Vahur Krafti loeng Tartu Ülikoolis 21. märtsil 2003

Vahur Krafti loeng Tartu Ülikoolis 21. märtsil 2003

Lugupeetud professorid ja üliõpilased, lugupeetud akadeemiline pere!

1. Sissejuhatus

Tartu Ülikool on juba mitmendat aastat järjest pakkunud Eesti Pangale võimaluse esineda loenguga Eesti majandus- ja rahapoliitika põhiküsimustest. Mul alati väga hea meel seda võimalust kasutada ning sõnadetagi on selge, et see on mulle ka suureks auks. On ju Ülikoolil tähtis roll nii Eesti majandusmõtte arengus kui meie majanduspoliitika tulevaste otsustajate ettevalmistamisel. Seega ei saa olla sobivamat kohta Eesti majanduse praeguse olukorra analüüsiks ning ettevaateks.

Eelmistel aastatel olen oma loengut alustanud Eesti Panga vaatega Eesti majanduse hetkeolukorrale ja tulevikuväljavaadetele ning seejärel puudutanud põhjalikumalt mõnd majandus- või rahapoliitika võtmeküsimust. Järgin sellist ülesehitust ka täna. Alustan Eesti majanduse ülevaatega, seejärel vaatlen Eesti pikema perspektiivi majandusarengu põhiküsimusi ning riigi ees seisvaid ülesandeid. Selline lähenemine on teatud mõttes jätkuks möödunud aasta loengule, mil rääkisime põhjalikumalt vahetuskursipoliitika põhiküsimustest. Vahetuskursi püsivus ja fikseeritud kursi kasulikkus sõltub kõige otsesemalt sellest, kas majandus on piisavalt paindlik, et vajadusel üle elada ka tõsiseid shokke.

See sõltuvus kehtib ka Eestis. Meie valuutanõukogu ja fikseeritud vahetuskurss on püsinud ja toetanud majanduse arengut, sest Eesti riik tervikuna on ajanud viimase 10 aasta jooksul mõistlikku majanduspoliitikat. Täna, mil Euroopa Liiduga ühinemiseni on jäänud napilt aasta ning mägede taga ei ole enam ka euro - Euroopa Liidu ühise raha kasutuselevõtt, on eelolevate aastate majanduspoliitika mõistlik korraldamine olulisem kui kunagi varem. Tänased valikud määravad paljuski meie majanduse arengu Euroopa Liidu liikmesriigina.

Alustaksin seega tagasivaatest 2002. aastasse ning majanduse põhiküsimuste käsitlemisega.

2. Majanduse hetkeolukord ja väljavaated lähitulevikus

2.1. Maailma majandus

Maailma majanduse jaoks oli 2002. a. täis ebakindlust ja vahetuskursside muutusi, täitunud ja täitumata ootusi. Kuid eelkõige iseloomustas möödunud aastat siiski nende riskide püsimine, mis kõige selgemalt ilmnesid koos nüüdseks juba kolme aasta taha jäänud börsimulli lõhkemisega. Kuivõrd Eesti väike majandus sõltub otseselt maailma majandusest, siis enne Eesti majandusolukorra juurde minekut peatun lühidalt maailma kahe suurima majandusruumi - Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu hetkeolukorral.

Ameerika Ühendriigid

Ameerika Ühendriikide 2002. a. majanduskasv ulatus hinnanguliselt 2,4 protsendini ja ületas aasta alguses prognoositu. Esimesel pilgul tundub see üllatav, arvestades aktsiahindade jätkunud langust ning rahvusvahelise olukorra jätkuvat pingestumist ja sellega kaasnenud ebakindlust. Kuid tegelikult oli Ühendriikide majanduses toimunu küllaltki seaduspärane.

Ameerika Ühendriikide majandust hoidis kogu aasta jooksul käigus tavaliste ameeriklaste tarbimine ja elamuehitus, samal ajal kui tööstustoodang kahanes 0,7 protsenti. Kodumajapidamiste kulutusi ja investeeringuid eluasemesse hoidis omakorda üleval intressimäärade 2001. a. alanud kiire langetamine USA keskpanga poolt. Selle tulemusena alanesid laenuintressid tasemele, mida ei ole nähtud pärast 1960. aastaid.

Laenude odavnemine suunas jätkuvalt suurel hulgal laenuraha eluasemeturule, mis mõjutas majandust kahel viisil. Esiteks, see andis sõna otseses mõttes tööd paljudele inimestele ka olukorras, kui tööstuses jätkus töökohtade vähenemine. Kuid märksa olulisem on madala intressipoliitika mõju majandusele tervikuna läbi kinnisvarahindade tõusu. Kinnisvaralaenude odavnemine ja kõrge nõudlus eluasemete järele on eluasemeturul hindu tõstnud ligi 9 protsenti. See on kompenseerinud "keskmisele ameeriklasele" olulisel määral kaotused aktsiaturgudel ja veelgi enam - võimaldanud suurendada tarbimist. Tarbimist aitas üleval hoida ka riigieelarve võib öelda ülikiire korrektsioon. Föderaalvalitsuse kulutuste kasv ja majanduskasvu aeglustumisega kaasnenud maksutulude kahanemine viisid USA eelarve kahe aastaga 1,2% (2000.a) suurusest ülejäägist SKP suhtes 3,6%ni (2002.a) protsendini ulatuvasse puudujääki .

Agressiivsel raha- ja eelarvepoliitika lõdvendamisel on loomulikult ka oma varjuküljed. Eraisikute võlgnevuse kiire kasv, riigieelarve puudujääk ja ettevõtete olematud kasumid tähendavad kokkuvõttes seda, et USA majanduskasv sõltub üha enam väliskapitali sissevoolust. Hoidmaks majanduse kasvutempot praeguses majandusolukorras, peab ülejäänud maailm iga päev Ameerika Ühendriikidesse investeerima ümmarguselt 1,7 miljardi dollari väärtuses netoinvesteeringuid. USA jooksevkonto puudujääk - säästude ja investeeringute vahe - ulatub praeguseks 4,6protsendini SKPst.

Eelmistel aastatel oli oluline osa USA majanduskasvu rahastamises Euroopa riikidel, kuid 2002. a. jooksul kapitalivood Ameerika ja Euroopa vahel tasakaalustusid. USA majanduskasvu rahastamine sõltub praegu suures osas Aasia riikidest, kes 1990te aastate kriisile järgneval tõusuperioodil on kasvanud välisreservid paigutanud dollaritesse. Siin on peidus aga mitmed ohud. Märkimisväärne osa Aasia viimaste aastate kasvust tugineb nende riikide ekspordi kasvul - seda eelkõige USAsse. Tarbimise vähenemine USAs lööb seega otseselt Ida-Aasiat, mis omakorda on Ameerika majanduskasvu oluline rahastaja. Samuti on Ida-Aasia välisreservide kasv paljuski saavutatud nende riikide sisenõudluse allasurumise arvel. Kui Aasias sisenõudlus suureneb, väheneb ka raha hulk, mida need riigid on nõus USAsse investeerima.

Kokkuvõttes - USA majanduse prognoositust kiirem kasv on siiani saavutatud 1990te aastate kiire tõusu ajal kogutud kapitali arvel. Eelmiste aastate jooksul kogutud eelarve ülejäägi kulutamine ning kodumajapidamiste kasvava võlakoormus on kompenseerinud kahaneva tööstustoodangu ja investeeringud. See on omakorda seadnud USA majanduse üha kasvavasse sõltuvusse ülejäänud maailma soovist Ameerikasse raha investeerida. Selge on, et selline tendents ei saa kesta üle aasta-kahe. Kui tarbimise kasv aeglustub ja selgub, et ettevõtted ei suuda taastada kasumlikkust ja seega ka investeeringuid, võib USA majanduskasv jääda pikemaks ajaks oluliselt madalamale tasemele kui möödunud sajandi viimasel aastakümnel. Sellisel juhul väheneb ka välisinvestorite huvi USA finantsturgude vastu ning dollari nõrkus võib osutuda oodatust pikemaks. Samal ajal tuleb muidugi arvestada, et USA majandus on viimase kümne aasta jooksul olnud väga dünaamiline, tootlikkuse kasv on olnud kiire ja see ei ole alanenud ka majanduse kasvutempo aeglustudes.

