Vahur Kraft. Strateegiline planeerimine ja iseregulatsioon Eesti majanduspoliitikas

Strateegiline planeerimine ja iseregulatsioon Eesti majanduspoliitikas

Vahur Kraft

Austatud kuulajad.

Eesti taasiseseisvumisest möödub tänavu kümme aastat. See ümmargune tähtpäev on kutsunud kokkuvõtteid tegema ja vastama küsimusele: " Kuhu me kümne aastaga jõudnud oleme"? Eestlasele tüüpiliselt on tagasivaade olnud pigem liiga kriitiline kui ülistav. Kahjuks pole kriitika mitte alati olnud konstruktiivne. Konkreetseid soovitusi edasiseks tegutsemiseks annab aga lausa tikutulega otsida.

Minu kui keskpanga juhi tagasivaade Eesti majanduse viimasele kümnele aastale märgiks alustuseks seda, et Eesti riik ja ühiskond on väga põhjalikult muutunud - ehk isegi kiiremini kui ise oleksime uskunud ja teised oodanud. Veel kümme aastat tagasi olime osa sotsialistlikust plaanimajandusest, mille peamine tulemus polnud mitte lisandväärtuse loomine, vaid olemasoleva väärtuse hävitamine. Anders Åslund on seda unikaalset nähtust iseloomustanud nii: Nõukogude Kaug-Ida kalurid püüdsid suurepärast lõhet. Nõukogude kalavabrikutes valmistati lõhest aga konserve, mida keegi ei tahtnud - seega toimus olemasoleva väärtuse hävitamine. Laiemalt oli see omane kogu nõukogude ühiskonnakorraldusele - sest väärtuslikust loodusvarast väärtusetu kauba tootmiseks kulus väga palju tööjõudu...

Eesti majandussidemete põhjalik muutus -- integreerumine Skandinaavia kui Euroopa ja kogu arenenud maailma ühe kõige kiiremini areneva piirkonnaga - iseloomustab kujukalt meie viimase kümne aasta arengut. Meie sisemajanduse kogutoodang on 1993.aastast kasvanud ligi 4 korda, keskmine reaalpalk ligi 1,5 korda. Teiste üleminekuriikidega võrreldes oleme olnud vägagi edukad.

Kindel on üks - elustandardi kasv tuleb. Küsimus on vaid kasvu kiiruses. Ning siinkohal sõltub väga palju sellest, milline on Eesti majanduspoliitika suunajate ja ärijuhtide tulevikuvisioon ja prioriteedid.

MÕNI SÕNA VIIMASTE KUUDE MAJANDUSPOLIITILISE DISKUSSIOONI TEEMADEL

Austatud daamid ja härrad.

Mulle tundub, et viimaste kuude majanduspoliitilises diskussioonis oleme kippunud palju unustama. Me võime ja peame leppima sellega, et mida aeg edasi, seda iseenesestmõistetavam tundub tänane ühiskonnakord ja seda vähem hinnatakse eilseid saavutusi. Küll aga on põhjust muret tunda siis, kui hakkame unustama neid lihtsaid põhitõdesid, mille arvestamine on meile senini edu toonud - majanduse avatust ja erainitsiatiivi. Tundub, et mis puutub avatusse ja liberaalsusse, siis kaugemal, riikides kus nende väärtusteni jõudmiseks on meist mitmeid kordi kauem aega kulunud, osatakse Eesti saavutusi paremini hinnata Avatus ja liberaalsus on väärtused, mida ei tasu käest anda.

Eesti ühiskond on täna kindlasti keerukam kui kümme aastat tagasi. Igal ühiskonnaliikmel on rohkem valikuid ja rohkem ka vastutust oma tuleviku eest. Paraku pole keerukatele probleemidele enamasti lihtsaid lahendusi.

Eriti ohtlik on tendents teadlikult eitada Eesti viimase kümne aasta saavutusi ja nendeni viinud majanduspoliitikat - ja seda nüüd, kus suurem edu pikaajaliste pingutuste viljana käega katsuda.. Sest paraku on tõsi, et sõltumata meie soovist või subjektiivsetest arvamustest, tuleb Eesti ühiskonna ja majanduse edukaks arenguks järgida majanduses kehtivaid reegleid.

PLANEERIMINE EESTI MAJANDUSES VIIMASE KÜMNENDI JOOKSUL

Lugupeetud külalised.

Turumajandusest kiputakse viimasel ajal üleüldist patuoinast tegema. Turumehhanismide süüks üritatakse panna ka seda, mis neist kuidagi ei sõltu. Üks viimase aja väärarusaamasid on, et Eesti on kümme aastat toiminud täielikult "turujõudude meelevallas", ilma igasuguse mõistusliku riikliku sekkumiseta. See ei ole siiski õige. Eesti majanduspoliitika on lisaks normaalsetele turumajanduse mehhanismidele tuginenud ka konkreetsetele riiklikele programmidele.

