Vahur Kraft. Väljakutsed Eesti majandusele Euroopa Liidus

Väljakutsed Eesti majandusele Euroopa Liidus

Vahur Kraft
Eesti Panga president

Adenaueri fondi korraldatud ümarlaud 'Kas sotsiaalsel turumajandusel on tulevikku'
19. august 2002

Tere päevast, austatud kuulajad!

A. SISSEJUHATUS, TAGASIVAADE 1990-NDATE AASTATE ALGUSESSE JA VÕRDLUS TÄNAPÄEVAGA

Kõigepealt lubage mul tänada Konrad Adenaueri Fondi selle huvitava ümarlaua korraldamise eest, samuti austava kutse eest esineda omapoolse ettekandega teemal "Väljakutsed Eesti majandusele Euroopa Liidus". Tänane üritus annab järjekordselt tunnistust sellest, kui tõsine on lugupeetud korraldajate huvi Euroopa Liidu kandidaatriikide vastu.

Hindan isiklikult väga kõrgelt teie toetust reformidele ja konvergentsile meie ühiskonnas ning majanduses. Muutumine ja ühildumine tundub Eestis küll pealtnäha kergelt ja tõrgeteta kulgevat, kuid selle taustal eksisteerib tänini mitmeid varjatud probleeme. Ei tohi unustada, et kahe põlvkonna vältel on pool Euroopast olnud ilma tsiviilühiskonnast, eraomandusest, turumajandusest. See on tõsiasi - ja sellega tuleb arvestada.

On selge, et "minevikuvarjude" kajastusi leidub tänini. Neid on mitmesuguseid. Kui inimene tahab, et riik tema heaolu eest hoolitseb ega soovi ise oma tuleviku eest vastutust kanda, siis on tegemist minevikuvarjuga. Kui inimesed ei taha makse maksta, kuid nõuavad samas sotsiaalset turvalisust ja korralike teid, on tegemist minevikuvarjuga. Lühidalt - kui inimesed ei saa aru, milleks peetakse valimisi ja mis roll on riigil, on tegemist minevikuvarjudega.

Kümne aasta jooksul on muidugi paljugi ära tehtud. On ehitatud üles demokraatlikud institutsioonid. Turumajandus toimib. Eraomand seisab kindlatel alustel. Pangad annavad inimestele laenu uute eluasemete ehitamiseks. Kuid meie tänast edu ei tohiks võtta kui midagi iseenesestmõistetavat. Ja alati tuleb arvestada, et paljugi on veel tegemata. Ühiskond peab mõistma, milline on turumajanduse puhul riigi ja valitsuse roll ning võimalused. Igaüks peab tundma vastutust iseenda, oma perekonna ja riigi käekäigu eest. Meie uus põlvkond peab orienteeruma kaasaja keerukates ühiskonnaprotsessides märksa paremini kui meie.

Kõige selle saavutamiseks tehtavas töös on võimatu alahinnata meie partnerite poolt antavat toetust. Eesti poliitikud ja ühiskond vajavad partnereid, kellega jagada kogemusi ja kellelt ikka veel õppida tsiviilühiskonna toimimise aluseid. Siinkohal tänan Konrad Adenaueri Fondi selle töö eest, mida on tehtud ja tehakse Eestis ja mujalgi poliitilise koostöö edendamiseks, hoidmaks ja toetamaks terves maailmas vaba demokraatiat, sotsiaalset turumajandust ja vastavate väärtushinnangute arendamist ning kinnistamist.

Lubage mul oma sõnavõtus avaldada ka täit tunnustust peaminister Mart Laarile, kes on juhtinud Eesti valitsust mitmel kriitilisel perioodil. Mart Laar oli Vabariigi Valitsuse esimees Eestile ehk kõige raskemal ajal, 1992. a. sügisest 1994. a. novembrini. See oli mitte ainult majanduse, vaid kogu ühiskonna reformimise tormiline algperiood vahetult pärast rahareformi ja põhiseaduse kehtimahakkamist. Ent teie lahkel loal pühendun siinkohal siiski majandusküsimustele.