Euroopa Liit

Kui Ameerika Ühendriikides oli 2002. a. majanduskasv oodatust suurem, siis Euroopa Liidu majandus osutus möödunud aastal prognoositust nõrgemaks. Kui aasta tagasi oodati Euroopa ja USA kasvutempode ühtlustumist, siis tegelikkuses vahe hoopis suurenes. Maailma ebakindluse taustal lõid taas teravalt välja kontinentaal-Euroopa juba traditsioonilised probleemid - majanduse aeglane kohenemisvõime ja eelarvepoliitika kitsaskohad.

Tagantjärele tuleb ka tunnistada, et veel aasta tagasi alahindas enamik analüütikutest muu maailma segaduse ja eriti USA majandusprobleemide mõju Euroopa Liidu majandusele. Euroopa Liit tervikuna on küllaltki suletud majanduspiirkond. Kuigi ekspordi ja impordi suhe SKPsse on Euroopa Liidul mõnevõrra suurem USA vastavast näitajast, arvati, et Euroopa suudab kasvutempot hoida ka iseseisvalt.

Tegelikkus kujunes siiski mõnevõrra teistsuguseks. Ilmnes, et Euroopa majandus oli oodatust oluliselt rohkem sõltuv tema ümber toimuvast. Enamik Euroopa suurettevõtteid olid 1990te aastate lõpul teinud USAsse olulisi investeeringuid. Ettevõtete kasumite ja aktsiahindade langus USAs lõi seega ka suurt osa Euroopa ettevõtetest. Euroopa telekommunikatsioonisektorit mõjutas ka suur võlakoorem, mille arvelt oli eelnevatel aastael makstud uue põlvkonna mobiilside litsentsid.

Kui USAs kompenseeris eraisikute kasvav tarbimine oluliselt ettevõtete langenud investeeringuid, siis mitmel põhjusel oli ja on Euroopas tarbimise kasvu võimalused piiratud. Esiteks, rahvamajanduse tasemel on kontinentaal-Euroopa suurte liikmesriikide eelarvepositsioon oluliselt nõrgem USA omast. Piltlikult öeldes ei kasutatud Euroopa Liidus majanduse tõusufaasi mitte eelarve ülejäägi loomiseks, vaid kõrge maksukoorma alandamiseks. Sellega aga ei kaasnenud vajalikke muutusi eelarve kulude poolel. Tulemuseks oli mitte eriti kadestusväärne olukord, kui majandustsükli kõrghetkel olid suurte liikmesriikide eelarved endisel puudujäägis. Kasvu aeglustudes vähenesid järsult maksutulud, eelarvedefitsiit kärises ning kokkuvõttes ei täitnud riigi rahandus majanduse stabilisaatorina oma rolli.

Liikmesriikide eelmiste aastate nõrga eelarvepoliitika tõttu ei saanud ka Euroopa Keskpank rahapoliitikat kiiresti lõdvendada ja intresse alandada. Kõigepealt, erinevalt Ameerika Ühendriikidest oli inflatsioon europiirkonnas tegelikult kogu aasta jooksul siiski rahapoliitiline probleem. Hindade kasvutempo püsis ECB 2% eesmärgist kõrgemal nii ajutiste tegurite, sealhulgas ka euro sularaha sisseviimise, kui majanduse struktuuri iseärasuste tõttu. Euroopa palgad ja seega ka hinnad sõltuvad küllaltki oluliselt ametühingute ja tööandjate vahelistest palgakokkulepetest. Palkade kasvutempo kipub seega kiirenema majandustsükli tipu lähedal, kui ettevõtete suuremaid kasumeid hakatakse uutesse palgakokkulepetesse n.ö. "sisse kirjutama".

Et rahvamajanduspoliitika võimalused kasvu toetamiseks olid ja on piiratud, sõltub kasvu kiirenemine Euroopas eelkõige majandusreformide jätkamisest. Euroopa Liidu tasemel on küsimus siseturu laiendamisest valdkondadesse, kus siiani on liikmesriigid oma majandused suletuna hoidnud - neist peamine on meidki oluliselt puudutav elektrituru vabastamine konkurentsile ning tarbija mõju suurendamine elektri hinna kujunemisele.

Kuid tegelikud probleemid peituvad siiski valdkondades, mis siiani ei ole Brüsseli, vaid liikmesriikide kontrolli all. Peamine neist on Euroopa tööturu paindumatus. Suhteliselt kõrged alampalgad, sotsiaalpoliitika, tööjõu vähendamisega kaasnevad suured kulud ja muud sarnased probleemid on Euroopa Liidu paljudes liikmesriikides kaasa toonud püsivalt kõrge tööpuuduse. "Vana maailma" peamine probleem ongi selles, et võrreldes USAga teeb Euroopa lihtsalt vähem tööd. Töötava eurooplase tööviljakus ühes tunnis on ainult natuke madalam kui USAs. Kuid et Euroopa Liidus tehakse vähem töötunde, siis aastases arvestuses on tootlikkuse vahe oluliselt Euroopa kahjuks. Probleemid tööturul omakorda pidurdavad investeeringuid ja tarbimist ning on seega suhteliselt aeglase majanduskasvu peamiseks põhjuseks.

2.2. Eesti majandus 2002

Maailma majanduse üldise ebakindluse taustal oli Eesti majanduse areng 2002. aastal mitmes mõttes tähelepanuväärne. Vaatamata aasta alguses tehtud küllaltki ettevaatlikele prognoosidele, küündis SKP kasv esialgsel hinnangul 5,3%ni, st oli kiirem kui 2001. aastal. Et Euroopa Liidus tervikuna oli majanduskasv väike, siis suurenes Eesti ja ELi majanduse kasvutempode vahe rohkem kui nelja protsendipunktini ehk enam, kui pikaajalise keskmise trendi järgi võinuks oodata. Maailmamajanduses valitsenud ebakindluse mõju avaldus Eestis selles, et kvartaliti erines meie SKP reaalne aastakasv üle kahe korra.

Esimest korda pärast 1997. ja 1998. aastat toetus majanduskasv väga selgelt sisenõudlusele - kodumaisele tarbimisele ja investeeringutele. Vene kriisi järel oli meie majanduse peamine kasvuallikas kaupade ja teenuste eksport, mis aastail 2000-2001 suurenes kokku 33%. Sisenõudluse kasv põhines siis eelkõige investeeringuil, nii era- kui avaliku sektori tarbimine kasvas neil aastail reaalselt õige vähe. 2002. aastal suurenes reaaltarbimine erasektoris aga ligi 8%. Investeeringud kasvasid 20% ja moodustasid üle 30% protsendi aasta SKP suhtes.

Kuigi Eesti välismajandus jäi kogu 2002. aasta jooksul suure sisenõudluse varju, oli aasta edukas ka ekspordi aspektist. Vaatamata ELi küllaltki tagasihoidlikule majanduskasvule, näitas Eesti eksport traditsiooniliste väljaveoartiklite (mööbel, puit, paber jmt) osas endist elujõudu. Otseeksport - Eestis toodetud kaupade väljavedu, millest on maha arvatud allhanked - suurenes aastaga 11%. Telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogiasektori madalseis kogu maailmas jättis oma jälje aga Eesti elektroonika- ja masinatööstusele, mis sõltub vahetult Põhjamaade suurettevõtete käekäigust. Eesti allhanketööstuse tootmismaht kahanes seetõttu viiendiku võrra. Aasta oli edukas transiidiettevõtteile ja sadamatele.

Sisenõudluse kiire kasv ei toonud kaasa täiendavat survet hindadele: tarbijahinnad tõusid Eestis 2002. aastal vaid 3,6%. Kaubagrupiti olid muutused aga küllaltki erinevad. Inflatsioonitaset aitas madalal hoida kogu Euroopas toimunut peegeldanud toidukaupade ja kütuse odavnemine. Seevastu Eesti majanduse suletud sektoris (teenused ja reguleeritud hindade valdkond) tõusid hinnad aastaga 7%.

