli keskpanga kullatagavara. Riikide valuutade omavaheline väärtus ehk vahetuskurss ei muutunud, mis omakorda lihtsustas rahvusvahelist kaubandust ja investeeringuid.

Kuid sellisel kindlal süsteemil olid ka nõrgad kohad, mis kriisiolukordades osutusid saatuslikuks. Nimelt oli kullastandardi tugevus - ringluses oleva raha hulga sõltuvus ainuüksi riigivälistest, maailmamajanduse olukorraga seotud teguritest - ühtlasi tema nõrkus. Tõsise kriisi korral, kui valitsusel või valitsejal oli vaja rahastada ootamatult suuri kulutusi, ei jätkunud tavaliselt keskpanga ja riigi kulla- ning hõbedavarudest. Kui siis ka välismaalt laenata ei õnnestunud, jäi ainsaks võimaluseks sundida keskpanka raha juurde trükkima, et suurte kulutuste eest tasuda. Tulemuseks oli raha väärtuse langus ning kullastandardist loobumine. Sel lihtsal põhjusel laguneski Esimese maailmasõja puhkedes kullastandardil püsinud rahvusvaheline rahasüsteem. Sama kordus 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses, kui USA finantseeris üha laienevat Vietnami sõda dollareid juurde trükkides.

Kullastandardi probleemid ei pruugi muidugi ilmneda ainult sellistes piirolukordades nagu sõda või muu katastroof. Kui majandus kasvab liiga kiiresti, hinnad ja palgad tõusevad ning kokkuvõttes hakkab raha riigist välja voolama, siis järgneb küllaltki valuline kohanemisperiood. Palju sõltub loomulikult majanduse tugevusest. Sageli on tegu kapitalismile omase uute ideede ja ettevõtete sünniga läbi vanade surma ja sellega kaasneva valu. Kuid teatud juhtudel, kui majandus ja riik selleks valmis ei ole, võib selline automaatne kohanemine olla hukatuslik riigile ja ühiskonnale tervikuna. Lihtsam on loobuda kullastandardist, alandada raha väärtust ja tõsta seeläbi riigi konkurentsivõimet. Sel põhjusel loobuti kullastandardist 1930. aastate suure majanduskriisi ajal. Tasub meenutada, et tollase riigivanema Tõnissoni ajal loobus ka Eesti krooni väärtuse seotusest kullaga.

Kullastandardist loobumise probleemid keskpankade jaoks

Miks ma peatusin nii pikalt keskpanganduse tekkel ja kullastandardil? Esiteks, ilma neid põhitõdesid kordamata on raske mõista kaasaegse keskpanganduse arengut, tema ees seisvaid probleeme. Ja teiseks, kullastandardist loobumine lõigi eeldused kaasaegse keskpanganduse tekkeks XX sajandi viimastel kümnenditel. Kui varem oli keskpanga ülesandeks olnud tagada intressimäära muutmisega välisreservide suurus ehk sisuliselt maksebilansi tasakaal, siis pärast kullastandardist ja fikseeritusest loobumist pidid intressiotsused - millise hinnaga raha teistele pankadele või ka valitsusele laenata - põhinema mingitel muudel kriteeriumidel. Välisreservide suurusega määratletud intresside ja laenumahu piirangud olid ootamatult kadunud, keskpank võis vabalt ise - kuid sageli ka valitsuse surve all - otsustada nii laenumahu kui laenuintressi suuruse.

Sageli on just sellises olukorras olnud esmane soov toetada majanduse ja riigi arengut sisuliselt uut raha juurde trükkides ja odavat laenu andes. Nii oli see Esimese maailmasõja järel Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal ja mujalgi Euroopas, sealhulgas ka Eestis. Uued valitsejad ja uued riigid tahtsid pärast sõjakoledusi näha tulemust, majanduse kiiret arengut. Keskpanga ülesanne oli anda laenu riigile ja ettevõtetele. Levinud oli arvamus, et seni, kuni laenud on tagatud konkreetsete ettevõtete tellimustega, on kõik korras.

Kuid peagi ilmnesid sellise lähenemise hukatuslikud tagajärjed. Neist kõige laastavam oli muidugi 1920. aastate majanduspoliitiline needus - inflatsioon. Me kõik teame hüperinflatsiooni Saksamaal 1923. aastal ja seda, kuidas see muutis kogu ühiskonda, hävitades keskklassi jõukuse, stabiilse ühiskonna aluse. Kõik Saksamaa trükikojad töötasid 24 tundi ööpäevas täisvõimsusel, et trükkida ühepoolseid rahatähti, samal ajal kui 1923. aasta oktoobris ulatus inflatsioon ligi 30 000%ni. Taksosõit oli bussisõidust odavam, sest esimesel juhul tuli maksta pärast sõitu, teisel aga enne sõidu alustamist. Tookordsele inflatsioonile Saksamaal tegi lõpu alles Hjalmar Schacht, kes võttis kasutusele uue raha, mis oli täielikult tagatud kinnisvaraga, eelkõige maaga, ja taastas sellega sisuliselt kullastandardi.

Hüperinflatsioon Saksamaal 80 aastat tagasi on eelkõige äärmuslik näide sellest, kuidas raha ohjeldamatu juurdetrükkimine keskpanga poolt majanduse elavdamiseks tegelikult hävitab usu mitte ainult raha väärtusesse, vaid majandussüsteemi tervikuna. Kuid on tähtis mõista, et samad põhimõttelised probleemid, ehkki tsiviliseeritumal, vähem dramaatilisel kujul seisid näiteks paljude Euroopa keskpankade ees ka 1970. aastatel. Soovi raha juurde trükkida, kommertspankadele antavate laenude intresse ning raha vahetuskurssi alandada põhjendati küll riiklike vajadustega (et valitsusel oleks odavam eelarve puudujäägi katteks raha laenata), küll eksporttööstuse väheneva konkurentsivõimega, küll naftakriisiga.

Sõltumata põhjustest oli selle poliitika tulemuseks 1970. ja 1980. aastate kõrge inflatsioonitase, mis mõjutas majanduskasvu mitmel viisil. Näiteks vähenesid elanike reaalne ostujõud ja ettevõtete investeeringud. Ilmnes, et majanduskasvu aktiivne toetamine intressipoliitika abil rahamassi suurendades ei saa olla keskpanga põhieesmärk, sellise poliitikaga tehakse majandusele kasu asemel pigem kahju.