See oli aeg, mil Eesti ametlike välisreservide suurust saanuks praeguses vääringus väljendada sadade miljonite eurodega, keskmine kuupalk ulatus vaid veidi üle tuhande krooni ja 1992. a. lõpul oli kokku kukkunud kolm suurt panka. See oli aeg, mis järgnes vahetult rahareformile ja mil küsimus "kui kaua see kroon siis veel püsib?" oli sagedane Eestis, veel sagedasem aga välismaal.

Keskpank on alati rõhutanud, kui olulist tuge on krooni kursi püsivusele ja finantssüsteemi stabiilsusele pakkunud majandusreformid tervikuna ning stabiilne ja ennustatav eelarve. Oleme ka korduvalt rõhutanud, et meie suhtelise majandusedu alusmüür laoti nimelt 1992. ja 1993 aastatel. Meie pangad ei oleks praegu nii tugevad, kui neil ei oleks tugevaid kliente - eraettevõtteid, eraisikuid. Endiste riigiettevõtete kiire ja otsustav erastamine 1990te aastate alguses oli selle terve ja tugeva kliendibaasi tekkimisel otsustava tähtsusega tegur. Tänu sellele on Eesti pangad saanud anda laene eelkõige tugevale erasektorile. Me oleme sellega pääsenud olukorrast, mille on pidanud läbima mitmed endised sotsialistlikud riigid - probleemsetest pangalaenudest otseselt või kaudselt riigi kontrolli all olevale, sageli korrumpeerunud tööstusele.

Finantssektori korrastamisel ei kõhelnud me 1990te aastate esimesel poolel likvideerida halvasti juhitud, maksuvõimetuid pankasid. Ei kõhelnud ka valitsus, kui oli vaja likvideerida halvasti juhitud, maksuvõimetuid, lattu tootvaid ettevõtteid. Riigiettevõtete erastamine reaalse raha eest tuumikinvestoritele, vajadusel ka kahjumiga töötanud riigiettevõtete likvideerimine - lõid aluse tugeva, vabal konkurentsil põhineva ettevõtlussektori tekkimisele. Ilma selleta ei oleks Eestlase reaalpalk on 1990te aastate teisel poolel suurenenud ligikaudu kolmandiku võrra, ilma selleta ei oleks me praegu Euroopa Liiduga ühinemise lõpusirge alguses. Kümne aasta tagused sammud vana, jõuetu ja perspektiivitu süsteemi lammutamisel ja uue, elujõulise ja tulevikku vaatava majanduse loomisel on nüüd vilja kandmas.

Valitsuse poolt üheksakümnendate aastate algul läbi viidud majandusreformid tuginesid tugevale eelarvepoliitikale. Olgem ausad, sellal ei olnud meil veel kellelgi täit selgust, mis see riigieelarve ikka tegelikult on ja kuidas riigi poolt kogutavate maksude ning tehtud kulutuste hulk tegelikult majandust mõjutab. Selge oli üks - riigi kulud ei tohi olla suuremad riigi tuludest, sest vastasel juhul langeb kohe löögi all Eesti krooni väärtus. 1992.-1993. aasta kitsalt tasakaalule suunatud poliitika lõi ühiskondliku aluse, millelt lähtudes oleks tänagi hea üles ehitada veelgi paremini majanduse tasakaalu toetavat eelarvepoliitikat.

Peatusin eelmise aastakümne alguse majanduspoliitilistel põhiküsimustel seetõttu, et tegelikult on needsamad küsimused, mis toona, päevakorras ka täna ja homme. Kuidas saavutada majanduse suuremat efektiivsust ja kuidas tõsta konkurentsivõimet? Kuidas vältida kohalike lobby-gruppide pärssivat mõju majanduspoliitikale ja tagada tõeliselt tulemuslik ja vaba turg? Kuidas kujundada tõeliselt tasakaalus ja ettevaatavat eelarvepoliitikat? Need küsimused ei ole tähelepanu all mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus. Muidugi, tänased probleemid - nagu ühiskond tervikuna - on hoopis teise ilmega kui 10 aastat tagasi. Muutunud ei ole mitte ainult Eesti, vaid kogu maailm. Ent põhiküsimused - nagu ka optimaalsed lahendused - on oma olemuselt samad.