Kui kasvanud sisenõudlus oluliselt hinnataset ei tõstnud, siis seda suurem mõju oli sise- ja välisnõudluse suhte muutumisel välistasakaalule. Eesti jooksevkonto puudujäägi suhe SKPsse kahekordistus, ulatudes hinnanguliselt kuni 12,5%ni. Selle peamiseks põhjuseks oli impordi järsk kasv - kaupade ja teenuste sisse- ja väljaveo vahe SKP suhtes suurenes 9%ni. Erinevalt eelmistest aastatest, tuli tulude bilansist 2002. aastal jooksevkonto puudujäägile lisa, mitte leevendust. Välisinvestorite dividendide väljavõtmine oli ulatuslik nii teises kui ka kolmandas kvartalis. Kapitali- ja finantskonto poolel kattis jooksevkonto puudujäägi kiire kasvu suurenenud välislaenamine, seda nii ettevõtete võlakirjaemissioonide kaudu kui ka pankade vahendusel. Vähenesid ka pankade välisreservid. Otseinvesteeringud vähenesid suhtena SKPsse nii bruto- kui netoarvestuses - Eestisse tehti rahapaigutusi eelmistest aastatest vähem, Eesti ettevõtted, eelkõige finantssektor, aga jätkasid investeerimist peamiselt Lätisse ja Leetu.

Pankade laenuportfell kasvas 2002. aastal kiiresti - koos finantseerimisasutustele antud laenudega suurenes kogumaht 23%. Enam kui kolmandik sellest kasvust langes eraisikute eluasemelaenude arvele. Ettevõtteile antud laenude maht kasvas tagasihoidlikult - 9,4%. Erasektori poolt vaadatuna suurenes nn reaalsektori - ettevõtete ja perekondade - laenukoormus aastaga 20% ehk 5,4 miljardit krooni. Lisaks pangalaenudele kasvas kiiresti ka kaupade ja eluaseme soetamine liisingu ja järelmaksu abil. Kokkuvõttes suurenesid laenukohustused kiiremini kui finantsvarad, st ettevõtete ja eraisikute netovõlg kasvas. Pankade bilansis kajastus see kodumaiste hoiuste aeglasemas kasvus võrreldes laenudega. Nagu öeldud, rahastasid pangad selle vahe seniste välisreservide ja aasta teisel poolel ka järjest kiirenenud välislaenamise arvel. Et ka hoiuste ja laenude intressivahe alanes, kahanes pankade kasumlikkus.

Oodatust kiirem majanduskasv tõi kaasa ka planeeritust suuremad maksulaekumised. Osaliselt oli see siiski seotud ka muude teguritega. Vaatamata kahele lisaeelarvele - kogumahus 1,2 miljardit krooni - oli riigieelarve pärast 1997. aastat teist korda väikese ülejäägiga. Selle suurus oli 1,2% SKP suhtes.

2.3. Majanduskasvu toetanud tegurid

Raske on eeltoodu põhjal üheselt väita, kas 2002. majandusaasta oli halb või hea, eriti võrreldes 2001. aastaga. SKP oodatust suurem kasv oli maailmamajanduse arengu taustal muidugi hea üllatus. Oluline on seegi, et vaatamata järjest suuremale sisenõudlusele - mille rahuldamine nõuab ka üha rohkem tööjõudu ja kapitali - ning maailmamajanduse oodatust aeglasemale kasvule, suurenes ka meie traditsiooniliste kaupade väljavedu.

Ent nende positiivsete tõsiasjade taustal on ka mõned ettevaatlikkusele manitsevad märgid. Neist peamine on muidugi järsult kasvanud jooksevkonto puudujääk, mis tähendab ainult üht - Eesti majanduskasvu rahastavad välisinvestorid. Siit omakorda järeldub lihtne tõde: senise kiire kasvu jätkumine sõltub eelkõige sellest, kas muu maailma, eelkõige Euroopa ettevõtted, pangad ja eraisikud - kelle raha Põhjamaade pangad Eestisse edasi laenavad - usuvad Eesti majanduse arenguvõimesse ja stabiilsusesse. Seega, kui 2002. aastal oli kasvu allikaks Eesti ettevõtete investeerimisvajaduse ja Eesti perekondade tarbimisvajaduse rahuldamine, siis see nõudlus omakorda tugines, rohkem kui kunagi varem, välismaalt laenatud rahale.

Eestisse tulnud välisraha struktuur oli 2002. aastal varasemast oluliselt erinev. Otseinvesteeringute kahanedes tõusis järsult pangalaenude ja muu laenuraha osatähtsus. Eelmisel aastal tuli märkimisväärne osa välisrahast Eestisse Eesti Energia võlakirjaemissiooni kaudu. Sellele sekundeerisid veel mõned suurettevõtted. Pangalaenude ja liisingu kasvutempo oli aga viimase viie aasta kiireim.

Kokkuvõttes jättis 2002. aasta Eestis - nagu ka kogu ülejäänud maailmas - mitmed küsimused vastuseta ning seetõttu on 2003. a prognoosid seotud oluliselt suurema riskiga, kui me veel pool aastat tagasi arvasime. Selleks, et neid riske analüüsida, tuleks aga kõigepealt võtta vaatluse alla need tegurid, mis tagasid 2002. aastal oodatust kiirema majanduskasvu.

Oodatust soodsam väliskeskkond

Võib-olla on see isegi üllatav, kuid esimene neist on seotud meie olulisemate välismajanduspartneritega. Kui 2002. aasta valmistas Euroopa Liidu riikide jaoks tervikuna pettumuse, siis Eesti peamiste partnerite - Soome ja Rootsi - majanduse taastumine algas pisut varem kui mujal. Nende kahe riigi eelarve ja välismajandustegevus on olnud aastaid tuntava ülejäägiga ehk teisisõnu - sissetulekud on olnud kulutustest suuremad. Riigieelarve puhul on see põhinenud soovil järjekindlalt vähendada riigivõlga, erasektoris aga ettevõtete kõrgel kasumlikkusel ning nn suurte põlvkondade valmistumisel eelseisvaks pensionipõlveks. Nii riigieelarve kui ka maksebilansi tuntav ülejääk annab majandusele olulise kohanemisruumi - kui eksporditulud vähenevad, siis saab seda kompenseerida suurema sisenõudlusega. Viimast omakorda rahastatakse kiire kasvu aastail kogutud ülejäägist. Ka Põhjamaade pangandus on pärast 1990. aastate alguse kriisi olnud tugev.

Eesti teiste oluliste partnerriikide - Läti ja Leedu - majandus kasvas 2002. aastal kiiresti. Kasvutegurid on seal olnud samad, mis Eestis, kuigi Läti ja Leedu majandustsükkel on viimaseil aastail olnud Eestist ajaliselt mõnevõrra järel, st meil taastus kiire kasvutempo enne teisi Balti riike. Lätis oli sisenõudlus 2002. aastal jätkuvalt tugev. Seda toetas väliskapitali sissevool, pankade kiire laenukasv ja aasta teisel poolel üha enam ka eelarvepoliitika. Leedu majanduses oli vast olulisem ekspordi osakaalu kasv. Sisenõudlus suurenes tagasihoidlikumalt ning pankade laenuportfell kasvas mõõdukalt.

Veel ühe naaberriigi - Venemaa - majandusolukord oli kogu 2002. a jooksul stabiilne. Eelkõige naftal ja gaasil põhinenud eksporditulud ning tasakaalus riigieelarve hoidsid jooksevkonto endiselt suure ülejäägiga, kuigi aasta jooksul kasvanud reaalsissetulekud suurendasid ka tarbimist ning importi.

Kokkuvõttes toetas küllaltki stabiilne väliskeskkond Eesti majanduskasvu olulisel määral. Meie peamiste majanduspartnerite olukord oli - eriti muu maailmaga võrreldes - pigem kasvu toetav kui pidurdav.

Euroopa Liiduga ühinemine ja välisinvestorite usalduse tõus

Teine, väliskeskkonnast olulisemgi kasvufaktor oli jätkuv usalduse kasv Euroopa Liidu kandidaatriikide - täpsemalt tulevaste liikmesriikide - majanduse vastu. 2002. a jooksul lahendati laienemisega seotud põhiküsimused ja endiste nn sotsialistlike riikide ühinemine ELiga kõige lähemas tulevikus on väga tõenäoline.

