Eesti majanduskasv on sel aastal olnud hoogne, jõudes viimaste andmete kohaselt pea 6%ni. Nii kiire kasv on rõõmustav, sest eelmistel aastatel liikus majandus edasi pigem paari protsendi haaval. Siiski on nii kiirel kasvul varjupool. Kinnitust on saanud varasemad hinnangud selle kohta, et Eesti majandus ületab oma jätkusuutlikku taset, piltlikult öeldes elame veidi üle oma võimete. Majandus saab jätkusuutlikku taset ületada üksnes ajutiselt, sest kui ettevõtted ei suuda tootmismahtu suurendada sama ruttu kui nõudlus kasvab, siis hakkab hinnakasv liigselt kiirenema ja ettevõtete konkurentsivõime vähenema. Selle paratamatu tagajärg on majanduskasvu raugemine. Eestis on ettevõtted rakendanud tootmisvõimsust juba mõnda aega tavapärasest intensiivsemalt ja surve tööjõukulusid tõsta püsib tööjõupuuduse tõttu endiselt tugev. Peale selle on viimasel ajal tuntavalt hoogustunud ka tootmis- ja tarbijahindade kasv. Kõik see väljendab üheselt, et majanduskasvu praeguseks saavutatud tempo ei saa kaua kesta. Seda peaks arvesse võtma ka järgmise aasta riigieelarve kavandamisel, sest eelarvepoliitika üks eesmärk rahaliidus on stabiliseerida kohalikku majandust. Tõsi, praegu pole põhjust arvata, et majandus on laialdaselt ülekuumenenud, sest tegevusalati on pilt üsna erisugune. Osaliselt on majanduskasvu kiirenemine tulenenud varem raskustes vaevelnud tegevusalade – põlevkivitööstuse ja energiatootmise – paremast käekäigust. Nende puhul saab rääkida tootmismahtude taastumisest, kuid enamikku tegevusaladest iseloomustab mõõdukas elavnemine. Kaubandusel on tänu elanike sissetulekute suurenemisele läinud keskmisest paremini. Viimaste kõrval eristub ehitussektor, mis töötab pea maksimumvõimsusel, sest nii ettevõtete, majapidamiste kui ka valitsemissektori suurem nõudlus ehitusteenuste järele on langenud ühele ajale. Ehitussektor võib üle kuumenda ja sellest ohust piisab, et tunda muret kogu majanduse pärast, sest üksikute tegevusalade ülekuumenemine võib kanduda ka teistele tegevusaladele. Äsja rahandusministeeriumis valminud suvine majandusprognoos näitab samuti, et nii sel kui ka järgmisel aastal on majanduse maht suurem, kui pikema aja jooksul jätkusuutlik oleks. Selleks, et majanduskasv aasta-aastalt võimalikult vähe varieeruks, et seda saaks paremini ennustada ja et kasvu stabiilsus suurendaks kindlust tuleviku suhtes, peaks riik praeguses olukorras majandusest raha välja võtma ja panema selle sinna tagasi siis, kui erasektoril läheb mingil põhjusel jälle kehvemini. Teisisõnu, kuna praegune aeg soosib tavapärasest suuremat tulude laekumist eelarvesse, peaks riigieelarve olema planeeritud nominaalse ülejäägiga. Ettenägelik oleks ka reservi suurendada, et seda oleks võimalik tsükli järgmises etapis, kui majandusel enam nii hästi ei lähe, kasutada nõudluse turgutamiseks. Valitsuskabinet lõpetas sel korral riigieelarve läbirääkimised erakordselt kiiresti ja riigieelarve eelnõu valmis vaid mõni päev pärast rahandusministeeriumi prognoosi. Eelnõu puhul võib positiivsena esile tõsta seda, et kuigi struktuurset puudujääki kavandatakse endiselt, on see väiksem kui varem riigieelarve strateegias planeeritud. Nominaalse positsiooni kohta on selle loo kirjutamise hetkel vaid üldsõnaliselt teada, et see on nullilähedane. See, millisel kujul riigikogu järgmise aasta eelarve vastu võtab, on veel lahtine, kuid teada on, et seaduse järgi ei tohi muutmisettepanekud põhjustada riigieelarve eelnõus ette nähtud eelarvepositsiooni halvenemist. Tuleb lisada, et majanduse stabiilsuse seisukohalt pole oluline üksnes eelarvepositsioon, vaid ka eelarve võimalik mõju mõnele kitsamale majandusvaldkonnale. Puudujäägi ühe põhjusena on välja toodud koalitsioonileppes kirja pandud strateegilised investeeringud. Need lisanduvad riigi teistele investeeringutele ja annavad tööd ennekõike ehitussektorile – ja riik tellib küllaltki palju ehitustöid. Kui kümme ja rohkem aastat tagasi moodustasid valitsemissektori ehitusinvesteeringute kulud umbes kolmandiku ettevõtete omadest, siis viimastel aastatel on valitsemissektori kulud olnud pool ettevõtete omadest ja püsinud kasvutrendil. Seega on riigi panus ehitussektori käekäigu kujunemisse arvestatav. Majandus on sisse saanud korraliku kasvuhoo. Tähelepanuväärne on seegi, et ettevõtted on suutnud taas kasumeid suurendada ja seda tööjõukulude kiirest kasvust hoolimata. Vähemalt osaliselt on see teoks saanud tänu välisturgude paranenud olukorrale, mis on lasknud ekspordihindu varasemast rohkem tõsta. Kuid see on ajutine turgutus, sest kui me loodame oma sissetulekutaset nii kasumite kui ka töise tulu vormis konkurentidest kiiremini tõsta, siis peab meie tootlikkuse kasv edestama naabrite oma. Naabritega võrreldes kiirem tootlikkuse kasv on võimalik, kui ettevõtetel on motivatsiooni tulevikku investeerida. Kui aga riiklikud tellimused ehitussektorile muudavad ehitusteenused erasektori jaoks raskemini kättesaadavaks ja märksa kallimaks, siis piirab see ettevõtete võimalust investeerida tulevasse kasvu. Isegi kui kõne all on nii tähtsad kulutused nagu paremat konkurentsivõimet ja tootlikkust tagavad riiklikud taristuinvesteeringud, tuleks neid teha aktiivsemalt ajal, kui erasektori tellimused näitavad nõrgenemise märke. Kokkuvõttes on majanduskasvu kõikumine Eestis olnud pretsedenditult üks Euroopa suurimaid. See on sotsiaalselt kulukas, toob kaasa kapitali ja tööjõu ebaefektiivse paigutuse, suurendab ettevõtete ja majapidamiste ebakindlust ning vähendab majanduse usaldusväärsust ja pikaajalist kasvuvõimet. Prognoosid näitavad, et majandus jätkab lähiajal üle oma võimete ja vajadus ülekuumenemist vältida on päevakorral. Artikkel ilmus 20. septembril 2017 Äripäevas.