Eelöeldu iseloomustamiseks tooksin vaid mõned näited. 1990-ndate aastate alguses lõime Eestis tingimused tõeliselt vabaks konkurentsiks nii finantssektoris kui majanduses tervikuna. Eesti loobus igasugustest takistustest kaupade ja teenuste sisse- ja väljaveole, me lõime võrdsed võimalused kõigile investoritele ja erastasime riigi omanduses olnud pangad. Need sammud lõid aluse meie praegusele edule. Nüüd, 10 aastat hiljem, on nii siin Eestis kui Euroopa Liidus laiemalt päevakorral tõeliselt vaba turu loomine infrastruktuuriteenustele, mis seni on olnud riigi otsese või kaudse kaitse all. Ja põhimõttelised lahendused ei saa erineda Eestis 1990te aastate esimesel poolel tehtud otsustest.

Tõsi, näiteks elektrituru avamine vabale konkurentsile on kindlasti aeganõudvam paljude tööstusettevõtete erastamisest. Kuid kindlasti ei erine elektritööstuse restruktureerimise põhimõtted näiteks panganduse reformist. Mõlemal korral peab riik tagama kriitilise infrastruktuuri olemasolu Eestis ja ühendused välisturgudega - ühel juhul on selleks maksesüsteemid, teisel juhul ühendused Euroopa ja Skandinaavia ülekandevõrkudega. Mõlemal juhul peab riik tagama järelevalve turuosaliste käitumise üle ja kehtestama kindlad reeglid. Mõlemal juhul peavad riigil olema tegevuskavad või -põhimõtted tegutsemiseks kriisiolukordades. Ning kui need põhimõtted ja riigi vastav poliitika paigas on, ei tohi olla mingeid takistusi turu täielikuks avamiseks. Riigi ülesanne ei ole mitte turu avamist edasi lükata, vaid seda pigem lähemale tuua. Olen kindel, nii nagu panganduses on ka mujal võitjaks ühiskond tervikuna. Tulemuseks on efektiivsem tootmine, madalamad hinnad, kvaliteetsem teenus, monopoolsete tootjate kahanenud mõjuvõim.

Praegu - nagu ka 1990te aastate alguses -- oleme taas küsimuse juures, missugune on õige eelarvepoliitika. Muidugi, nüüd on probleemi püstitus veidi teine. Kuid oma olemuselt on küsimus sama - milline fiskaalpoliitika tagab Eesti majanduse stabiilse arengu fikseeritud kursi puhul ja osana europiirkonnast. Selle küsimuse juurde tulen oma ettekande lõpus tagasi.

Seega on kahekümne esimese sajandi algusaastate majanduspoliitilised põhiprobleemid mitmeski mõttes sarnased nendele probleemidele, millele tuli lahendusi otsida 90ndate alguses. Osa probleemide lahendamisel on õnnestunud edasi jõuda, osa jäi lahendamata. Üks on aga selge - raskete küsimuste lahenduste liigne edasilükkamine ei too kasu kellelegi. Kui me soovime Euroopa Liidus olla võrdväärsed partnerid, kui tahame edaspidigi kiiret kasvu ja kasvavaid sissetulekuid, peame probleeme lahendama samasuguse otsustavuse ja energiaga, nagu tegime seda 10 aastat tagasi.

B. VÄLJAKUTSED EESTI MAJANDUSELE TEEL EUROOPA LIITU - SISEPOLIITIKA

Niisiis -millised on tänased ja homsed väljakutsed Eesti majandusele. Tundes uhkust oma riigi majandusarengu üle viimasel kümnendil, tuleb täna senisest enam vaadata tulevikku. Eesti eesmärgiks pole mitte ainult jätkusuutlik majanduskasv 5,5 - 6 protsenti aastas, vaid ka valmisolek Euroopa Liitu astumiseks ning sellega kaasnevate võimaluste maksimaalne ärakasutamine. Millele meil tuleb seejuures erilist tähelepanu pöörata?

B.1 Väljakutsed Eesti majandusele teel Euroopa Liitu - sisepoliitika - üldine majanduspoliitiline olukord

Eesti majandus on juba praegu tugevasti Euroopa majandusruumi integreeritud. Keskpanga vaatevinklist tuleb siinjuures kõigepealt osutada Eesti intressitaseme kõikumiste ja inflatsioonitsüklite selgele ühildumisele Euroopa Liidu omadega.