Keskpanga põhieesmärk XXI sajandil ja iseseisev rahapoliitika

Eelmise sajandi majandus- ja rahapoliitilised katsetused on vähemalt tänase päeva seisuga kinnitanud enamiku arenenud riikide poliitikutele üht - majanduse areng sõltub esmajoones sellest, kui stabiilne on riigis käibel olev raha. Stabiilne raha tagab kindlustunde nii tarbijatele kui ettevõtetele. Raha stabiilsuse eest saab esmajärjekorras vastutada keskpank kui raha emiteerija. Siit ka moodsa keskpanga põhieesmärk - raha väärtuse säilitamine. Teine oluline õppetund möödunud aastakümnetest on vajadus tagada keskpanga iseseisvus, tema sõltumatus poliitilistest tõmbetuultest.

Et raha väärtust saab mõõta eelkõige tema ostujõu muutumise kaudu, siis tuleb raha väärtuse hoidmiseks hoida hinnad stabiilsena. Madal ja prognoositav inflatsioonitempo ongi kõigi moodsate keskpankade tegevuse põhieesmärk, mille saavutamise kaudu toetatakse kõige tulemuslikumalt ka majanduskasvu. Nüüdisaegne keskpank peab seega pidevalt vastama kahele küsimusele: mis on madal inflatsioon ja kuidas saab keskpank hindu mõjutada?

Esimesele küsimusele on lihtne vastata. Inflatsioonitempo on piisavalt aeglane siis, kui kartus hinnatõusu ees ei sunni ettevõtteid oma investeeringuid edasi lükkama. Kui rääkida numbritest, siis tavaliselt peetakse madalast inflatsioonist kõneldes silmas hindade kasvutempot, mis ei ületa 5% aastas. Föderaalreserv - USA keskpank - ei sea endale konkreetset inflatsioonieesmärki ja jälgib oma tegevuses suhteliselt palju ka majanduse üldist arengut. Euroopa Keskpank, mille tegevust me vaatleme pisut hiljem täpsemalt, on püstitanud endale eesmärgi hoida hinnatõus vahemikus nullist kuni kahe protsendini.

Tõsisem on küsimus, kuidas madalat inflatsioonitaset saavutada. Selle eesmärgi saavutamise lähtekoht on tõdemus, et vähemalt pikemas perspektiivis sõltub inflatsioon ringluses oleva raha hulgast. See tähendab, et eksisteerib stabiilne seos rahapakkumise ja hinnataseme vahel. Sellest seosest lähtus kuni 1980. aastate lõpuni enamik maailma juhtivaid keskpanku nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani.

Rahapakkumise jälgimisel põhineva poliitika probleemiks on eelkõige maailma kiire muutumine, mille tulemusena muutuvad ka inimeste ja ettevõtete harjumused. Näiteks sularaha osakaalu pidev kahanemine, rahaturu investeerimisfondide ja pangahoiuste erinevuste vähenemine jm sellised protsessid muudavad püsivate ökonomeetriliste seoste leidmise üha raskemaks. Seetõttu hakkas 1990. aastatel üha rohkem levima nn inflatsiooni otsejuhtimise poliitika.

Inflatsiooni otsejuhtimine lähtub eeldusest, et äärmiselt raske on leida täpset seost ühe või mitme vahe-eesmärgi ja inflatsiooni soovitud taseme vahel. Kuigi keskpank eeldab, et intressitaseme ja inflatsiooni vahel on olemas seos, ei ole seda võimalik täpselt välja arvutada. Seetõttu võtavad keskpangad intressiotsuseid tehes arvesse mitmeid näitajaid, mis ühel või teisel viisil mõjutavad hinnataset. Keskpanga otsus intresse langetada või tõsta näitab eelkõige ootusi hinnataseme edasise arengu suhtes. Ilmselgelt ei ole reaalne arvata, et näiteks intressitaseme alandamine 0,25% peaks automaatselt mõjutama majandust ja hinnataset. Küll aga on see oluline kui avalikkusele antav signaal, mis peab mõjutama eelkõige inimeste ja ettevõtete arvamust majanduse väljavaadetest ja suunama seeläbi nende käitumist.

Tuleb muidugi rõhutada, et praeguseks ei ole ka inflatsiooni otsejuhtimine täielikult valitsev poliitika, kuigi seda kasutavad peaaegu kõik inglise keelt kõnelevad riigid. Saksamaa Liidupanga mõjul on rahapakkumise juhtimine Euroopa Keskpanga üks vahendeid hinnastabiilsuse tagamiseks, kuigi Frankfurdis kasutatakse ühtaegu ka inflatsiooni otsejuhtimise põhimõtteid.

Fikseeritud kurss kui hinnastabiilsuse saavutamise alternatiivne võimalus

Keskpanga poliitika eelkirjeldatud põhimõtted lähtuvad eeldusest, et riigi keskpank saavutab oma põhieesmärgi - madala inflatsioonitempo - iseseisva rahapoliitika tulemusena. Kuid keskpanga põhieesmärgi võib saavutada ka risti vastupidise poliitika abil, minnes tagasi kullastandardi põhimõtete juurde. Kui raha kurss oli fikseeritud kulla suhtes, siis oli sellega tagatud ka stabiilne vahetuskurss. Ning kui maailma keskpankade käsutuses oleva kulla hulk oluliselt ei muutunud, tagas kullastandard maailmas ka hinnastabiilsuse. Seda tõendab ilmekalt asjaolu, et XIX sajandi jooksul muutus näiteks hinnatase Inglismaal õige vähe: kiirema inflatsiooni aastad vaheldusid hindade madalama kasvutempo või isegi hinnalangusega.

Niisiis, teoreetiliselt saavutab keskpank põhieesmärgi ka siis, kui ta n-ö pöördub tagasi kullastandardi juurde. Kulla kui XIX sajandi reservvaluuta asemel kasutatakse kaasajal muidugi mõnda suurt maailmas levinud valuutat ja fikseeritakse oma raha väärtus selle suhtes. Rahapoliitiline toimemehhanism on oma olemuselt aga identne kullastandardiga.