Euroopa Liiduga ühinedes aktsepteerivad uued liikmesriigid ka kindlad majanduspoliitilised mängureeglid, milleta kaasaegne turumajandus oleks võimatu. Sidudes end ELi seadusandluse ja majanduspoliitilise koostöö põhimõtetega, loovad uued liikmesriigid eeldused kiireks majanduskasvuks. Enamik analüütikuid ja investoreid usub, et uute liikmesriikide, sealhulgas ka Eesti elanike sissetulekud kasvavad eelolevail aastail ELi riikide keskmisest tunduvalt kiiremini. Seetõttu muutub järjest atraktiivsemaks ka endiste sotsialismimaade turg - sissetulekute kasvades suureneb ka ostuvõime ja tarbimine. Kuid mitte ainult. Suuremad sissetulekud lubavad inimestel võtta ka senisest rohkem laenu. Siit ka Põhjamaade pankade suur huvi Baltikumi turu vastu - Eesti, Läti ja Leedu keskmine laenukoormus on seni suhteliselt madal, seega on finantsturu mahu kasv küllaltki tõenäoline.

Euroopa Liidu laienemine on tähtis ka kapitalivoogude jätkumise seisukohalt. Tegelikult on juba moodustunud üks suur majandusruum, kus kaubad ja kapital liiguvad vabalt, kuid kapitali tootlikkus on riigiti väga erinev. Eeldatakse, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikides võib kapitali piirtootlikkus olla kordi kõrgem kui vanades liikmesriikides, st uute investeeringute potentsiaalne kasutegur on väga suur. Kuid see realiseerub ainult siis, kui uued liikmesriigid suudavad jätkata senist küllaltki stabiilset ja prognoositavat majanduspoliitikat.

Arvamus, et Euroopa Liidu laienemine uute liikmesriikide, sh Eesti võrra on tegelikult otsustatud ja pöördumatu protsess, mõjutas 2002. aastal kokkuvõttes meie majandust märkimisväärselt. See sisendas investoritesse usku, et uutesse liikmesriikidesse tasub investeerida, sest ostujõud neis suureneb ning turg muutub atraktiivsemaks, samas on ka nendesse riikidesse tehtavate investeeringute tootlikkuse potentsiaal väga suur. Usalduse kasvu kinnitab üldiselt kapitali sissevool endistesse sotsialistlikesse riikidesse, aga konkreetselt ka riigireitingute pidev tõus.

Eelnevate aastate korralik majanduspoliitika

Kolmandaks tuleb rõhutada, et Eesti 2002. aasta majanduskasvu üheks põhiteguriks oli Vene kriisi järgse aja jooksul kogunenud kapital, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Meie peamiste majanduspartnerite küllaltki hea olukord ning üldine usalduse kasv Euroopa Liidu uute liikmesriikide vastu olid küll kiireks kasvuks vajalikud, ent mitte piisavad tegurid. Nende mõju avaldub ikkagi sobiva majanduspoliitika korral, mis tagab stabiilse keskkonna.

Kuigi kümne aastaga on Eesti riik ja Eesti majandus tublisti muutunud, on majanduskasvu tagava poliitika põhimõtted jäänud muutumatuks. Nendeks on fikseeritud vahetuskurss, mida toetab lõppenud aastal oluliselt selgemaks muutunud euroga ühinemise ajakava, ning tasakaalulähedane ja prognoositav eelarvepoliitika, samuti majandusstruktuuri reformi jätkumine. Tasakaalus makromajandus võimaldab hoida maksusüsteemi selge ja lihtsana. Reformid aga on seni võimaldanud järk-järgult vähendada riigi otsest ja kaudset sekkumist majandusse ning seeläbi lubanud tööjõul ja kapitalil liikuda nimelt nendesse harudesse, kus teenitav kasum on kõige suurem.

Raske on ülehinnata senise eelarvepoliitika tegelikku mõju majandusele. Pärast 1999. aastat on valitsus suutnud hoida eelarvet tasakaalu lähedal, mis omakorda tagab fiskaalpoliitika paindlikkuse maksutulude muutumise korral. Eesti viimaste aastate eelarvepoliitikas on küllaltki hästi toiminud nn automaatsed stabilisaatorid. Ka 2002. aastal saavutati eelarve ülejääk tänu kiiremale majanduskasvule ja seetõttu ka eelarvetulude prognoositust suuremale laekumisele, kuigi oma osa etendasid ka maksubaasi laienemine, laenudel põhinenud eratarbimise kiire kasv ning pensionikindlustusega seonduv suurenenud huvi sotsiaalmaksu tasumise vastu.

On väga oluline, et selline eelarvepoliitika võimaldab valitsusel reageerida majandusolukorra muutumisele elanike ja ettevõtete jaoks kõige sobivamal viisil - ilma maksukoormust tõstmata. Iga majandus areneb tsükliliselt, st kiirema kasvu aastad vahelduvad aeglasema kasvu perioodiga. Riigi majanduspoliitika peamine eesmärk on vähendada kogutoodangu liiga suurt kõikumist majandustsükli jooksul. Nn automaatsed stabilisaatorid on üks võimalus eelarvepoliitika abil seda eesmärki saavutada - keskmisest kiirema majanduskasvu aastail kogunenud ülejääki saab kasutada aeglasema kasvu aastail, kui riigi tulud on reeglina väiksemad, kulud aga muutumatud või isegi suuremad. Vastasel juhul peab riik majanduse kasvutempo aeglustudes tõstma makse või järsult suurendama laenamist.

2002. aastal saavutatud majanduskasv põhines ka varasemate aastate majandusreformidel. Pangalaenude kiire kasvutempo ning laenude järjest parem kättesaadavas perekondadele olnuks võimatu ilma eelmise sajandi viimaseil aastail toimunud pankade omanikestruktuuri muutusteta ning tugeva turukonkurentsita. Majandusarengu jaoks tervikuna on oluline ka tööturu üsna suur paindlikkus. Kuigi Vene kriisile vahetult järgnenud aastail suurenes tööpuudus oluliselt, andis ebaefektiivsete ettevõtete sulgemine samal ajal võimaluse luua töökohti teistes sektorites. Töötuse taseme märkimisväärne langus 2002. aastal oli kindlasti üks kasvutegureid, mis muu hulgas tagas ka tootlikkuse kasvu jätkumise ning hoidis palgakulude tõusu kooskõlas majanduse üldise arenguga.

Kokkuvõttes lõi Eesti varasemate aastate majanduspoliitika soodsa pinnase kiire kasvu jätkumiseks 2002. aastal. Fikseeritud kurss, tasakaalus eelarve ning selge ja lihtne maksusüsteem ühelt ning tugev finantssüsteem ja eelmiste aastate reformid teiselt poolt lõid olukorra, kus ettevõtteil ja eraisikuil oli investeerimiseks piisavalt kapitali. Samal ajal soodustasid tööpuuduse vähenemine, tootlikkuse kasv ja suuremad reaalsissetulekud eratarbimise järkjärgulist suurenemist kogu aasta jooksul.

Neljanda tegurina võib lisaks eelkirjeldatuile nimetada olukorda Euroopa finantsturgudel, mis ergutas Eesti majanduskasvu. Majanduse kasvutempo üldise aeglustumise tõttu Euroopa Liidus olid intressid Euroopas ja seega ka Eesti intressitase kogu aasta vältel tugeva surve all, mis kokkuvõttes kajastus pankade laenuintressi languses. Aasta algul alanud euro tugevnemine dollari suhtes ei mõjutanud seevastu mitte niivõrd Eesti ekspordi ja impordi mahtu, kuivõrd just pidurdas hinnatõusu, sest importkaubad, eelkõige kütus, odavnesid. Seega toetas ka olukord maailma rahaturgudel lühemas perspektiivis Eesti majanduskasvu ja sisenõudlust.

3. Riskid ja ettevaade

Käesoleva aasta väljavaateid hinnates on vast kõige olulisem see, kas ja millises ulatuses 2002. aastal Eesti majanduskasvu toetanud tegurite positiivne mõju säilib, milliste riskide realiseerumise tõenäosus suureneb ja millised on sellest tulenevad peamised ohud.