Euroopa Liidu praeguste ja tulevaste liikmesriikide osakaal Eesti ekspordis ulatub 81% -ni. Eesti eksport Euroopa Liitu on aastatel 1994 -2001 kasvanud keskmiselt 25% aastas. Meie eksport Euroopa Liitu on pidevalt kasvanud kiiremini kui meie import Euroopa Liidust. See tähendab, et oleme pidevalt võitnud juurde Euroopa Liidu turuosa - kuigi väikest turuosa. Meie konkurentsivõimet iseloomustab ka meie ekspordi struktuur - väljavedu peegeldab majanduses toimunud muutusi. Meie olulisemad ekspordiartiklid on traditsioonilised puidutooted, tekstiil ja toiduained, aga ka näiteks, elektrimootorite detailid ja sõlmed, kaablid, mobiiltelefonid, antennid ja muu samalaadne. Meie ekspordiartiklid ei ole mitte ainult kaubad, vaid ka teenused - eelkõige transpordi- ja reisiteenused - aga ka arvuti- ja infoteenused, mille maht on viimase kolme aastaga kiiresti kasvanud.

Viimaste aastaga 9 miljardi kroonini jõudnud välisinvesteeringute sissevool tõendab meie konkurentsivõimet nii Läänemere regioonis kui ka laiemalt. Majanduse tasakaalustatud arengut tõendab investeeringute jaotumine võrdselt peamiste majandussektorite vahel (näiteks 2001.aastal - töötlev tööstus - 20%, transport ja side - 23%, hulgi- ja jaekaubandus - 14% ) Mis samuti oluline - investeeringute sissevool ei ole sõltunud endiste riigiettevõtete erastamisest. Lõpuks, meie konkurentsivõimet tõendab ka Eestisse tehtud investeeringute kasumlikkus ja olulise osa kasumi iga-aastane reinvesteerimine, mis 2001.aasta ulatus 3, 8 miljardi kroonini. Ka see kinnitab meie konkurentsivõimet.

Eesti majanduse tänast valmisolekut integreerumiseks Euroopa majandussüsteemi iseloomustavad eriti hästi majanduse võtmealad nagu finantssüsteem ja telekommunikatsioonid. Siinkohal räägime turu täielikust avatusest kodu- ja välismaisele konkurentsile, tugevast riiklikust järelevalvest ja Eesti ettevõtete integreerumisest suurtesse rahvusvahelistesse gruppidesse.

Mida edasises tähele panna ?

Eesti ei ole enam kaugeltki selline järelepüüdev kandidaatriik nagu veel kolm-neli aastat tagasi. Kuid samas ei saa me öelda, et meie majanduse struktuurimuutused on lõppenud. Vastupidi - eelseisev Euroopa Liidu liikmestaatus kohustab meid palju enamaks. Meie eesmärk ei ole lihtsalt olla valmis Euroopa Liitu astuma, vaid tagada liitumisega kaasnevate võimaluste maksimaalne ärakasutamine. Millele meil tuleb seejuures eriti tähelepanu pöörata?

Esiteks - selge nägemus riigi rollist majandussüsteemi korraldamisel. Riigi ülesanne ei ole toota kaupu ega teenuseid - olgugi tegemist selliste spetsiifiliste valdkondadega nagu elektrienergia või raudteeveod. Riigi ülesanne on turu toimimise tagamine seal, kus seda ühel või teisel põhjusel toetada tuleb.

Teiseks - tööpuudus on Eestis probleem. Peatumata siinkohal konkreetsetel numbritel tahaksin rõhutada, et tööjõuturg allub samadele reeglitele nagu kõik ülejäänud turud. Kui tööjõud on liiga kallis, siis ettevõtjad ei palka uusi töölisi. Ma rõhutan seda seetõttu, et meie viimaste aastate poliitilised abinõud tööpuuduse leevendamiseks on reeglina olnud juhitud niinimetatud aktiivsest tööturupoliitikast, eelkõige ümberõppest ja täienduskoolitusest. Kuigi vajalik tööjõu mobiilsuse suurendamiseks, vähendab aktiivne tööturupoliitika tööpuudust siiski ainult juhul, kui tööturgu reguleeriv seadusandlus ja tööturu üldine ülesehitus soodustab uute töökohtade loomist. Ma arvan, et Eestis tuleb tõsiselt ja terviklikult analüüsida tööhõivet mõjutavaid tegureid, sealhulgas tööjõu absoluutset ja suhtelist maksustamist ning tööjõu palkamise ja vallandamisega seotud kulusid.

