Kui eestlane ostab laevapileti, siis muutub ta poole tootlikumaks ning hakkab
ligi kolm korda kõrgemat palka teenima. On see Soome lahe lainetuse
müstiline mõju?
Erinevus Eesti ja Soome sissetulekute tasemes on viimaste kümnendite jooksul
küll vähenenud, Soome kogutoodang inimese kohta on Eestist ikka ca 1,4
korda kõrgem. Aabitsatõde ütleb, et sissetulekute taseme kujundab oskus
kasutada töötajaid ning kapitali selliselt, et valmiv toode või osutatud
teenus oleks maksimaalselt väärtuslik. Oluline pole vaid see, kuidas toota,
vaid ka see, mida toota. Nii tekkis näiteks sada aastat tagasi Jyväskylä
rahvakooliõpetajal Juho Jussilal küsimus, miks nii suur osa Soome kodudes
ja koolides kasutusel olevatest puitesemetest on välismaist päritolu. Ta
rajas töökoja, mis hakkas valmistama puidust arendavaid mänguasju[1]. Nii
Soome kui ka välismaa laste poolehoid tagas väikese pereettevõtte eduka
püsimajäämise. Näiteks 1926. aastal loodud lauamäng „Fortuna“ on
tootenimekirjas ka praegu. Soome toodete edulugu näitab väga ilmekalt, et
müügiedu ei pea rajanema madalal hinnal. Kesk-Soome metsadest pärit puit
ning kohalike käsitöömeistrite oskused on väikeettevõtte toodangule
andnud kvaliteedi, originaalse disaini, aga ka päritolumaa Soome
identiteedi. Tänagi on enamike Põhjamaade ning Eesti ettevõtete üheks
eduteguriks kujunenud kiire tarneaeg, paindlikkus ja kvaliteet. Need n-ö
mittehinnalised konkurentsivõime tegurid lubavad üleilmses konkurentsis ka
kõrgemate tööjõukuludega edu saavutada.
Tööjõud on Eestis ja Soomes küllaltki sarnane. Meie noored platseeruvad
põhikoolilõpetajate oskusi mõõtvas PISA testis Euroopa tipptasemele.
Eesti töötajad on Soome ettevõteteski üsna hästi hakkama saanud. Soome
ettevõtetes aga osatakse tööjõudu kohati paremini kasutada. Suvel
korraldas advokaadibüroo Sorainen mõttetalgud ettevõtjatega, kel kogemust
mõlemas riigis. Ühe Eesti kitsaskohana toodi esile kutsehariduse põhise
karjäärimudeli piiratust. Meil koolitatakse üsna häid töölisi, kuid
karjääriskeem töölisest tootmisjuhist on suhteliselt hägune. Seetõttu
napibki Eestis häid tootmisjuhte, aga ka kvalifitseeritud oskustööjõudu.
Erinevalt tippjuhtidest, kes on suhteliselt universaalsed, peavad
tootmisjuhid tundma oma valdkonna üksikasju. Head tootmisjuhid alustavad
sageli väljaõppinud töölisena, neid märgatakse ja koolitatakse. Selline
karjäärimudel võiks Eestiski laiemat rakendust leida. Tootmisjuhi
kompetents, mitte aga positsioon hierarhias, tagab tõsiseltvõetavuse ja
inspireerib kolleege. Iga töötaja on tähtis. Soomes ja Eestis on
lähematel aastakümnetel tööealine elanikkond kahanemas nii arvult kui ka
osatähtsuselt. Mõlemas riigis peab järjest väiksem osa elanikkonnast
riiki üleval pidama. See on võimalik vaid juhul, kui töö tootlikkus
kasvab.
Kallinev tööjõud suurendab Eestis ilmselt edaspidigi vajadust investeerida
seadmetesse ja tehnoloogiasse. 1990. aastate alguses oli Eestis tunnipalk ca
20 eurosenti, mis lõi omajagu eeliseid tööjõumahukale tootmisele. Täna
on Eestis raske leida inimesi, kes 1990ndate alguse tunnipalgaga üle mõne
minuti töötaks. Järjest olulisemaks saab kapitali ja teadmiste roll
majanduses. Üks silmatorkavamaid erinevusi Eesti ja Soome vahel on tööjõu
varustatuses masinate, seadmete ja teiste varadega töötaja kohta. Eestis
ettevõtetes on kapitali töötaja kohta sageli kuni kaks korda vähem kui
Soomes. Intellektuaalomandisse Eestis investeeritud enam kui viis korda
vähem kui Soomes. Ilmselt on see ka üks innovatsiooni pidurdavaid tegureid
Eestis. Innovaatilisusest on Soome üks Euroopa edukamaid riike, Eesti ja
Soome erinevus paistab seetõttu väga suur. Kõrgtehnoloogilisi patente
registreerivad soomlased miljoni elaniku kohta aastas ligikaudu kümme korda
rohkem kui Eestis. Kapital, erinevalt tööjõust, liigub küllaltki vabalt
ning ilmselt ei saa see ka Eesti arengut piiravaks teguriks. Pigem on
tähtis, kuhu investeeritakse. Vähem betooni ja rohkem patente – nii
võiks kõlada loosung, millele lähiaastail Eestis Soome eeskujul rohkem
sisu tuleks otsida.
On see ehk põhjamaiselt kargem keskkond, mis põhjanaabrid tootlikumaks
muudab? Kui erinevaid konkurentsivõime edetabeleid sirvida, siis on Soome
puhul tegemist tipptasemel riigiga, mida iseloomustatakse skaala ülemise
piiriga peaaegu kõigis kriteeriumides. Pigem on globaalse konkurentsivõime
esikümnes püsiva Soome probleemiks see, et kogu majanduskeskkond on nii
kõrgelt arenenud, et lihtsaid lahendusi selle paremaks muutmiseks polegi.
Erandiks on suhteliselt kõrge ja keeruline maksustamine ning tööjõuturu
kohatine ülereguleeritus. Lihtsam maksukeskkond ja paindlikum tööjõuturg
on seevastu Eesti ühed eelised. Seega koidab Eesti ja Soome järgneva
aastasaja alguses võimalus kombineerida Soome ja Eesti tugevusi nii, et
kokku saakski maailma parim ettevõtluskeskkond.
Artikkel ilmus 6. detsembril ajalehes Postimees
[1]http://www.goodnewsfinland.com/feature/a-finnish-wooden-toy-leaves-room-for-imagination/