Võtame näiteks Austria enne euro kasutuselevõttu. Austria ðilling oli seotud Saksa margaga peaaegu sama kursiga, mis Eesti kroon. Kui inflatsioonitempo oleks olnud Austrias pidevalt palju kõrgem Saksamaa omast, oleks Austria ekspordi konkurentsivõime langenud, sest fikseeritud vahetuskursi tõttu olnuks Saksa kaubad odavamad. Austerlased oleksid eelistanud Saksa kaupa, raha voolanuks riigist välja ning hinnatõus aeglustunuks. Seega tekkinuks olukord, kus Austria inflatsioonitempo on peaaegu võrdne Saksamaa omaga. Austria rahvuspank saavutas madala inflatsioonitaseme seega mitte iseseisva rahapoliitika kaudu, vaid vastupidi - ta jõudis põhieesmärgile, fikseerides oma rahvusvaluuta kursi ja importides seeläbi hinnastabiilsust. Samasugust poliitikat kasutas 1980. aastate lõpuks enamik Euroopa Liidu riike.

Ka fikseeritud kursi puhul ei ole kahe riigi inflatsioonitempo täiesti sarnane. Kui riikides on majanduskasv erinev, siis on suurema kasvuga riigis ka hinnatõus kiirem. See on igati loomulik - kui üks riik toodab inimese kohta rohkem kaupu, siis suurenevad ka rahvuslik rikkus ja sissetulekud. Ringluses oleva raha hulk kasvab, mis omakorda tõstab järk-järgult hinnataset. Selline inflatsioon ei ole põhiolemuselt majandusele kahjulik, vaid peegeldab tootlikkuse kiiremat arengut võrreldes ankurvaluuta riigiga. Seetõttu ületab ka Eesti hinnatõus ligikaudu 2 protsendipunkti Euroopa Liidu vastavat näitajat. Probleemid tekivad muidugi siis, kui kiirem inflatsioonitempo ei peegelda majanduse kiiremat arengut, vaid näiteks kasvavat välislaenamist või valitsuse eelarve puudujääki.

Fikseeritud kursi poliitikaga seotud riskid on põhimõtteliselt samasugused kui kullastandardi puhul. Kui riiki tabab majanduskriis, siis ainus võimalus sellest väljuda ja konkurentsivõime taastada on majandust restruktureerida, mitte raha väärtust muuta. Ideaaljuhul on see riigile kasulik, sest nii sõelub turg välja elujõulised ettevõtted ja majandusharud. Kui aga vahetuskurss langeks, siis sellega tagatakse küll vanadele tööstusharudele lühemas perspektiivis hingetõmbeaeg, kuid majanduse struktuurimuutused võivad jääda toimumata.

Fikseeritud kursi puhul on suur oht see, kui riigi majandus ei suuda kohaneda raha kiire väljavooluga. Tasub meenutada kriisi Ida-Aasias 1997. ja 1998. aastal, samuti mõne kuu taguseid sündmusi Argentinas. Rusikareegli põhjal võib seetõttu öelda, et fikseeritud kurss sobib riigile siis, kui riik on suhteliselt väike ja avatud majandusega. Ning vastupidi - kui riigi majandus sõltub eelkõige sisenõudlusest ja muu maailma mõju on väike, siis on ka fikseeritud kursi riskid suuremad.

Rahaliidud

Valuutakursi fikseerimiseks on keskpangal mitu võimalust. Üheks selliseks on valuutakomitee süsteem, mida kasutatakse ka meil Eestis. Kogu keskpanga poolt emiteeritud raha on kaetud välisvaluutareservidega ja tehniliselt võttes võib Eesti Pank eurode eest tagasi osta kõik emiteeritud kroonid. See ei ole muidugi ainus võimalus. Enamik riike kasutab vahetuskursi fikseerimiseks keskpanga intresse, mida tõstetakse, kui kurss langeb ja alandatakse, kui kurss tõuseb. Kuid on veel üks võimalus vahetuskursi muutumatus tagada. Selleks on rahaliit või lihtsalt rahvusvaluuta emissiooniõigusest loobumine.

Rahaliidu moodustamise üks põhjus on sinna kuuluvate riikide majanduse piisavalt sarnane, reeglina kõrge arengutase ning majanduste omavaheline integreeritus. Ühisrahaga kaasnev turgude suurem efektiivsus kaalub üles rahapoliitilise iseseisvuse kaotuse. Sellise stsenaariumi tüüpiliseks näiteks on Euroopa Liit ja Eurosüsteem.

Teine olukord, mil emissiooniõigusest loobumine on kasulik, tekib siis, kui riigi majandus- ja rahapoliitika on kaotanud igasuguse usaldusväärsuse (millega kaasneb tavaliselt väga kõrge inflatsioonitempo) või kui riik on just äsja tekkinud. Teise riigi stabiilse valuuta kasutamine tagab sel juhul raha põhifunktsioonid ja tõstab majanduspoliitika usaldusväärsust. Usalduse taastamise argumendi tüüpilisteks näideteks on Ecuador, Ida-Timor, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina.

Euroopa Majandus- ja Rahaliit

Tuleksin siiski tagasi Euroopa Majandus- ja Rahaliidu juurde, mis pärast euro kasutuselevõttu sularahana on tõepoolest lõplikult ja pöördumatult teoks saanud. Ühise rahapiirkonna eeliseid ei ole vaja korrata. Võimalus võrrelda hindu Euroopa Liidu erinevates liikmesriikides, rahavahetuskulude kadumine ning rahaülekannete lihtsustumine on tegurid, mis mõjutavad Euroopas igat inimest ja ettevõtet. Madal inflatsioonitase ja ühtsed intressimäärad kogu Euroopa Liidus peavad looma eeldused majanduse ja rahvusliku rikkuse senisest kiiremaks kasvuks.

Tõsi, ajaloos on rahaliite loodud ka enne eurot, kuid need ei ole siiski katsumustele vastu pidanud. Kuigi konkreetsed ajendid on olnud erinevad, lagunevad rahaliidud ühel ja täna juba korduvalt mainitud põhjusel: ühe liikmesriigi majandus ei leia edasiseks arenguks muud väljapääsu, kui kodumaise raha devalveerimine välisvaluuta suhtes. Euroopa Liidu poliitikutel ei ole vaja näiteid kaugelt otsida - 1865. aastal lõid Prantsusmaa, Belgia, Ðveits ja Itaalia nn Ladina rahaliidu, mis paraku lagunes 20. sajandi alguses riikide majanduserinevuste ning raharingluse aluseks olnud kulla ja hõbeda suureneva hinnaerinevuse tõttu. Veel 1980. aastatel devalveeriti Hispaania peseetat ning 1990. aastatel Itaalia liiri mõlemat viis korda.