Kolmandaks - tasakaalustatud kasv. Reformid ei ole eesmärk omaette, vaid me viime neid ellu teadmisega, et tulemuseks on kõrgem majanduskasv, suuremad sissetulekud ja paranev elatustase.

Kui jätta kõrvale vahetult 1992.aasta rahareformile järgnenud esimeste tormiliste majandusreformide periood, mis kestis 1995.aastani, on Eesti majanduse keskmine aastane kasvutempo ületanud 5%. Keskmine palk on vahemikus 1995-2001 kasvanud 2086 kroonilt 5721 kroonini. Reaalpalk on samal ajal kasvanud kolmandiku võrra. Me arvame, et meie keskmine majanduskasv ulatub edasises 6% ni aastas. Eesti majanduskasvu kvaliteeti kinnitab suurenev tootlikkus - vahemikus 1995-2001 on ühe elaniku kohta toodetud SKP (püsihinnas) kasvanud ligikaudu 40%. Samuti kinnitab seda erasektori märkimisväärne huvi ja valmidus investeerida. Kvaliteedinäitajaks võib pidada ka majanduse struktuurimuutusi - muutusi jaotuses tööstuse, põllumajanduse ja teenindussektori vahel.

Ent samas peame suurima tähelepanuga jälgima oma majanduse välistasakaalu, jooksevkonto puudujääki ja selle rahastamist ning tootlikkuse ja konkurentsivõime muutusi eelolevatel aastatel. Selge on, et mitte ükski riik, ka mitte Eesti, ei tohi oma majanduspoliitikat planeerides eeldada näiteks 8-9% ulatuvat jooksevkonto puudujääki mitme aasta jooksul. Isegi siis, kui see on esimestel aastatel rahastatud otseinvesteeringute sissevooluga, on majanduse kohanemine paratamatu, ning mida madalama majanduskasvu juures kohanemine tuleb, seda valusam see kogu ühiskonnale on. Majanduspoliitika eesmärk peab olema vältida sisenõudlusel põhinevat buumi Euroopa Liiduga ühinemisele vahetult eelneval ja järgneval perioodil, millele järgneb tunduvalt aeglasema kasvu periood.

Liitumiseelne majandusprogramm ja makromajanduse riskid

Kõiki neid olulisi küsimusi kajastab vähemalt teatud ulatuses Eesti liitumiseelne majandusprogramm, mille Vabariigi Valitsus on just heaks kiitnud. Rõhutan, et valitsuse liitumiseelse majandusprogrammi aluseks olevad prognoosid ja eeldus, et Eesti majanduse reaalne kogutoodang kasvab aastas ligi 6%, on saavutatavad ainult senise majanduspoliitika jätkamisel. Majanduse makrotasakaalu hoidmine on kriitilise tähtsusega nii kasvu kui ka rahapoliitika usaldusväärsuse säilitamiseks. Krooni fikseeritud kurss ja eelseisev ühinemine europiirkonnaga ei ole "tasuta lõuna".

B.2 Väljakutsed Eesti majandusele teel Euroopa Liitu - sisepoliitika - liitumine EMUga

Europiirkonnaga liitumine eeldab Eestilt vastavust ühisrahariikidele esitatavatele majanduslikele kriteeriumidele - teisalt võib ka öelda, et ainult neid nõudeid täitev majandus saab ühisrahale üleminekust kasu. Nimelt sellises taustsüsteemis tuleb vaadelda ka Eesti raha- ja vahetuskursipoliitikat Euroopa Liiduga ühinemise eel ja vahetult ühinemise järel.

Esiteks, Eesti krooni fikseeritud kurss euro suhtes ja valuutanõukogu süsteem jäävad muutumatuks nii Euroopa Liiduga ühinemise eelsel kui ka ühinemise järgsel perioodil. Euro kasutuselevõtt toimub acquis'le vastavalt kolmes etapis - ühinemine Euroopa Liiduga, ühinemine vahetuskursimehhanismiga ERM2 ja pärast Maastrichti kriteeriumide täitmist, ühinemine europiirkonnaga. Eesti majanduse ja finantssüsteemi olukord ning integreeritus Euroopa Liidu turgudega, mida eespool käsitlesin, toetavad meie arvates täielikult seda põhimõtet.