Eesti 1990ndate aastate majanduspoliitika aluseks olid ja on siiani valitsuse ja keskpanga allkirjastatud majanduspoliitika memorandumid, millele tuginesid ka meie suhted Rahvusvahelise Valuutafondiga. Aastatel 1992 kuni 1999 sõlmiti niiviisi neli järjestikust majanduspoliitilist kokkulepet. Nende mõju Eesti majandusarengule on raske üle hinnata. Erinevate osapoolte koostöös ja vaidlustes sündinud majanduspoliitika raamdokumendid seadsid vastavusse meie majanduse soovid ja võimalused. Nende kokkulepetearutelu IMFi juhatuses teavitasid kogu maailma ka Eestist kui kiiresti arenevast riigist, kes järgib mõistlikku ja mõistuslikku majanduspoliitikat.

Teine, ja praegu üha olulisemaks muutuv majanduspoliitika raamdokument oli ja on Valitsuse tegevuskava Eesti integreerimiseks Euroopa Liitu.

Tahaksin rõhutada, et Eesti majanduspoliitika senine edu on sündinud iseregulatsiooni ja riikliku strateegia mõistliku koosmõju tulemusena. Ühiskonna ja majanduse tasakaalustatud areng on nii investoritele kui kõigile Eesti elanikele andnud julgust oma tegevuse planeerimiseks üha pikemas perspektiivis. See omakorda on suurendanud investeeringuid pangandusse, tööstusesse -- kümne aastaga on Eestisse tehtud välisinvesteeringuid ligi 45 miljardit krooni - mõelgem, kui sede ei oleks olnud. Aga ka näiteks oma kodu rajamisse. Julgust on andnud alanevad intressimäärad ja tugev pangandus, mis omakorda sõltuvad tasakaalus eelarvest ja prognoositavast maksusüsteemist. Julgust on andnud usk seaduste, omandiõiguse ja lepingute kestvusesse.

Ja lõpuks kõige olulisem - julgust on andnud sihikindel, plaanipärane liikumine Euroopa Liidu suunas. Ma rõhutan siinkohal juba kulunud, kuid siiski ainuõiget seisukohta: Eesti ühinemine Euroopa Liiduga ei ole ainult ja kitsalt julgeolekupoliitiline paratamatus. Eelkõige on see meie ühiskonna ja majanduse ühinemine tsiviliseeritud maailmaga, oma koha taastamine Euroopas. Pürgimine Euroopa Liidu poole tähendab seadusandluse täiendamist mida me peaksime niikuinii igal juhul läbi viima, kui tahame majandust seada turumajanduse reeglite kohaselt. See tähendab poliitiliste põhimõtete järgimist, mida me peame niikuinii arenenud riigina omaks võtma. See tähendab majanduskasvu tempot ja elu kvaliteeti, mis on omane arenenud, mitte igavesti arenenud maailma poole liikuvale riigile.

2001.aastaks on Eesti juba teinud mitmed põhimõttelised valikud, mis suunavad ühiskonda ja majandust eelolevatel aastakümnetel. Majanduspoliitika põhimõtted on läbi proovitud - need on taganud ja tagavad ka edaspidi majanduskavu ja ühiskondliku rikkuse suurenemise. Edasine põhineb teadmisel ja kogemusel, et omaksvõetud lähtekohtade järgimine on kasulik riigile ja tema kodanikele. Kui me oleme teinud põhimõttelise valiku ühineda Euroopaga - mitte abirahade saamiseks, vaid selleks, et koos teiste arenenud riikidega kujundada oma majanduskeskkonda -, siis on meie majanduspoliitika eesmärk tagada Eesti konkurentsivõime, kasutada võimalusi, mida pakub üks maailma suurimaid majandusruume.

PAINDLIKKUS KUI EESTI TRUMP

Austatud daamid ja härrad.

Majandusteooriast teame, et väikese riigi majanduspoliitika eesmärk on paindlikkus, suutlikkus kiiresti reageerida muutunud olukordadele, õigeaegselt tabada maailmas toimuvat. Oma kogemustest teame, et see teoreetiline seisukoht peab paika ka tegelikus elus. Järelikult - Eesti poliitika põhieesmärk on tagada meie majanduse paindlikkus Euroopa Liidu majandusruumis, sest see ja ainult see tagab meile konkurentsivõime ja edu ühisel turul.