Kuidas väldib Eurosüsteem eelnenud aastate ja sajandite vigu? Europiirkonna arengu esmane tagatis on Euroopa Liidu liikmesriikide ühine majanduspoliitika ja eelkõige eelarvepoliitika kooskõlastamine. Põhimõtteliselt on rahaliitu kuuluvad riigid kokku leppinud, et riigieelarve puudujääk ei tohi ületada 3 protsenti SKP suhtes ning peaks olema tasakaalus üle majandustsükli. Liikmesriigid on volitanud Euroopa Komisjoni igal aastal kontrollima eelarvepoliitikat.

Ühisraha edukuse teine eeldus on Euroopa Liidu liikmesriikide majanduse omavaheline integreeritus - ELi riikide väliskaubandusest toimub ligi 65 protsenti teiste liikmesmaadega ning ainult kolmandik ülejäänud maailmaga. Mida rohkem aga liikmesriikide majandused üksteisest sõltuvad, seda suurem on ühisrahast tõusev tulu. Vähetõenäoline on siis ka mõne liikmesriigi majanduse oluliselt aeglasem kasv, mis potentsiaalselt võiks ohustada rahaliidu püsivust.

Europiirkonna püsivuse kolmas tingimus on liidu liikmete suhteliselt ühtlane arengutase. Põhjus on lihtne - suhteliselt sarnase jõukusega riikidel on ühised majandusprobleemid ja kergem kooskõlastada oma seisukohti. Seevastu vaesematel, kuid kiiresti arenevatel riikidel on ka majandusprobleemid teistsugused ja võimalus, et teatud hetkel tuleb kasutada iseseisvat rahapoliitikat, st muuta kodumaise raha väärtust välisraha suhtes, oluliselt suurem.

Lõpuks, europiirkonna edukus sõltub ikkagi eelkõige sellest, kas Euroopa majandus suudab olla piisavalt paindlik ning konkurentsivõimeline, et kasutada ära ühisraha poolt pakutavaid võimalusi ja meelitada senisest tulemuslikumaid investeeringuid. Siit ka Euroopa Liidu viimaste aastate püüd tugevdada ühisturgu mitmes seni tähelepanuta jäänud valdkonnas. Siin võib mainida energiapoliitika liberaliseerimist, samuti selle aasta alguses põhimõtteliselt muudetud sõiduautode müügikorraldust.

Hinnates Eesti ja teiste kandidaatriikide võimalusi europiirkonnaga ühinemiseks, tuleb rõhutada, et ülaltoodud põhimõtteid on europiirkonnas vaja järgida selleks, et ühisraha saavutaks oma eesmärgi - kiirendaks majanduskasvu ja suurendaks rikkust. Nende järgimine on nii praeguste kui tulevaste Euroopa Liidu liikmesriikide huvides.

Siit ka põhimõte, mida Eesti on siiani järginud - meie eesmärk ei ole võtta euro kasutusele iga hinna eest, vaid siis, kui meie majandus on selleks valmis. Riigivõla ja eelarve tasakaalu osas oleme viimastel aastatel suutnud hoida europiirkonna taset, kuid meie majandus peab enne euro kasutuselevõttu läbima ülalmainitud testid. Ainult siis on euro kasutuselevõtt Eestile ja meie majandusele kasulik. Euroopa Liiduga ja europiirkonnaga liitumine on seega kaks eri asja. Eesti kroon jääb meie seaduslikuks maksevahendiks ka pärast ühinemist Euroopa Liiduga, euro võtab Eesti kasutusele alles siis, kui täidame europiirkonnaga ühinemise kriteeriumid.

Ühtne rahapoliitika Euroopa Liidus ja rahvuslikud keskpangad

Kui ma eelnevalt peatusin europiirkonna edukust määravatel üldistel majanduspoliitilistel teguritel, siis oma loengu esimese osa lõpetan kokkuvõttega Euroopa Liidu ühisest rahapoliitikast, Euroopa Keskpanga ja liikmesriikide keskpankade rollist.

Eurosüsteemi riikide keskpankade presidendid kuuluvad Euroopa Keskpanga nõukogusse, mis võtab vastu peamisi rahapoliitilisi otsuseid, millest tähtsaim on intressimäärade muutmine. Kõik EKP nõukogu liikmed peavad oma otsustes arvestama Eurosüsteemi kui terviku majandusolukorda, mis toob, eriti väiksematele liikmesriikidele, kaasa täiendavad nõudmised majandus- ja rahapoliitika analüüsi vallas. Väikeste riikide keskpankade suhteline rahvusvaheline mõju Eurosüsteemiga liitumise järel suureneb.

Lisaks koostööle EKP nõukogus osalevad kõigi liikmesriikide keskpankade spetsialistid ka EKP igapäevatöös. Selleks on EKP juurde loodud 13 komiteed (rahapoliitika komitee, turuoperatsioonide komitee, makse- ja arveldussüsteemide komitee jm), mis koosnevad EKP ja liikmesriikide keskpankade ekspertidest ning mille ülesanne on konsulteerida EKPd tema põhiülesannete täitmisel.

Eurosüsteemi keskpankade rahapoliitika infrastruktuuri puudutavad funktsioonid on määratletud Euroopa Keskpanga ja liikmesriikide keskpankade vahelise tööjaotusega. Rahapoliitika osas langetab Euroopa Keskpank otsused ja viib need liikmesriikide keskpankade vahendusel ellu. Nii näiteks on EKP ja liikmesriikide keskpankade vaheline tööjaotus peamise laenuoksjoni korraldamisel järgmine:

I. EKP määrab kindlaks ajagraafiku ja intressimäära;
II. liikmesriikide keskpangad edastavad oma kommertspankadelt kogutud pakkumised EKPle;
III. EKP määrab pakkumiste põhjal kindlaks turule antava likviidsuse kogumahu;
IV. vastavalt EKP otsusele krediteerivad liikmesriikide keskpangad kommertspanku.

Teise olulise ülesannete kompleksina haldavad Eurosüsteemi keskpangad nii oma riigi kui ka EKP ametlikke välisreserve ja teostavad vastavalt EKP põhimõttelistele juhtnööridele operatsioone valuutaturul.