3.1. Maailma majanduse väljavaated

Maailmamajanduse 2003. aastat prognoosides ollakse kogu maailmas küllaltki ebakindlad. Kasvu taastumist suuremates piirkondades - Euroopa Liidus ja USAs - oodatakse pigem aasta teisel poolel. Meie lähinaabrite Soome ja Rootsi tööstustoodangu kasvutempo, mis 2002. a teisel poolel kiirenes, võib aga maailmas valitseva üldise ebakindluse ja madala investeerimistaseme tõttu taas aeglustuda. Lihtsamalt öeldes võib majanduskasvu aeglustumine ELi suurriikides, eelkõige Saksamaal, anda endast tunda väiksemateski liikmesriikides.

Omaette keerukas küsimus on Lähis-Idas toimuva võimalikud mõjud, mida konkreetsest stsenaariumist olenevalt, kaldutakse analüütikute poolt väga erinevalt hindama. Paiguti tundub, et nn. geopoliitiliste riskide taha soovitakse peita arenenud tööstusriikide tõsiseid struktuursed probleeme. On tõsi, et Lähis-Ida kriisi leevendamine toob tagasi osa investorite kaotatud kindlustundest ning börsikursid võivad vähemalt ajutiselt tugevneda. Samal ajal on ka selge, et sõjategevus, olgu see Iraagis või kusagil mujal maailmas, ei muuda olematuks eelkirjeldatud raskusi USA ja Euroopa majanduses. Ka pärast Iraagi sõda on Ameerika silmitsi jooksevkonto probleemi, üleinvesteeringute ja kasvava tööpuudusega ning Euroopa oma majanduse vähese kohanemisvõime ja aeglase kasvuga.

Ka kodule lähemal tuleb majanduskeskkonda hinnates üles näidata pigem ettevaatlikkust. Läti ja Leedu majandust mõjutavad kokkuvõttes samad välistegurid, mis Eesti majandustki. Nii Soome kui Rootsi rahandusministeeriumid ja keskpangad on aga äsja alandanud tunduvalt 2003. a. majanduskasvu prognoose. Seega võib oletada, et väljavaade, nagu võiks Eesti ekspordi kasv 2003. aastal oluliselt kiireneda, on üsna kahtlane. Senisest märkimisväärselt suurema ekspordi eelduseks ei ole niisiis mitte niivõrd suurem välisnõudlus, kui tulemuslikum tootmine või uute eksporttoodete turule toomine.

3.2. Sisenõudlus kui majanduskasvu allikas ka käesoleval aastal

Küllaltki ebakindla välisnõudluse taustal sõltub majanduse kasvutempo seega, nagu eelmiselgi aastal, suure tõenäosusega majanduse sisenõudlusest. Sisenõudluse kasvutempo jätkumine 2002. a tasemel eeldaks ka välisraha sissevoolu jätkumist samas ulatuses. Siit jõuamegi 2003. a majanduspoliitilise põhiküsimuseni - kas ja kuidas muutub aasta jooksul Eestisse investeeritava raha hulk ning kas raha sissevoo jätkumine samas proportsioonis SKP suhtes kui 2002. aastal on - eelolevaid aastaid silmas pidades - üldse soovitav.

Et sellele küsimusele vastata, tuleb alustada kahest lihtsast tõdemusest. Esiteks, Eesti majanduskasvu erinevus võrreldes meie peamiste majanduspartnerite omaga Euroopa Liidus, sh ka Põhjamaades, suurenes eelmisel aastal oluliselt. Kui Eesti majandusstruktuur ei ole põhimõtteliselt muutunud ning kaasa toonud tootlikkuse kasvu tunduvat kiirenemist, siis ei saa nii suur kasvuerinevus Eesti ja Lääne-Euroopa riikide vahel kesta üle ühe-kahe aasta. 2002. aasta majandustulemuste esialgse analüüsi põhjal võib oletada, et kuigi tootlikkuse kasv jätkus, see oluliselt ei kiirenenud ning põhines eelkõige kapitali ja tööjõu mahu suurenemisel. Seega on tõenäoline, et Eesti ja ELi majanduskasvu kiiruste erinevus alanud ja järgmisel aastal väheneb.

Teiseks. Võib täiesti kindlalt öelda, et Eesti majandus ei saa igavesti loota välisraha suurele sissevoolule. Meie jooksevkonto puudujäägi suhe SKPsse oli 2002. aastal nii suur, et selle kasv samas mahus tekitab varem või hiljem - ja tõenäoliselt pigem varem kui hiljem - küsimuse, kas Eesti majanduskasv on ikka usaldusväärne. Kasvu rahastamise nii suur sõltuvus välisinvestoritest muudab selle liiga tundlikuks välismuutuste suhtes. Küsimus ei ole seega mitte selles, kas jooksevkonto puudujääk väheneb, vaid millal ja kuidas see väheneb. Kui ekspordi kasvutempo ja seega ka ettevõtete kasumlikkus oluliselt ei suurene, peab säästude ja investeeringute erinevus vähenema investeeringute, st kodumaise nõudluse kasvutempo languse teel. Finantssektoris peegeldab sellist kohanemist tõenäoliselt pangalaenude ja liisingu kasvutempo kahanemine.

Seega on 2003. a prognoosi lähtekohaks paratamatult oletus, et majanduskasvu aeglustumine on vähemalt aasta esimesel poolel tõenäolisem kui kasvu säilimine või kiirenemine. Kasvu mõõdukas aeglustumine ei pruugi iseenesest olla halb. Kui see toimub sisenõudluse kahanemise arvel, siis väheneb selle võrra jooksevkonto puudujääk ning senisest rohkem ressursse saab kasutada ekspordisektoris. Majanduspoliitiliselt on nii keskpangale kui ka valitsusele problemaatilisem selline olukord, kui sisenõudluse ja SKP kasv aeglustub järsult, mistõttu eelarvetulusid laekub tõenäoliselt plaanitust vähem ja pangad korrigeerivad põhjalikult laenupoliitikat. See tähendaks, et teatud mõttes kordub 1997.-98. a stsenaarium. Põhiline on seega vastus küsimusele, kas Eesti majandus ja majanduspoliitika on piisavalt paindlikud. Põhieesmärk on vältida majanduse tasakaalu ohustavate probleemide kuhjumist, mis omakorda viiks valulise korrektsioonini.

3.3. Lühemas perspektiivis ei ole järsu aeglustumise võimalus eriti tõenäoline

Kas Eesti majandust võib juba selle aastal ohustuda kiire aeglustumine? Sellele küsimusele vastates tuleks alustada Eesti maksebilansi finantskontost ning analüüsida, kas välisinvesteeringute sissevool võiks kiiresti väheneda. Lihtne vastus sellele küsimusele on 'ei'. Suurem osa viimaseil aastail Eestisse paigutatud välisrahast pole olnud lühiajaline, spekulatiivne kapital. Kuigi otseinvesteeringute sissevoolu vähenemine oli 2002. aastal tuntav ja seda asendasid eelkõige ettevõtete ja pankade võetud laenud, olid näiteks ettevõtete välislaenud reeglina pikaajalised.

Lisaks eelöeldule tuleb silmas pidada, et märkimisväärse osa Eestisse paigutatavast väliskapitalist moodustab reinvesteeritud tulu, mis on saadud siia varem tehtud, enam kui 60 miljardi kroonini ulatuvatelt välisinvesteeringutelt. See vähendab omakorda majanduse haavatavust, sest otsus, kas kasum uuesti investeerida või mitte, sõltub palju enam Eesti enda majanduspoliitikast kui majanduse arengust ülejäänud Euroopas, mida me mõjutada ei saa.

Ülejäänud Euroopa aeglase majanduskasvu taustal on tulevased liikmesriigid lisaks sellele tõenäoliselt ka 2003. aastal atraktiivne investeerimispiirkond, mis pakub jätkuvalt potentsiaalselt kõrget piirtootlikkust. Eesti puhul toetab välisinvestorite huvi jätkumist Soome ja Rootsi majanduse struktuurne ülejääk - meie partnerid säästavad ka vähemalt eeloleval paaril aastal tõenäoliselt rohkem kui nad investeerivad kodumaale.

Ülaltoodu põhjal võib eeldada, et vähemalt lühemas perspektiivis ei pruugi väliskapitali sissevool Eestisse järsult aeglustuda, isegi hoolimata suurest jooksevkonto puudujäägist. Seda oletust toetab ka meie piisavalt stabiilne pangasüsteem. Vaatamata pankade laenuportfelli kiirele kasvule, on selle kvaliteet endiselt hea ning pangad korralikult kapitaliseeritud ja likviidsed. Kui arvestada veel tugevaid välisomanikke ning tugevat järelevalvet finantssektori tegevuse üle, siis ei ole tõenäoline, et ka uute pangalaenude maht võiks järsult kahaneda.