Ka Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank omalt poolt on kinnitanud - euro-põhised fikseeritud kursi ja valuutanõukogu süsteemid on põhimõtteliselt kooskõlas acquis' ja europiirkonda mitte kuuluvate liikmesriikide rahapoliitikale esitatavate nõuetega.

Teiseks - ERM2 on uute liikmesriikide jaoks vajalik ja kasulik etapp Euroopa Liiduga ühinemise ja euro kasutuselevõtu vahel. Uute liikmesriikide raha- ja vahetuskursipoliitika valikud on olnud erinevad. ERM2 on igati sobiv ja paindlik vahend erineva taustaga rahapoliitika ja kasutatavate instrumentide kooskõlastamiseks.

Ühinemisjärgne periood paneb ilmselt tõsiselt proovile enamiku liikmesriikide - igal juhul aga Eesti - majandus- ja eelarvepoliitika väljatöötamise ja sellealase koostöö Euroopa Liidu institutsioonidega. Osalemine majanduspoliitiliste juhtnööride väljatöötamisel esitab suhteliselt kõrged nõudmised nii poliitika sisulise kujundamise kui institutsionaalse koostöö seisukohalt. Loomulikult on selles protsessis kaks osapoolt - senised kandidaadid ühinevad Euroopa Liidu protsessidega, kuid "vanad" liikmesriigid peavad tundma õppima uute liikmesriikide majandusarengu võtmeküsimusi. Liitumisele järgnev ERM2 aeg on sobiv üldise majanduspoliitilise koostöö korraldamiseks nii siseriigis kui Euroopa Liidu tasandil.

Oluliseks kujuneb ka majanduse konkurentsivõime "testimine" - kuid mitte kursi, vaid intressimäärade kaudu.

Maastrichti kriteeriumid

Nagu kõigi uute liikmesriikide, nii ka Eesti jaoks on ainuvõimalik ühineda eurosüsteemiga täies vastavuses Euroopa Liidu asutamislepingu sõna ja mõttega. Võtmeküsimus, nagu me teame, on seejuures Maastrichti kriteeriumide täitmine. Enamikul uutest liikmesriikidest, sealhulgas ka Eestil, ei ole ilmselt suuri probleeme riigivõla ja eelarve puudujäägi kriteeriumide täitmisega. Ülejäänud kahe kriteeriumi - madala inflatsiooni ja vahetuskursi stabiilsusega seostub aga mõningaid spetsiifilisi küsimusi.

Inflatsioonikriteeriumi täitmine ei pruugi tegelikkuses osutuda nii raskeks kui kardetud - ja seda mitte väga kauges tulevikus Kuid kiire ühinemise kontekstis on inflatsioonikriteeriumi täitmine peamine küsimus. Selle põhjuseks on nn., reaalse ja nominaalse ühildumise omavaheline mõju. Koos tootlikkuse ja sissetulekute kiire tõusuga kasvavad uutes liikmesriikides kiiremini ka hinnad. Arvestades senini veel suuri hinnatasemete erinevusi kandidaatriikide ja praeguste liikmesriikide vahel, võib oletada, et hinnatasemete ühtlustumine võtab veel mõnda aega. Siit ka järeldus, et uute liikmesriikide inflatsioon jääb mitmeks aastaks kõrgemaks kui Euroopa Liidu kolme kõige madalama inflatsiooniga riigi keskmine pluss 1,5 protsenti. Eesti puhul oleme hinnanud hinnataseme ühtlustumise "optimaalseks" kiiruseks ca 2 kuni 3 protsendipunkti aastas. See erinevus kajastab meie arvates tootlikkuse kiiremat kasvu Eestis.

Lõpetuseks paar märkust Euroopa Liidu ees seisvatest majanduspoliitika põhiküsimuste kohta. Pärast euro kasutuselevõtmist on korduvalt tõstetud küsimus majanduspoliitilise koostöö võimalikest uutest vormidest. Neid probleeme käsitleb ka Euroopa Tuleviku Konvent. Piltlikult öeldes on küsimus selles, millised poliitilised sammud lubavad ühisraha võimalusi parimal viisil ära kasutada.