Liikmesriikide keskpangad täidavad ka Eurosüsteemis kõiki tavapärasele keskpangale omaseid maksesüsteemide, sularaha emissiooni ja statistika kogumisega seotud funktsioone. Maksesüsteemide osas määrab EKP liikmesriikide maksesüsteeme ühendava üldstandardi (TARGET), kuid keskpangad vastutavad igas liikmesriigis suurmaksete süsteemi loomise ja haldamise eest. Liikmesriikide keskpangad vastutavad ka (euro) sularaha emissiooni ja raharingluse korraldamise eest oma riigi territooriumil. Samuti vastutavad liikmesriikide keskpangad ühise rahapoliitika teostamiseks vajaliku statistilise informatsiooni kogumise ja töötlemise eest.

Lisaks sellele võivad Eurosüsteemi liikmesriikide keskpangad täita ülesandeid, mis on neile pandud rahvusliku seadusandlusega. Siin on olulisemaks näiteks finantssektori järelevalve, mis on Euroopa Liidus jäetud liikmesriikide korraldada ja mida mitmes liikmesriigis teostavad keskpangad.

Kokkuvõttes võib seega öelda, et Eurosüsteemis jätkavad liikmesriikide keskpangad kõigi rahapoliitika elluviimiseks vajalike teenuste pakkumist, kusjuures nõudmised, mida esitatakse rahapoliitilise analüüsi ja oskusteabe kohta, suurenevad eriti väiksematele liikmesriikidele. Neid väiteid kinnitavad ka Soome ja Luksemburgi kogemused. Eurosüsteemiga ühinemiseks tuli keskpangal neis riikides alustada mitmete uute funktsioonide täitmist.

2. EESTI MAJANDUSE OLUKORD JA EDASISED VÄLJAVAATED

Väliskeskkond

Juhtivate tööstusriikide majanduse kiire kasvutempo hakkas raugema juba 2000. aasta keskel. Ent veel 2001. aasta alguses ei olnud suur osa analüütikuid USA majanduskasvu järsus aeglustumises päris kindlad. Igal juhul ootasid nii optimistid kui ka pessimistid kasvutempo languse pidurdumist ning kasvu osalist taastumist juba eelmise aasta suvel. Tegelikkus osutus aga ootustest erinevaks.

2001. aasta keskpaigas purunesid illusioonid, nagu jääks majanduskasvu aeglustumine vaid ajutiseks tuulepuhanguks, mis õrnalt latvu kõigutab. Kuust kuusse halvenenud USA majandusindikaatorid näitasid, et aeglustumine kujuneb arvatust suuremaks ning see mõjutab rohkemal või vähemal määral kogu maailma majandusruumi. Täiendava valusa hoobi maailmamajanduse arengule andsid terrorirünnakud Ameerikale. 2001. aasta lõpus ilmnesid siiski esimesed stabiliseerumise märgid (enamik kindlustunde indikaatoreid on hakanud tõusma), mille põhjal võib järeldada, et majanduslanguse põhi jäi tõenäoliselt aastavahetusse. Kriisieelse tasemega võrreldava kasvu taastumist - vähemalt enne käesoleva aasta teist poolt - on siiski raske uskuda.

Kuivõrd kogu 2001. aasta teist poolt kirjeldati valdavalt mustades toonides, oli suurriikides majanduskasvu turgutamise eesmärgil valdav ekspansiivne eelarve- ja/või rahapoliitika. See tõi kaasa intressimäärade märkimisväärse languse ning valitsuse kulutuste suurenemise. Võrreldes Ameerika Ühendriikidega jäid valitsuse ja keskpanga aktsioonid eurotsoonis tagasihoidlikumaks.

Lisaks neile sündmustele, mis mõjutasid Eesti reaalmajandust nii kaubakanali (eksport) kui ka finantskanali (intressimäärad, kapitalivood) kaudu, väärib väliskeskkonna sündmustest märkimist euro kasutuselevõtt sularahana 2002. aastast. Kuigi euro kasutuselevõtt arverahana oli finantsturgude ja muude ühise rahapoliitikaga seotud struktuuride arengu seisukohalt hoopis kaalukam samm, tuleb euro sularaha tulekut pidada oluliseks eelkõige psühholoogilisest aspektist. Nüüd jõudis ühise rahapoliitika idee reaalselt iga rahaliidu liikmesriigi kodanikuni.

Reaalsektor

Väikese avatud majanduse ja seotud vahetuskursisüsteemi puhul peetakse nii heade kui halbade majandusnäitajate puhul osaliselt "süüdlaseks" väliskeskkonda. Olles üks avatuma majandusega riike kogu maailmas (Heritage Foundationi koostatud majandusvabaduse ja -avatuse pingereas on Eesti maailmas 4. kohal), on selge, et majanduskasv sõltub meie peamiste eksporditurgude arengust.

Ehkki Eesti majanduse kasv, mis oli, tõsi küll, tagasihoidlikum, jätkus maailmamajanduse selgele langustrendile vaatamata ka 2001. aastal, ei saa me täna veel päris kindlalt öelda, et kõik halb on juba minevik. Senine kogemus on näidanud, et maailma majanduskasvu aeglustumine avaldub Eestis paari kvartali pikkuse viitajaga.

Lõppenud aastal pidurdus välisnõudlus praktiliselt kõigi suuremate tööstusharude toodangu järele, kuid enim kannatas allhankesektor. Sealt saadud tagasilöök oli Eesti majandusele võrdlemisi valus. Näiteks ulatus ekspordi hiilgeaegadel 2000. aasta lõpus allhankesektori osakaal Eesti kaubaekspordis ligi 50%ni, samal ajal kui 2001. aasta detsembris oli see kõigest 30%. Eesti enda toodete ehk otseekspordi kasvutempo püsis aga terve 2001. aasta jooksul stabiilselt 10% lähedal.

Jooksevkonto puudujäägi kohta 2001. aastal on enne maksebilansi valmimist ennatlik hinnangut anda. Reinvesteeritud tulude/kasumi mahu suur kõikumine on viimasel ajal muutnud keeruliseks ka jooksevkonto defitsiidi suurusjärgu ennustamise, rääkimata konkreetsetest numbritest. Siiski võib esialgseile hinnanguile tuginedes arvata, et puudujäägi suurusjärk suhtena SKPsse on enam-vähem sama, mis aasta tagasi või mõõdukalt suurenenud, st ca 7%.

Märkimisväärse panuse välistasakaalu säilimisesse andis säästmise suurenemine avalikus sektoris: valitsussektori range eelarvepoliitika aitas ohjata tarbimiskulutusi. Koos maksutulude prognoositust parema laekumisega aitas range kulutuste juhtimine saavutada eelarve ülejäägi (0,4% SKP suhtes).