Finantskonto järsk korrektsioon ei ole eeltoodu tõttu 2003. aastal eriti tõenäoline. See omakorda tagab sisenõudluse rahastamise jätkumise sellisel tasemel, mis peaks tunduvalt vähendama tõenäosust, et investeeringute ja tarbimise kasvutempo võiks kiiresti langeda. Ekspordi arengule mõjub julgustavalt Eesti ettevõtete püsimine konkurentsis, mida näitab jätkuv turupositsioonide parandamine. Seega - kuigi Eesti majandus võib 2003. aastal kasvada mõnevõrra aeglasemalt kui eelmisel aastal, on see majanduse edasise jätkusuutliku kasvu seisukohast pigem kasulik.

3.4. Majanduspoliitilised riskid lühemas perspektiivis

Sellist üldjoontes positiivset baasstsenaariumi võivad siiski ohustada täiendavad riskid, mille tõenäosus on küll väiksem, kuid mida tuleb sellest hoolimata arvestada. Osa neist võib ohustada majanduse tasakaalu juba käesoleval, 2003. aastal. Selline risk on näiteks nõudluse järsk langus Eesti kaupade järele meie peamistel eksporditurgudel. Peamine kodumaine riskitegur on sisenõudluse jätkuvalt kiire kasv välisraha sissevoolu arvel, mis toob lühemas perspektiivis kaasa jooksevkonto puudujäägi edasise suurenemise. Sel juhul kasvab oluliselt järsu korrektsiooni tõenäosus, mis ei pruugi küll kaasa tuua sama tõsist majanduslangust nagu Aasia ja Vene kriisidele järgnenud 1999. aastal, küll aga võib kasv seetõttu mitme järgmise aasta jooksul osutuda prognoositust madalamaks. Mõlemad riskid võivad realiseeruda mitmeid kanaleid pidi.

Teine osa riskidest on seotud majandusstruktuuri muutustega ja need võivad realiseerumisel oma mõju avaldada alles mõne aasta pärast. Selliseks riskiks võib lugeda näiteks Eesti majanduse tootlikkuse kasvutempo aeglustumist, mis omakorda toob kaasa reaalsissetulekute ja SKP reaalkasvu järkjärgulise alanemise. Tootlikkuse kasv võib aeglustuda, kui liiga suur osa investeeringuid tehakse madalama efektiivsusega, eelkõige siseturule suunatud tegevusaladele ja kinnisvarasse, seda eelkõige eksportiva tööstuse arvel. Välismaiste otseinvesteeringute vähenemine on tootlikkuse kasvu seisukohalt üks võimalik eelhoiatusindikaator. Esmapilgul kummalisena tunduv risk on seotud liiga madala inflatsioonitasemega lühemas perspektiivis. Et fikseeritud kursi korral kaasneb sissetulekute tõusuga ka hinnataseme järkjärguline kasv, siis ei saa välistada, et väga madala hinnatõusu aastale järgneb selle kasvutempo kiirenemine. Selline oht on suurem juhul, kui hindade õigeaegset korrektsiooni pidurdatakse näiteks poliitiliste kokkulepetega. Selline mõneks aastaks kunstlikult alla surutud hinnatõus võib omakorda põhjustada ka jooksevkonto puudujäägi kasvu, sest reaalsissetulekute suurenedes kasvab ajutiselt nõudlus importtoodangu järele.

Ülaltoodud kahele riskigrupile võivad lisanduda riskid rahvamajanduse tasemel. Edasise majanduskasvu tingimusteta eelduseks on muidugi sellise fiskaalpoliitika jätkumine, mis tagab tasakaalus ja prognoositava eelarve. Lisaks sellele on vaja tõsiselt analüüsida, kas jooksevkonto puudujäägi üks põhjus pole mitte selles, et kiputakse alahindama keskmises ja pikemas perspektiivis ühiskonnale ja majandusele lisanduvaid kulutusi. Ehk teisisõnu - kas praegune eelarvepoliitika ning ettevõtete ja eraisikute käitumine tervikuna ei jäta arvestamata näiteks tõsiasja, et elanikkonna vananemine ning tervishoiu- ja haridussüsteemi arendamine põhjustavad eelolevail aastail suuri kulutusi?

Kui see on tõesti nii, siis võib oletada, et ühiskonna ja majanduse tasakaalustatud arengu tagamiseks tuleb edaspidi säästa senisest juba palju rohkem. Näiteks pensionisüsteemi reform on üks samm pikaajaliste majandus- ja eelarvepoliitiliste riskide maandamiseks, kuid küsimus on selles, kas isiklikku vastutust suurendavatest põhimõtetest lähtuvalt ei peaks järk-järgult reformima ka riigieelarve ülejäänud kahte suurt kulude valdkonda - tervishoiu- ja haridussüsteemi.

4. Majanduspoliitika võtmeküsimused eelolevatel aastatel

Selle tõdemusega on mul hea minna oma loengu lõpuosa juurde ja puudutada lühidalt mõningaid Eesti majanduspoliitika eesseisvate aastate põhiküsimusi. Alustan mõnedest rahvamajandust puudutavatest küsimustest ning peatun seejärel põgusalt Eesti viimaste aastate üha enam diskuteeritud küsimusel - tööturul. Siinkohal rõhutaksin veel kord, et meie tänased valikud mõjutavad oluliselt meie arengut ka Euroopa Liidu liikmesriigina.

4.1. Eelarve tasakaal ja maksupoliitika

Me oleme täna juba rääkinud eelarve tasakaalu tähtsusest ja nagu öeldud, on eelarve tasakaal eelduseks kohanemisele majanduskasvu aeglustudes. Tasakaalus eelarve võimaldab siluda rahvamajanduse tõusu- ja kasvufaase ning vähendab seega majanduse kohanemisraskusi. Eelarve rolli majanduspoliitikas iseloomustab ilmekalt Eesti kogemus 1999. a. - Aasia ja Vene kriisidele järgneva majanduslanguse suutsime edukalt üle elada eelkõige tänu Eesti Telekomi müügist 1998. a. laekunud rahale. See moodustas puhvri, millega suutsime 1999. a. rahastada 4%ni SKPst küündinud puudujäägi riigi rahanduses. Alternatiiviks oleks olnud riigivõla järsk suurenemine.

Eesti jaoks on eelarve tasakaal praegusel momendil oluline mitmes mõttes. Nagu eelnevalt öeldud, on meie majanduse peamine riskifaktor eelmise aasta teisel poolel järsult kasvanud jooksevkonto puudujääk. Majanduspoliitika üks põhieesmärk peab olema vähendada riske, mis kaasnevad kasvu järjest suurema sõltuvusega välisraha sissevoolust. Rahvamajanduse tasemel on selleks olulisemaid vahendeid eelarve. Eelarve tasakaal või mõõdukas ülejääk tasakaalustab osaliselt erasektori optimistlikku tulevikuvaadet ning sellega kaasnevat investeeringute ja võlgnevuse kasvu.

Eelarve tasakaalu küsimus on oluline ka meie ühinemisel Euroopa Liidu ja europiirkonnaga. Nagu praegu, nii ka Euroopa Liidus sõltub meie majanduse edukus otseselt tugevast majandus- ja eelarvepoliitikast. Euroopa Liit annab meile võimaluse kasutada ühise majandusruumi ja ühisraha eeliseid, kuid selle võimaluse kasutamine sõltub Eestist endast. On tõsi, et euro kasutuselevõtt tagab meie riigile ja majandusele stabiilse raha. Kuid sellest ei ole meile kasu, kui majandus ei suuda paindlikult reageerida muutuvatele tingimustele Euroopa ühisturul. Kui Eesti majanduses jätkub järgmiste aastate jooksul kodumaisele turule ja tarbijatele suunatud valdkondade kiire areng eksportiva tööstuse ja teenuste arvel, ei jätku ka meie kiire majanduskasv. Nagu näitab mitme Euroopa liidu liikmesriigi kogemus, ei aita sellisel juhul ka ühine raha. Vastupidi - ühine raha ja ühine turg karistab nõrka poliitikat väga karmilt. Seega -- senise kiire majanduskasvu jätkumise eeldus on ka stabiilsust toetav eelarvepoliitika.