Majandus saab olla paindlik vaid juhul, kui on täidetud teatud eeltingimused. Esimene tingimus on usk majanduspoliitika põhiväärtuste kestvusse. Majanduse toimimist tagavad põhiväärtused on seaduskuulekus, lepingute kehtivus ja omandisuhte püsivus. Raha stabiilsust võiks siinkohal nimetada lausa fundamentaalseks põhiväärtuseks. Stabiilset raha on võimatu hoida, kui eelarvepoliitika ei ole prognoositav. Raha stabiilsusega on lahutamatult seotud finantssüsteemi usaldatavus.

Majanduse paindlikkuse teine eeldus on haritus - ja siin mõistan ma harituse all nii neid erialaseid oskusi, mis teevad meie tööjõu konkurentsivõimeliseks kui ka neid üldisi teadmisi elust ja majandusest, mille abil me oleme üldse suutelised mõistma kapitalistliku majanduse toimimispõhimõtteid.

Kolmandaks, majanduse paindlikkus sõltub informatsiooni kättesaadavusest ja selle edastamise kiirusest. Siin räägime muidugi nn. uuest majandusest, infotehnoloogiast, sidesüsteemidest - ning kõige selle eesmärgistatud kasutamisest.

Neljas ja tegelikult ehk kõige olulisem paindliku majanduse eeldus - see on ühiskonna suhtumine ettevõtlusesse. Mis tahes üritused majanduskasvu ergutada on igal juhul määratud läbikukkumisele, kui ühiskonnas ja majanduses puudub eraettevõtja. Ettevõtjal peab olema võimalus oma ideesid ellu viia, tal peab olema võimalus selleks võimalikult vähese vaevaga ja õiglase turuhinnaga hankida kapitali, tööjõudu ja informatsiooni.

RIIGI MAJANDUSPOLIITILISED PÕHIÜLESANDED

Lugupeetud külalised.

Paindliku majanduse eelduste loomine on niisiis Eesti riigi majanduspoliitiline põhiülesanne. Ja selleks võib tõepoolest vaja minna värsket pilku ja uudset lähenemist. Kasvõi juba seetõttu, et erinevad valdkonnad on omavahel tihedalt seotud. Võtame näiteks eelarvepoliitika prognoositavuse - seda on võimatu saavutada, ilma et meil oleks selge, kuidas me reformime kolme suuremat kuluartiklit: pensione, haridussüsteemi tervikuna ja tervishoidu. Ilma eelarve pikaajalise prognoosita ei ole omakorda võimalik tulemuslikult ennustada riigi maksukoormust.

Või teine näide: pensioni-, haridus- ja tervishoiureformide aluseks on riigi rolli defineerimine. Ilmselt ei vaidle keegi selle vastu, et eesmärk on luua võimalikult tulemuslik tervishoiu- ja haridussüsteem. Kuid sellest tõdemusest ei piisa - peamine on ikkagi küsimus, kuidas seda teha. Kas parema tervishoiu tagab meile tsentraliseeritud rahade kogumine ja teenuste ostmine või on tulemuslikum hoopis alternatiiv - üleminek eratervisekindlustuse põhimõttele. Kas ja kuidas jagada vastutust ja riigi raha põhi- ja kõrghariduse, kutse- ja täiendõppe vahel, kust läheb piir, pärast mida on igal juhul tulemuslikum tasuline õpe.

Või näiteks küsimus, kuidas tagada ettevõtlusele kõigi ressursside kättesaadavus. Kui ühe käega toetada ettevõtlust rahaliselt või subsideerida uute töökohtade loomist, ent teise käega samal ajal oluliselt tõsta tööjõuga seotud maksusid, siis milline on tulemus?

Ning veel üks vähemalt niisama oluline näide - milline on ikkagi õige sotsiaalkindlustussüsteem. Sest selge on see, et korralik, formaalne ja universaalne sotsiaalkindlustus, olgu siis pensionisüsteem või kindlustus töö kaotamise vastu, on paindliku ühiskonna olulisemaid tunnusjooni. Kuid ka siin on peamine küsimus, millises ulatuses on otstarbekas raha koguda ja ümber jagada riigieelarve kaudu, millises ulatuses aga luua ühtsed reeglid ja jätta konkreetsed otsused iga inimese enda langetada.

Veel mõned näited - milline on meie investeerimiskeskkonna kvaliteet ja milline see peaks olema. Milline on meie tööjõu kvaliteet ja tema mobiilsus ning millisena me seda näha tahaksime. Ja muidugi tööjõuvahetuse mastaap Eesti ja välisriikide vahel - küsimus, mis täna eriliselt huvitab Euroopa majanduspoliitika tippjuhte.

Austatud kuulajad.

TEEME EELÖELDUST KOKKUVÕTTE.

  Eelolevatel kümnendiel on Eesti eesmärk arenenud maailmas konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ühiskonna ja majanduse loomine.