Nõrgeneva välisnõudluse ajal püsis aga sisenõudlus terve 2001. a vältel tugevana ning lõi head eeldused majanduskasvu jätkumiseks. Positiivne märk oli see, et sisenõudluse kasv rajanes 2001. aastal peamiselt suuremal investeerimisaktiivsusel, erinevalt 2000. aastast, mil see oli seotud peamiselt eratarbimiskulutustega. Investeerimist soodustasid ettevõtete vabade tootmisressursside ammendumine ning head laenutingimused. Taas kord pärast 1998. aastat ületas investeeringute osakaal 25% taseme SKP suhtes. Investeerimisaktiivsus, mida toetas laenunõudluse aktiviseerumine, kajastus ka SKP tootmise poolel. Keskmisest kiiremini kasvasid finantsvahenduse (eelkõige liising) ja kinnisvaraga seotud tegevusalad.

Teine rõõmustav ilming on koos täiendavate investeeringutega suurenenud nõudlus täiendava tööjõu järele - seda esmakordselt pärast 1997. aastat. Kuigi see ei tähenda veel, et edaspidi on oodata tööpuuduse kiiret vähenemist, lubavad 2001. aasta arengutendentsid siiski loota, et Eesti majanduses on lõpule jõudmas etapp, kus isegi majanduse suhteliselt kiire kasvuga ei kaasne täiendavat nõudlust tööjõu järele. See tähendab, et tööpuuduse näitajad peaksid edaspidi hakkama varasemast selgemalt peegeldama majanduse tsüklilist arengut.

Intressid

Finantskanali kaudu toimunud arengust väärib märkimist eelkõige intressimäärade taseme sujuv ülekandumine. Nagu Eesti rahasüsteemile iseloomulik, peegeldus Eesti krooni ankurvaluuta euro intresside areng ka siinsel rahaturul: rahaturuintressid langesid kogu 2001. aasta jooksul. Välismaise ressursi hinna odavnemine tõi endaga kaasa ka reaalsektori hoiuse- ja laenuintresside languse. Peegeldades ühelt poolt Eesti riigiriski alanemist ning teisalt soodsat likviidsuskeskkonda ja reaalsektori laenuvõime paranemist, jõudis Eesti krooni intressimarginaal nii rahaturul kui ka reaalsektori laenuintressides ajalooliselt madalaimale tasemele.

Laenukasv

Madal laenuintresside tase, laenude kättesaadavuse paranemine ja elatustaseme tõus kiirendasid nõudluspoolsete teguritena kodumaise laenujäägi kasvu. Pankadel puudusid pakkumispoolsed piirangud, kuivõrd viimastel aastatel toimunud hoiuste juurdekasv ja akumuleerunud välisreservide maht koos vahendite kaasamisega välismaalt olid piisavad nii tegevuse laiendamiseks piiri taga (Lätis ja Leedus) kui ka kodumaise laenunõudluse rahuldamiseks.

Rääkides laenunõudlusega seotud riskidest, tuleb eelkõige hoiatada inertse käitumise eest. Tänane, laenuvõtjaid optimismile ärgitav keskkond võib juba silmanähtavas tulevikus muutuda. On ilmselge, et intressilanguse trend europiirkonnas on nüüdseks juba murdunud ning Eestis on intressimarginaal lähiperspektiivis tõenäoliselt oma miinimumi juba saavutanud. See tähendab, et suure tõenäosusega ei saa enam loota ka "laenuandjate vastutulelikkusele". Lisaks muutuvast intressitasemest tingitud võimalikele tagasilöökidele tuleb hoolikalt jälgida sedagi, kas ekspordituludest ikka piisab ka võlakoormuse katmiseks.

Seni ei ole maailmamajanduse languse mõjud Eesti finantssektorile veel negatiivseid tagajärgi põhjustanud. Pankade võime välisressurssi kaasata on tänu strateegilistele omandisuhetele püsinud jätkuvalt kõrge ning ka laenuportfelli kvaliteedi halvenemisest pole veel esialgu märke.

Inflatsioon

Inflatsiooni areng 2001. aastal oli tüüpiline näide väikese avatud majanduse reageerimisest väliskeskkonna ðokkidele. Aasta alguses tingisid välistegurid hinnakasvu märkimisväärse kiirenemise ning alates III kvartalist hakkas välise hinnasurve vaibudes langema ka Eesti inflatsioonitempo. Vahe inflatsiooniga euroalal vähenes aasta lõpuks 2,1 protsendipunktini, mida võib hinnanguliselt pidada meie majanduse praegusele arengutasemele vastavaks tasakaaluliseks hinnatõusu erinevuseks.

Inflatsioonitempo langus toob teravalt esile palkade liiga kiire kasvuga seotud probleemid. Niigi aeglustuva välisnõudluse kasvu tingimustes võib see hakata täiendavalt pärssima kohalike ettevõtete konkurentsivõimet.

Kokkuvõte 2001. aastast ja prognoos

Majanduse arengust kokkuvõtet tehes võib peamise positiivse märgina tõdeda, et vaatamata välismaise nõudluskeskkonna halvenemisele on Eesti seni suutnud säilitada majanduse tasakaalustatud arengu. Seda kinnitas ka reitinguagentuuride Fitch ja Standard & Poor's otsus tõsta Eesti riigireitingut, misläbi meie riik jõudis A-reitingugruppi.

Maailmamajanduse surutise kestust ja sügavust on hetkel veel raske hinnata. Kahtlemata on aga juba täna selge, et majanduskliima jahenemine jätab oma jälje ka Eesti majandusele. Kui eeldada, et alates järgmise aasta teisest poolest maailmamajanduse olukord paraneb, kujuneb ka Eesti ekspordi mõõnaperiood võrreldes Vene kriisi järgse perioodiga tõenäoliselt suhteliselt lühikeseks ja seisak jääb 2002. aasta esimesse poolde. Samas ei saa aga väita, et pessimistlikumad väljavaated võiks täna juba välistada.

Sellisel mõneti negatiivsel foonil tekib paratamatult küsimus, kuidas halvenenud majanduskeskkonnas hakkama saada. Nagu eelnevalt juba mainitud, on eelkõige erasektori mure kainelt hinnata senise inertse käitumise riske praeguses majanduse langusfaasis ning teha vastavad järeldused. Eelkõige puudutab see liigoptimistlike laenukavade hindamist. Ning olulised on ka konservatiivsemad vaated töötasupoliitikale. Samuti tuleb jätkuvalt rõhutada valitsussektori konservatiivse eelarvepoliitika jätkumise ning struktuursete reformide elluviimise vajadust.