Euroopa Liiduga ühinemine seab Eesti eelarvpoliitikale ka olulised vormilised reeglid. Kõigepealt, euro kasutuselevõtule eelneb ühinemine vahetuskursisüsteemiga ERM2, mis tagab krooni ja euro kursile ka Euroopa Liidu täieliku toetuse. ERM2 läbirääkimistel saab vormiliselt tähtsaimaks küsimuseks olema Eesti ja Euroopa Liidu ühine veendumus, et krooni ja euro praegune kurss - endine kuulus 1:8 - on sobiv ka meie ühinemisel ERM2ga ning seejärel eurosüsteemiga.

Olgem ausad, jooksevkonto puudujäägi praeguse taseme juures ei olegi see meie jaoks lihtne ülesanne. Kui lisaks sellele ilmneb, et Eesti riik ise ei soovi ega taha majanduse välist haavatavust vähendada, võib see tuua läbirääkimistel kaasa tõsiseid raskusi. Ja eelarve puudujäägi suurendamine majandustsükli praeguses faasis ning märkimisväärselt suure välisvõlgnevuse taseme juures on sellest vaatenurgast sõna otseses mõttes vale majanduspoliitika. See ei suurenda Eesti majanduse turvalisust, vaid vastupidi - lisab auru olukorras, kui tuleb ahju ust kokku lükata. Kui me ise seda tähele ei pane, siis seda kiiremini märkavad meie nõrkusi meie partnerid Euroopa Liidus. Sellel ja paaril järgmisel aastal nõuab majanduse olukord ja Euroopa Liiduga ühinemine meilt targemat ja riigimehelikumat tegutsemist kui ei kunagi varem.

Vaadates aga mõned aastad ette, peame juba silmas pidama ka Euroopa Liidu ja europiirkonna majanduspoliitilisi mängureegleid. Stabiilsuse ja kasvu pakt, mis tegelikult tagab euro tugevuse ja usaldusväärsuse, seab kindlad piirid riigieelarve puudujäägile. Tuleb rõhutada, et Euroopa Liidu liikmesriikide "normaalne" poliitika ei ole mitte eelarve hoidmine SKP suhtes 3% ulatuvas puudujäägis. Vastupidi, Euroopa Liidu ja europiirkonna liikmesriigi "normaalne" poliitika on eelarve hoidmine tasakaalus või ülejäägis ühe majandustsükli jooksul. On naiivne ja majanduspoliitilises mõttes ka ohtlik arvata, et kroonilist eelarvepuudujääki õnnestub tulevikus lühikese aja jooksul korrigeerida. Seda kinnitavad kõige ilmekamalt suuremate kandidaatriikide praegused probleemid.

Eelarvepoliitikal on ka teine dimensioon ja see on riigieelarve suurus. On igipõline küsimus, kas väiksem eelarve ja riigi väiksem sekkumine majanduse ja inimese igapäevasesse ellu tagab kiirema majanduskasvu, suurema jõukuse ja tugevama kodaniku kui suur eelarve ja riigi märkimisväärne sekkumine majandusse. Vastus sellele küsimusele väljub tegelikult majanduspoliitika raamidest ja peegeldab ühiskonna valikuid ja ühiseid väärtusi tervikuna.

Küll on aga selge, et sageli püütakse sellele probleemile pakkuda lihtsaid lahendusi. Üks kõige tavapärasem ja inimlikust seisukohast võttes ka kõige arusaadavam lähenemine sellele küsimusele on järgmine: riik on liiga suur ja võtab inimestelt maksudena liiga palju raha ära; kui makse alandada, siis läheb majandus iseendast käima ja ka maksutulud tõusevad. Kokkuvõttes on kõigil hea - inimesed maksavad vähem makse ja riik ei peagi oma väljaminekuid piirama. Seda tegutsemist nimetatakse "rahastamata maksukärbeteks" (unfunded tax reduction).

Paraku kinnitab maailmamajanduse nii kaugem kui lähiajalugu, et lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele ei ole (kuigi on ka selge, et tavaliselt on mõttekas valida erinevate lahendusvariantide hulgast lihtsaim võimalik). Majanduskasv saab püsivalt kiireneda ainult siis, kui maksukärbetega kaasnevad ka majandusreformid. Tüüpiliseks selliseks näiteks võib pidada 1980te aastate tätðerismi ja reiganoomikat. Maksumäärade alandamisega kaasnes põhjalik muutus majanduse struktuuris, "suure riigi" ideoloogiast loobumine ning majanduse andmine erakätesse.

Kuid palju sagedamini on analoogilistes olukordades lahendatud ainult "kergem küsimus" - maksumäära alandamine. Tegemata on aga jäänud "raskem töö" - majanduse reformimine, mis tooks kaasa kiirema kasvu. On alandatud makse ja seega riigi tulusid, kuid ei ole vähendatud riigi väljaminekuid. Pigem vastupidi - majanduse näiliseks elavdamiseks on kokku tõmmatud eelarve tulude poolt ning samaaegselt suurendatud riigi kulutusi. Sellisel juhul on tulemuseks eelarve puudujääk, majanduse suurenev võlakoormus ja mitte kiirem, vaid oodatust oluliselt aeglasem majanduskasv. Võib päris kindlalt öelda, et kirjeldatud poliitika on Euroopa Liidu mitme liikmesriigi praeguste majandusraskuste peamine põhjus. Kui me tahame, et Eesti majanduskasv jätkuks, siis on meie esmane eesmärk tagada rahvamajanduse tasakaal ning krooni kurssi toetav eelarvepoliitika.

4.2. Tööturg

Kui eelarvepoliitika peab tagama eelolevatel aastatel vajaliku stabiilsuse rahvamajanduse tasemel, siis püsivalt kiire majanduskasv sõltub - sarnaselt ülejäänud Euroopaga - ka Eestis oluliselt tööturu arengust. Eesti investeeringute kõrge tase jätkub ainult siis, kui on olemas kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad, kes investeeritud kapitali kasutavad.

Tööjõud on strateegiline vara ja ühtlasi universaalne probleem väga paljudes riikides. Nagu öeldud, takistab tööturu jäikus majanduskasvu kiirenemist Euroopa Liidus. Kuid kasvav tööpuudus iseloomustab ka paljusid kandidaatriike, kus probleemideks on kvalifitseeritud tööjõu puudus, haridussüsteemi reformivajadused ning liigkõrgetest sotsiaaltoetustest põhjustatud pikaajaline tööpuudus. Ka Eestis valitseb olukord, kus üheaegselt eksisteerivad nii kõrge töötuse tase kui ka ulatuslik tööjõupuudus. Statistikaameti andmetel on Eestis rohkem kui pooled töötutest (53%) olnud tööta kas aasta või rohkem. See näitaja on märgiks, et Eesti tööpuudus on jätkuvalt struktuurse iseloomuga, st töötute oskused ei vasta töökohtade vajadustele.

Tööturu poliitikast rääkides tuleb rõhutada, et siingi valitsevad majanduspoliitilised põhitõed. Nõudlust tööjõu järele kasvatavad ja uusi töökohti loovad eraettevõtted. Ja eraettevõtted investeerivad ja loovad uusi töökohti ainult siis, kui neil on kindlus tuleviku suhtes. Stabiilne raha ja madal inflatsioon ning tasakaalus eelarve tagavad usu tulevikku, soodustavad investeeringuid ning on seega vältimatu eeltingimus uute töökohtade loomiseks.

Tasakaalustatud majanduspoliitika taustal on kõige olulisem küsimus tööturu puhul selle paindlikkus, võime reageerida majanduses toimuvale. Küsimus on selles, kuivõrd kohanevad muutustega palgad ja kuivõrd on töötajad võimelised liikuma ühest tootmisharust teise. Tööturu paindlikkus on väga tähtis Eesti-suguse väikeriigi avatud majanduse jaoks, mida võivad mõjutada välisðokid ja kus välistegurite tõttu võivad sagedasti aset leida muutused.

Tööturu paindlikkus sõltub raamidest ja reeglitest, mille kohaselt tööturg toimib. Minemata siinkohal detailidesse, toon välja olulisemad märksõnad.

