Kui eestlane ostab laevapileti, siis muutub ta poole tootlikumaks ning hakkab ligi kolm korda kõrgemat palka teenima. On see Soome lahe lainetuse müstiline mõju? Erinevus Eesti ja Soome sissetulekute tasemes on viimaste kümnendite jooksul küll vähenenud, Soome kogutoodang inimese kohta on Eestist ikka ca 1,4 korda kõrgem. Aabitsatõde ütleb, et sissetulekute taseme kujundab oskus kasutada töötajaid ning kapitali selliselt, et valmiv toode või osutatud teenus oleks maksimaalselt väärtuslik. Oluline pole vaid see, kuidas toota, vaid ka see, mida toota. Nii tekkis näiteks sada aastat tagasi Jyväskylä rahvakooliõpetajal Juho Jussilal küsimus, miks nii suur osa Soome kodudes ja koolides kasutusel olevatest puitesemetest on välismaist päritolu. Ta rajas töökoja, mis hakkas valmistama puidust arendavaid mänguasju[1]. Nii Soome kui ka välismaa laste poolehoid tagas väikese pereettevõtte eduka püsimajäämise. Näiteks 1926. aastal loodud lauamäng „Fortuna“ on tootenimekirjas ka praegu. Soome toodete edulugu näitab väga ilmekalt, et müügiedu ei pea rajanema madalal hinnal. Kesk-Soome metsadest pärit puit ning kohalike käsitöömeistrite oskused on väikeettevõtte toodangule andnud kvaliteedi, originaalse disaini, aga ka päritolumaa Soome identiteedi. Tänagi on enamike Põhjamaade ning Eesti ettevõtete üheks eduteguriks kujunenud kiire tarneaeg, paindlikkus ja kvaliteet. Need n-ö mittehinnalised konkurentsivõime tegurid lubavad üleilmses konkurentsis ka kõrgemate tööjõukuludega edu saavutada. Tööjõud on Eestis ja Soomes küllaltki sarnane. Meie noored platseeruvad põhikoolilõpetajate oskusi mõõtvas PISA testis Euroopa tipptasemele. Eesti töötajad on Soome ettevõteteski üsna hästi hakkama saanud. Soome ettevõtetes aga osatakse tööjõudu kohati paremini kasutada. Suvel korraldas advokaadibüroo Sorainen mõttetalgud ettevõtjatega, kel kogemust mõlemas riigis. Ühe Eesti kitsaskohana toodi esile kutsehariduse põhise karjäärimudeli piiratust. Meil koolitatakse üsna häid töölisi, kuid karjääriskeem töölisest tootmisjuhist on suhteliselt hägune. Seetõttu napibki Eestis häid tootmisjuhte, aga ka kvalifitseeritud oskustööjõudu. Erinevalt tippjuhtidest, kes on suhteliselt universaalsed, peavad tootmisjuhid tundma oma valdkonna üksikasju. Head tootmisjuhid alustavad sageli väljaõppinud töölisena, neid märgatakse ja koolitatakse. Selline karjäärimudel võiks Eestiski laiemat rakendust leida. Tootmisjuhi kompetents, mitte aga positsioon hierarhias, tagab tõsiseltvõetavuse ja inspireerib kolleege. Iga töötaja on tähtis. Soomes ja Eestis on lähematel aastakümnetel tööealine elanikkond kahanemas nii arvult kui ka osatähtsuselt. Mõlemas riigis peab järjest väiksem osa elanikkonnast riiki üleval pidama. See on võimalik vaid juhul, kui töö tootlikkus kasvab. Kallinev tööjõud suurendab Eestis ilmselt edaspidigi vajadust investeerida seadmetesse ja tehnoloogiasse. 1990. aastate alguses oli Eestis tunnipalk ca 20 eurosenti, mis lõi omajagu eeliseid tööjõumahukale tootmisele. Täna on Eestis raske leida inimesi, kes 1990ndate alguse tunnipalgaga üle mõne minuti töötaks. Järjest olulisemaks saab kapitali  ja teadmiste roll majanduses. Üks silmatorkavamaid erinevusi Eesti ja Soome vahel on tööjõu varustatuses masinate, seadmete ja teiste varadega töötaja kohta. Eestis ettevõtetes on kapitali töötaja kohta sageli kuni kaks korda vähem kui Soomes. Intellektuaalomandisse Eestis investeeritud enam kui viis korda vähem kui Soomes. Ilmselt on see ka üks innovatsiooni pidurdavaid tegureid Eestis. Innovaatilisusest on Soome üks Euroopa edukamaid riike, Eesti ja Soome erinevus paistab seetõttu väga suur. Kõrgtehnoloogilisi patente registreerivad soomlased miljoni elaniku kohta aastas ligikaudu kümme korda rohkem kui Eestis. Kapital, erinevalt tööjõust, liigub küllaltki vabalt ning ilmselt ei saa see ka Eesti arengut piiravaks teguriks. Pigem on tähtis, kuhu investeeritakse. Vähem betooni ja rohkem patente – nii võiks kõlada loosung, millele lähiaastail Eestis Soome eeskujul rohkem sisu tuleks otsida. On see ehk põhjamaiselt kargem keskkond, mis põhjanaabrid tootlikumaks muudab? Kui erinevaid konkurentsivõime edetabeleid sirvida, siis on Soome puhul tegemist tipptasemel riigiga, mida iseloomustatakse skaala ülemise piiriga peaaegu kõigis kriteeriumides. Pigem on globaalse konkurentsivõime esikümnes püsiva Soome probleemiks see, et kogu majanduskeskkond on nii kõrgelt arenenud, et lihtsaid lahendusi selle paremaks muutmiseks polegi. Erandiks on suhteliselt kõrge ja keeruline maksustamine ning tööjõuturu kohatine ülereguleeritus. Lihtsam maksukeskkond ja paindlikum tööjõuturg on seevastu Eesti ühed eelised. Seega koidab Eesti ja Soome järgneva aastasaja alguses võimalus kombineerida Soome ja Eesti tugevusi nii, et kokku saakski maailma parim ettevõtluskeskkond.   Artikkel ilmus 6. detsembril ajalehes Postimees [1]http://www.goodnewsfinland.com/feature/a-finnish-wooden-toy-leaves-room-for-imagination/