C. VÄLJAKUTSED EESTI MAJANDUSELE TEEL EUROOPA LIITU - EUROOPA LIIDU PERSPEKTIIV

Esimene oluline küsimus on loomulikult Euroopa liidu siseturu edasine täiustamine. Jätkuv ühildumine ja siseturu kasvav toimimistõhusus muudab hinnad paindlikumaks ning lubab ressursse efektiivsemalt kasutada. Väga oluline on kõikide kaupade ja teenuste, seal hulgas telekommunikatsiooniteenuste ja muude infrastruktuuriteenuste - ning samuti finantsteenuste ühisturu väljakujundamine, mis tagaks vaba konkurentsi ja hindade kujunemise vastavalt üle-euroopalise turu pakkumisele ja nõudlusele. Toimiv ühisturg peaks vähendama tehingukulusid, näiteks võimaldades pakkuda üha enam teenuseid interneti vahendusel. Ühine innovatsioonipoliitika, ettevõtluse toetamiseks suunatud meetmete süsteem ja erinevate ettevõtete kogemuste levitamine, juurdepääs stardikapitalile - kõik see peaks toetama tootlikkuse kasvu ja edasist konvergentsi.

Tootmisfaktorite paindlikkus ja mobiilsus

Teine oluline küsimustering seostub tootmisfaktorite pandlikkuse ja mobiilsusega. Siinkohal on eriline tähtsus kapitali- ja tööjõuturu paindlikkusel. Nii üht kui teist tuleb ühisturu majanduste ressursikasutuse tõhustamise nimel igal võimalikul moel toetada. Lisaks euroala ühtsele rahaturule tuleb eesmärgiks seada kapitaliturgude täielik integratsioon. Finantsteenuste valdkonda reguleerivate teise astme õigusaktide tarvis kasutusele võetud lihtsustatud protseduurid kujutavad endast olulist edasiminekut. Finantsturgude ühildumine teeb vajalikuks eri riikide õiguskeskkondade senisest suurema ühildamise. Kuid samas on kindlasti nõutav ka eri riikide järelevalveorganite tihedam koostöö ja /või järelevalvefunktsioonide tugevam koordineerimine Euroopa Liidu tasandil. Lisaks tuleb arvestada, et liikmesriikide vahelisi kapitalisiirdeid hõlbustaks eri riikide ettevõtluse õiguskeskkonna ühtlustamine - nimetaksin siin näitena ettevõtete liitumise ja liitmise puhul rakendatavait reegleid, pankrotiprotseduuri, riigipoolsete toetuste jagamise tingimusi.

Tööturu paindlikkus on ühtse rahapoliitika tõhususe seisukohalt vägagi oluline. Paraku pole kuigi tõenäoline, et Euroopas nähtaks lähitulevikus märkimisväärset tööjõumigratsiooni üle rahvusriikide piiride - seda ei ole oodata ei enne ega pärast Euroopa Liidu laienemist. Tööjõuturu piiratud paindlikkust peab seetõttu kompenseerima tõhus siseturg, kõrge kapitali mobiilsus ja riigisisese tööturu suurem paindlikkus.

Fiskaalpoliitika - fiskaalföderalism

Lisaks eelpool jutuks olnud pakkumispoolsetele küsimustele on erilist tähelepanu pälvinud Euroopa Liidu ja liikmesriikide eelarvepoliitika põhimõtted ühtse rahapoliitika kontekstis. On väidetud, et suurem eelarvepoliitiline koostöö võimaldab leevendada võimalikke majandusprobleeme erinevates liikmesriikides. Põhimõtteliselt on küsimus selles, kas ja kuivõrd peaksid automaatsed tasakaalumehhanismid toimima Euroopa Liidu üldise fiskaalpositsiooni tasandil ning olema suunatud regioonidevaheliste erinevuste silumisele automaatsete tulusiiretega jõukamatest regioonidest vähem jõukamatesse - sisuliselt kompenseerides sellega ühisraha tingimustes puuduvat vahetuskursiinstrumenti. Lisaks sellele on viimastel kuudel küsitud, kas stabiilsuse ja kasvu pakti tingimused pole mitte liiga jäigad.