Eesti Panga eelolevateks aastateks koostatud prognoosides domineerib ettevaatlik hoiak.

Sisenõudluse kasv aeglustub Eesti Panga prognoosi järgi 2002. aastal 3,5%ni. Eratarbimist hoiab tagasi suurenenud ebakindlus. Samas toetavad madalad intressimäärad ning elatustaseme tõus tarbimiskulutusi. Arvestades majanduse jätkuvat restruktureerimisvajadust, jääb Eestis lähiaastail püsima Euroopa riikide keskmisest kõrgem investeeringute tase. Selle eelduseks omakorda on välisinvesteeringute jätkuv sissevool endises mahus.

2002. aastaks prognoosib Eesti Pank majanduskasvu tempo alanemist võrreldes eelmise aastaga. Kui 2001. aasta kevadel tundus üle 5%line majanduskasv 2002. aastaks veel tõenäoline, siis 2001. aasta novembris koostatud prognoosi kohaselt ulatub kasv 3,5%ni ning alles 2003. aastal on oodata selle taaskiirenemist 4,8%ni. See tähendab siiski jätkuvalt ca 2-2,5 protsendipunkti võrra kiiremat majanduskasvu kui Euroopa Liidus. Seda võimaldavad eelkõige varasemate majandusreformidega loodud soodne institutsionaalne ja materiaalne baas ning loomulikult (välis)investeeringud.

Inflatsioon. Maailmamajanduse aeglustuva arengu tingimustes ja alanevate toormehindade mõjul väheneb ka inflatsioonisurve. Välishindade mõjul jätkub Eestis hinnatõusu aeglustumine avatud sektoris. Samas toimuvad 2002. aastal mitmed administratiivsed hinnatõusud (nt aasta alguses suurenesid eluasemega seotud kulutused maagaasi hinna kallinemise tõttu ning siiani ei ole ümber vaadatud ka aprillis toimuvat elektrihinna tõusu), mis tõstavad märgatavalt hinnataset suletud sektoris.


2000 2001 2002 2003
Sisenõudluse kasv (%) 7,4 5,6 3,5 5
Ekspordi kasv (%)[1] 15,6 5,9 4,2 9,8
Impordi kasv (%)[2] 16,1 5,9 4,4 9,3
SKP kasv (%) 6,9 4,7 3,5 4,8
Investeeringud (püsihindades, % SKP suhtes) 27 27,9 27,2 27,2
Jooksevkonto puudujääk(% SPK suhtes) -6,4 -6,5 -6,7 -6,7
Tarbijahindade kasv (%) 4 5,7 3,7 4

[1] Eksport on kaupade ja teenuste eksport ilma töötluseta.
[2] Import on kaupade ja teenuste import ilma töötluseta.

3. 2002. AASTA MAJANDUSPOLIITIKA PÕHIKÜSIMUSED

Lõpetan oma loengu ettevaatega Eesti majanduspoliitika põhiülesannetele 2002. aastal. Neid on meie ees kaks. Esiteks, vaatamata meie peamiste majanduspartnerite ebakindlusele säilitada korralik majanduskasv. Teiseks, hoida valmiseelsel aastal sellist joont, mis tagab arenguvõimalused ka keskmises perspektiivis. 2001. aasta lõi kõik eeldused mõlema eesmärgi saavutamiseks. Järgnevalt tõstan esile mõned küsimused, mis on teistest tähtsamad nii lühema kui pikema tähtajaga ülesannete lahendamiseks.

Eurointegratsioon

Alustaksin eurointegratsioonist. Möödunud aastatel oleme juhtinud tähelepanu sellele, kui oluline on Euroopa Liidu liikmestaatus Eesti majandusele ja elanike heaolu tõusule. Sellel oli majanduspoliitika ja rahasüsteemi usaldusväärsuse tagamise seisukohalt sõna otseses mõttes eluline tähtsus. Siinkohal võib tuua ka konkreetse näite - meie keskmine sissetulek elaniku kohta on väiksem kui samasugust reitingut omavatel riikidel keskmiselt. Kuid meie usaldusväärsust ei hinnata mitte ainult tänase päeva näitajate, vaid ka oodatava majanduskasvu põhjal. Ja siin on Euroopa Liidu liikmestaatus kindlasti senise majanduspoliitika jätkumise kõige olulisem garantii. See on ka üks olulisemaid põhjusi, miks Eestisse on investeerinud nii kodu- kui välismaised ettevõtjad.

Pärast Euroopa Liidu viimaseid otsuseid on varasem ebamäärane olukord muutunud ja uniooniga ühinemine paari aasta perspektiiv. Tulevastest liikmesriikidest on Euroopa ühisturgu kõige enam integreerunud Eesti ja Ungari majandus. Eesseisev ühinemine ja majanduse integratsioon seab meile õiguse ja kohustuse osaleda Euroopa majanduspoliitilise tuleviku ümber toimuvas diskussioonis juba praegu. Võimalused selleks on olemas.

Usaldusväärne majanduspoliitika

Teiseks üldisest majanduspoliitikast. Rõhutaksin, et riigi peamine ülesanne on tagada majanduse üldine tasakaalustatud areng. Nagu me teame, tähendab see Eesti jaoks eelkõige usaldusväärset eelarvepoliitikat, mis omalt poolt toetaks krooni fikseeritud kurssi. Ka siin ei saa minna mööda reitingutest - lisaks eurointegratsioonile on Eesti usaldusväärsust tõstev tegur ka valitsuse väike võlakoormus.

Eelarve tasakaalul on ka otsene seos majanduskasvuga. Eelarve kaudu ümber jaotatav raha suurendab tarbimist ja toetab reeglina investeeringuid siseturule, mitte ekspordile suunatud majandusharudesse. Seega peab riiklike investeeringute puhul igal juhul arvestama, et nad võivad suurendada inflatsiooni ja jooksevkonto puudujääk võib suureneda. Iga valitsuse või omavalitsuse poolt võetud laen vähendab aga potentsiaalselt eraettevõtetele laenatava raha hulka.

Selles valguses on 2002. aasta riigieelarve kooskõlas oodatava majandusolukorraga. Kuigi praegu prognoosime väikest puudujääki, vastab see majanduse keskmisest natuke aeglasemale kasvule.