Kõigepealt, tööhõive tõstmiseks on oluline hoida nii töötajate vabastamist sätestavad reeglid kui ka töötu abirahad mõistlikul tasemel. Kui tööandjal on raske või kulukas töötajaid vallandada majanduslanguse puhul, ei palka ta uut tööjõudu majanduskasvu aastatel. Ning kui riiklikult tagatakse töötajatele helded töötushüvitised, ei ole see mitte ainult koormus eelarvele, vaid see vähendab ka inimeste motivatsiooni uut tööd leida. Siinkohal tasub mainida, et nende kahe näitaja kombinatsiooni tulemusena on Eesti tööturg juba praegu võrreldes ka Euroopa Liidu maadega küllaltki rangelt reguleeritud. Riiklikult oleks tunduvalt otstarbekam soodustada investeeringuid inimkapitali - see muudab tugevemaks töövõtja ning vähendab töötajate vabastamist ja töötu abirahasid sätestavate reeglite sotsiaalpoliitilist tähendust.

Teise näitena võib välja tuua asjaolu, et kõrged alampalgad võivad küll parandada madalapalgaliste töötajate ühe osa heaolu, kuid see vähendab automaatselt ka nõudlust tööjõu järele. Ka siin tuleb rõhutada, et Eesti alampalk on suhtena keskmisesse palka orienteeruvalt samal tasemel kui näiteks Inglismaal ja Kanadas ning kõrgem Portugali, USA ja Jaapani vastavast näitajast.

Mis puudutab tööjõu maksustamist, siis vastupidiselt küllaltki laialt levinud arvamusele ei pruugi tööjõu maksukoormuse muutmine oluliselt mõjutada nõudlust tööjõu järele. Seda eeldusel, et tööandjad saavad maksukulud "edasi anda" töövõtjatele. Sellisel juhul muutub küll reaalpalk, kuid mitte näiteks tööjõukulude suhe SKPsse. Küll on aga selge, et kõrged tööjõumaksud piiravad oluliselt taas kord madalapalgaliste töökohtade loomist.

Loomulikult, tööjõu maksukoormuse vähendamine võib soodustada majanduse arengut ja kiirendada maanduskasvu, kui see on osa terviklikust majandusreformide paketist. Kuid nagu kõigi maksupoliitiliste sammude juures, tuleb ka tööjõuga seotud maksude muutmisel arvestada eelarve kulude poolt. Kui näiteks alandada sotsiaalkindlustusmaksu, kuid riigieelarvest tervishoiule eraldatav rahasumma jääb samaks, on tulemuseks tuntav "auk" eelarves, mis suure tõenäosusega nullib kiiresti tööjõu maksukoormuse kahandamise võimaliku positiivse efekti.

Struktuurse tööpuuduse vähendamisel on tähtis roll ka aktiivsetel tööturumeetmetel, kõige olulisem tegur selles on tulemuslik (kutse)haridus- ja ümberõppesüsteem, mis aitaks paremini rahuldada ettevõtete vajadusi ning suurendada tööturu paindlikkust. Hariduskulutuste suurendamine mingi "x" tasemeni SKP-suhtes on mõttetu, kui jagatava hariduse hulk ja kvaliteet ei vasta ei avaliku ega erasektori nõuetele.

Kokkuvõttes, majanduskasvu tagamiseks on vaja tagada tööturu võimalikult vaba toimimine. See lubab võimalikult suurel osal tööealisest elanikkonnast leida oma võimetele ja tootlikkusele vastava töökoha ja palga. Mitmete riikide negatiivne kogemus on näidanud, et poliitilisi otsuseid, mis tööturu reglementeeritust suurendavad, on hiljem raske, kui mitte võimatu, tagasi pöörata.

Seoses elanikkonna vananemisega on Eestis suureks probleemiks hõive vähenemine. Kuidas suurendada töötava elanikkonna osakaalu? Üks võimalus hõive suurendamiseks on motiveerida neid, kes tööd teha võiksid, kuid seda miskipärast teha ei taha, näiteks maksta sotsiaaltoetusi vaid inimestele, kes seda tõepoolest vajavad. Eraldi küsimus on immigratsioon. Kui selgub, et ilma selleta ei ole üldse mõeldav, et säiliks Eesti praegune arengutase, siis tuleb selle probleemiga võimalikult vara ja mõistuspäraselt tegelema hakata. Sama oluline kui hõive suurendamine on ka korraliku palga maksmine korraliku töö eest, aga tervikuna peab reaalpalga tõus majanduses olema kooskõlas tootlikkuse kasvuga.

5. Lõpetuseks

Majandusteooriast teame, et paindlikkus on väikese riigi majanduspoliitika edu võti. See tähendab suutlikkust kiiresti reageerida muutunud olukordadele, õigeaegselt tabada maailmas toimuvat. Oma kogemustest teame, et see teoreetiline seisukoht peab paika ka tegelikus elus.

Majandus saab olla paindlik vaid juhul, kui on täidetud teatud eeltingimused. Esimene tingimus on usk majanduspoliitika põhiväärtuste kestvusse. Majanduse toimimist tagavad põhiväärtused on seaduskuulekus, lepingute kehtivus ja omandisuhte püsivus. Raha stabiilsust tuleks siinkohal lausa eraldi nimetada.

Majanduse paindlikkuse oluline eeldus on haritus - ja siin mõistan ma harituse all nii neid erialaseid oskusi, mis teevad meie tööjõu konkurentsivõimeliseks, kui ka neid üldisi teadmisi elust ja majandusest, mille abil me oleme üldse suutelised mõistma kapitalistliku majanduse toimimispõhimõtteid.

Hea raamistiku majanduse arendamiseks pakub Euroopa Liit: makromajanduslik stabiilsus, kaupade, kapitali, tööjõu vaba liikumine ning ühised turujärelevalve reeglid toetavad igati turumajanduse arendamist. Samal ajal on majandusarengu pakkumispoolt mõjutavad tegurid praegu ja kindlasti ka vähemalt keskmises perspektiivis liikmesriikide - seega Eesti enda suunata. Senisele kogemusele tuginedes väidan, et väikeriigina võib Eesti olla Euroopa Liidus suurematest paindlikum, korraldada oma majandust ja sotsiaalsüsteemi tõhusamalt, kokkuvõttes aga tagada kiirema majanduskasvu ja heaolu tõusu.

Ehk kõige olulisem paindliku majanduse eeldus on ühiskonna suhtumine ettevõtlusesse. Mis tahes üritused majanduskasvu ergutada on igal juhul määratud läbikukkumisele, kui ühiskonnas ja majanduses puudub eraettevõtja. Ettevõtjal peab olema võimalus oma ideesid ellu viia, tal peab olema võimalus selleks võimalikult vähese vaevaga ja õiglase turuhinnaga hankida kapitali, tööjõudu ja informatsiooni.

Eesti majanduspoliitikas oleme praegu teatud mõttes murdekohas. Me oleme toimiv turumajandus. Eesti ettevõtted on juba praegu konkurentsivõimelised rikaste tööstusriikide turgudel ning meie reaalsed sissetulekud on päris kiiresti kasvanud. Kuid majanduspoliitikale seab see uued ülesanded. Rahvamajanduse tasemel peab eelarvepoliitika arvestama järjest pikemat perspektiivi ning arvestama senisest oluliselt enam rahvusvahelise koostöö mõju. Majanduse struktuurireformid ei ole Eestis kindlasti mitte lõppenud, vaid neid tuleb jätkata tööturul ja mujal majanduses, Ainult nii saab tõsta Eesti konkurentsivõimet ja viia tootlust lähemale Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Majanduspoliitika peab olema sihikindel ja järjepidev, arvestama reaalsusi ja juba kokku lepitud põhimõtteid, millest oluline osa on sätestatud Valitsuse keskpikas majandusprogrammis. Seega - uuel Riigikogul ja valitsuskoalitsioonil on olemas tugev vundament, millelt jätkata. Kuid samuti on ees olulised terve hulk uusi ja vanu probleeme, millele lahendusi otsides tuleb arvestada, et majanduses ja majanduspoliitikas reeglina "teist võimalust" ei anta.

Vahur Krafti loeng Tartu Ülikoolis 21. märtsil 2003