Üldise kommentaarina tuleb märkida, et näiteid ühe föderaalriigi eri regioonide majandusolukorra suurte erinevuste kohta leidub küllalt arvukalt. Regionaalpoliitika on oluline isegi kõrge tööjõu mobiilsusega riikides. Lõppkokkuvõttes sõltub regionaalne majandusedu eelkõige sellest, kui efektiivne on kusagil ressursikasutus ning ulatuslikud siirded võivad kohandumist isegi aeglustada.

Minu arvates on selge, et niikaua kui Euroopa Liit on sõltumatute liikmesriikide ühendus, pole täiendavate vastutusvaldkondade siirdamiseks Ühenduse kompetentsi ei vajadust ega võimalust. Erandiks võiksid olla täpselt määratletud juhtumid, mil sekkumine Euroopa Liidu tasandil osutub vajalikuks siseturu häireteta toimimise tagamiseks. Eelarvepoliitika harmoniseerimisele makrotasandil kaasneks automaatselt maksutasemete kiire ühtlustumine. Samas on aga iga liikmesriigi maksupoliitika põhimõtteliste sisepoliitiliste valikute ja ühiskonna kui terviku eelistuste peegeldus.

Stabiilsuse ja kasvu pakt

Mis puudutab stabiilsuse ja kasvu pakti, siis siin eeldatakse, et automaatsete stabilisatsioonimehhanismide ladus funktsioneerimine peaks toimuma vahemikus kuni 3% SKPst. Seda piiri võiks ületada vaid järsu ja ootamatu ðoki olukorras. Lisaks seab stabiilsuse ja kasvu pakt eesmärgiks eelarve tasakaalu majandustsükli vältel. Seega on eeldatud, et mõne liikmesriigi pikemaajalisele eelarvepuudujäägile või -ülejäägile ei saa otsida strukturaalseid põhjusi. Minu arvates on stabiilsuse ja kasvu pakt viimastel aastatel oma ülesannet väga hästi täitnud. Selle tõenduseks on enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide märksa tugevam eelarvepositsioon võrreldes eelnevate aastatega.

Vähegi olulisemad muudatused stabiilsuse ja kasvu paktis tekitaksid tõenäoliselt täiendavat ebakindlust ning vähendaksid oluliselt kogu raamistiku usutavust. Seega usun et stabiilsuse ja kasvu pakt peab ka tulevikus jääma Euroopa Liidu majanduspoliitika nurgakiviks. Turgude ja eri riikide majanduste edasine ühildumine peaks iseenesest stabiilsuse ja kasvu pakti raamistikku toetama. Lisaks majandustsüklite võimalikule lähenemisele peaks ühisturg looma eeldused iga riigi säästude võimalikult efektiivsele paigutamisele ühenduse piirides Ja mis eriti oluline, ühildunud ja paindlikud tooteturud vähendaksid kohanemiskulusid - ja selle läbi ka vajadust kasutada lühiajalisel kohandumisperioodil eelarvestabilisaatoreid

D. LÕPPSÕNA

Tänase Euroopa liidu ees on seega tõusetunud mitmeid keerulisi, ent lähiajaloost hästi tuntud majanduspoliitilisi küsimusi. Seda tuleb arvestada ka Eestil kui tulevasel Euroopa Liidu liikmesriigil. Ei piisa sellest, et suudame ületada väljakutsed TEEL Euroopa liitu. Peame olema teistele Euroopa riikidele võrdväärsed partnerid, oskama ja tahtma kaasa rääkida Euroopa raha- ja finantspoliitika küsimustes, nägema Eestit Euroopas ja Euroopat Eestis. Tänane Euroopa Majandus ja Rahaliit, kus 12 riigis kasutusele võetud ühisraha, pakub ajaloolist võimalust tõeliselt võimsa, paindliku ja tõhusalt toimiva majandusruumi loomiseks. Usun, et ühisraha võimalikusi osatakse ära kasutada parimal võimalikul viisil. See oleks nii tänaste kui tulevaste liikmesriikide, kogu Euroopa huvides.

Vahur Kraft. Väljakutsed Eesti majandusele Euroopa Liidus