Eelarvepoliitika põhieesmärk ei ole muidugi tasakaal aastases perspektiivis, vaid riigi finantside prognoositud juhtimine mitme aasta peale. Väga tähtis on seejuures õigesti hinnata eelarvepoliitikat eelolevatel aastatel mõjutavaid riske. Nagu arenenud riikidel, nii on ka Eestil üheks võtmeprobleemiks pensionisüsteemi reform. Kui Teise maailmasõja järel sündinud suurem põlvkond hakkab kümne aasta pärast pensionile jääma, ei oleks Eestis seni kehtinud penisonisüsteem enam maksejõuline. 2001. aastal sätestati pärast pikka tööd pensionisüsteemi reformi põhimõtted.

Uue, kolme sambaga pensionisüsteemi rakendamise eesmärk on vähendada pensionikindlustuse finantseerimisega kaasnevaid eelarvepoliitilisi riske. Eelarve tasakaalu tagamiseks keskmises perspektiivis on seejuures kõige olulisem kindlustada pensionisüsteemi esimese samba rahastamine. Mingil tasemel peab sissetulek pensionina olema tagatud igale Eesti elanikule, sõltumata tema poolt elu jooksul kogutud säästudest. Ainus võimalus selleks on rahastada ka edaspidi osa pensionist sotsiaalmaksu kaudu. Kuid on äärmiselt oluline, et riigi poolt rahastatava osa suurus määratletaks kindlate reeglite kohaselt. Pensionireformi senine põhimõte - seada riigi poolt makstav osa sõltuvusse elukalliduse ja keskmise palga kasvust - on selge ja arusaadav. See võimaldab planeerida riikliku pensioni suurust mitme aasta peale ette ning annab seega ka ettekujutuse maksukoormusest, mida on vaja riikliku pensioni väljamaksmiseks eelolevatel aastatel.

Reformi teine ja kolmas sammas on loodud pensionisüsteemi kindlustamiseks erasektori säästude abil. Erasektori säästmise suurenemine vähendab pikas perspektiivis pensionisüsteemi eelarvepoliitilisi riske.

Riigi majanduspoliitilised ülesanded

Riigi ülesanded majanduses ei piirdu muidugi ainult eelarvepoliitikaga. Seadusandluse läbipaistvus ja selgus, ühiste huvide seadmine kõrgemale üksikute survegruppide omast, konkurentsi soodustamine - see kõik on nüüdisaegses turumajanduses riigi ülesanne. Järgmist aastat silmas pidades tahaksin rõhutada kahte, ka raha stabiilsuse seisukohalt olulist asjaolu.

Esiteks, rahvusvaheline terrorism on senisest täiesti uude valgusesse tõstnud võitluse rahapesuga. Eesti vastavad seadused ja nende rakendamine on kooskõlas parimate rahvusvaheliste tavadega. Sellele vaatamata peavad nii valitsus kui keskpank lugema rahapesu tõkestamist üheks kõige prioriteetsemaks valdkonnaks.

Teiseks, suurema majanduskasvu tagamiseks on vaja säilitada või luua maksimaalne konkurents ja valikuvabadus ka infrastruktuuri, energeetika, side ja telekommunikatsiooni vallas. Siin ei saa hakkama ka erakapitali kaasamiseta. Otse öeldes tuleb ka 2002. aastal kaasata nii välis- kui kodumaist erakapitali seni riigi või kohalike omavalitsuste monopolide kontrolli all olevatesse sektoritesse.

Peatuksin siinkohal natuke pikemalt elektrienergeetikal. Tundub, et pärast aastavahetusel tehtud otsuseid on aeg tagasi tulla elektrituru tulevikku määravate poliitiliste põhiküsimuste juurde.

Elektrituru edasise arengu seisukohalt tuleb minu arvates lähtuda kolmest põhimõttest. Esiteks, elektrienergia hind peab olema selline, mis motiveeriks elektri tootmise või impordiga tegelevaid ettevõtteid investeerima ka tulevikus. Teiseks, elektrienergiaga varustamise stabiilsus on kõige paremini tagatud siis, kui Eesti elektriturg on sarnaselt paljude muude strateegiliselt tähtsate valdkondadega osa suuremast Euroopa turust. Ja kolmandaks, elektrienergia õige hind kujuneb kõige paremini välja vabal turul. Seda ei suuda kunagi asendada ükski riiklik kontrollimehhanism.

Energeetikapoliitika põhieesmärgiks peab seega olema võimalikult ulatusliku konkurentsi tagamine, seda muidugi tugeva energiaturu inspektsiooni kontrolli all. Eesti turu väiksuse tõttu ei saa siin tegutseda väga palju suurtootjaid, mistõttu peab olema võimalus osta energiat ka väljastpoolt, sealhulgas Skandinaaviast. Energiaturu ümberkorraldamisel on ülimalt oluline, et ka erakapital osaleks energia tootmises. Ning kõigile tootjatele tuleb tagada võrdsed võimalused ühinemiseks ülekande- ja jaotusvõrguga.

Majanduspoliitikast

Nüüd veel riigi majanduspoliitika planeerimisest üldisemalt. Laiema avalikkuse tähelepanuta on jäänud tõsiasi, et 2001. aastaga lõppes ka üks etapp Eesti majanduspoliitikas. Esimest korda pärast taasiseseisvumist ei sõlminud Eesti Rahvusvahelise Valuutafondiga uut laenulepingut. Jätkuval koostööl RVFiga on Eesti majanduse jaoks aga oluline tähtsus, see on taganud meie püsiva arengu ka kriitilisematel aastatel.

Ühinemine Euroopa Liiduga toob ka majanduspoliitika planeerimisel kaasa uued nõudmised. Eelkõige pean siin silmas nn liitumiseelset majandusprogrammi, mis peab sätestama lähema nelja-viie aasta olulisemad makromajandusnäitajad ning kavandatavad reformid. Ettevalmistatav programm peab sisaldama kõiki olulisi majanduspoliitilisi samme nii riigi kui omavalitsuse tasandil. Samavõrra oluline on ka nende ja varasemate majanduspoliitiliste lubaduste täitmine. See on hädavajalik Eesti majanduspoliitika usaldusväärsuse säilitamiseks nii kodu- kui välismaal.

Vahur Kraft. Loeng Tartu Ülikoolis 13. veebruaril 2002