  Eesti areng toetub iseregulatsiooni ja turumajanduse põhimõtetele, kuid igasugune süsteem vajab tegutsemiseks kindlaid raampõhimõtteid ja nendel tuginevaid reegleid. Eesti arengu sõlmküsimuseks on selliste põhimõtete defineerimine ja ellurakendamine. Seda nii majanduses tervikuna kui ka olulisemates elu- ja majandusvaldkonades eraldi.

  Põhimõtetel ja soovitustel, mis määravad aastakümneteks Eesti arengutee, on pikem eluiga kui tavalisel majanduslikul või poliitilisel tsüklil. Seetõttu peab nende põhimõtete määratlemisel taotlema maksimaalset sõltumatust - kuid samal ajal ka tegeliku olukorra arvestamistk suurimat võimalikku kompetentsi ja erinevate ühiskonnagruppide huvide arvestamist.

  On selge, et arengusuund ei saa tänapäeva mitmepalgelises maailmas põhineda täielikul konsensusel. Seetõttu seisavad ühiskonna ees ka põhimõtteliste küsimuste puhul alati valikud. Arengukavade või -suundade kvaliteetne eritlemine ja analüüs peaks ideaaljuhul pakkuma poliitilistele otsustajatele valikuid, aga olema ka poliitiliste otsuste elluviimise mõõduks.

  Ühiskonna kui terviku seisukohast on optimaalne, kui põhiseisukohtade koostamine ja arutelu on viidud institutsionaalselt piisavalt eemale ühiskonnasurvegruppidest ja riigivõimust. Kuid samal ajal peavad viimased olema diskussiooni kaasatud. Strateegiliste küsimuste arutelu ei saa olla ühegi asutuse monopol, vaid see peab toimuma erinevate võtmeinstitutsioonide koostöös.

    Eesti ühiskonna üldine hoiak majanduspoliitika planeerimise suhtes on täna soodne nii erasektoris kui riiklikul tasandil. Pigem tuleb nii turuosalistel kui riigil nii-öelda 'ideoloogiliselt' senisest enam aktsepteerida turumajanduse põhiprintsiipi: majandusareng põhimeb kõigi vabal valikul. Sellele kaasnevad riskid ja määramatus on moodsa ühiskonna paratamatu koostisoas, mille kompenseerib aga kogutoodangu ja seissetulekute kasv.

    Arvan, et käesolevas ettekandes toodud näited veenavad meid kõiki - mitmed põhimõttelised poliitilised valikud vajavad senisest palju mahukamat analüüsi. Arvan samuti, et paljudes küsimustes ei ole praegu määravaks mitte raha, vaid praktilise analüüsi puudumine. Ning olen kindel, et mitmed eesmärgid täituvad alles siis, kui keskendume raha kogumise ja ümberjagamise asemel senisest palju enam ühisele mõtlemisele.

    Nimelt selle vajaku täitmiseks ongi Kaubandus-Tööstuskoja, Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ning keskpanga ühiste jõududega ellu kutsutud Strateegiliste Algatuste Keskus. Me püüame selle keskuse asutamisega anda oma panuse ühiskondliku tellimuse täitmiseks, mille olemasolu tunnetame. Meie üks eesmärk on kindlasti luua ka foorum, kus saaksime senisest enam koondada Eesti erinevate eluvaldkondade juba valmivaid arengukavasid. Täna on kümne aasta tagant ehk jälle kord põhjust meenutada IME koostamise aega ja seada eesmärgiks ühiskondlik kokkulepe ning killustatuse ületamine.

    Vajadust tegelda pikemate arengustrateegiatega on Eesti ühiskond tunnetanud juba pikemat aega. Veel enne, kui president Lennart Meri idee rohkem kui aasta tagasi avalikult välja ütles, oli seda intensiivselt arutatud nii Presidendi Akadeemilise Nõukogus kui Eesti Pangas. Eesti Panga eestvedamisel arutati strateegiakeskuse vajadust ja seatavaid sihte möödunud aasta jooksul väga laialdaselt - erinevate valitsusasutuste, valitsusväliste organisatsioonide, akadeemiliste uurimisasutuste ja äriringkondade esindajatega. Arutelude käigus selgines nägemus tänase Eesti vajadustest ja võimalustest ning loodava Strateegiliste Algatuste Keskuse rollist. Seega - mitte veel üks finantseerimist vahendav asutus teiste samalaadsete seas, vaid keskus, mis koondab Eesti parimad jõud nii ettevõtluses, akadeemias kui riigisektoris Eesti jaoks kõige olulisemate strateegiliste probleemide käsiteluks. Lühidalt võiks loodava Strateegliste Algatuste Keskuse olemuse võtta kokku kolmes sõnas: avatus, apoliitilisus, rakendatavus.

    Vahur Kraft. Strateegiline planeerimine ja iseregulatsioon Eesti majanduspoliitikas