Kui küsida mõnelt laia haardega spekulandilt, mis on hetkel kõige kuumem
turg, siis tõenäoliselt jõuab jutt üsna ruttu krüptoraha, bitcoin’i ja
plokiahelani. See pole ka mingi ime, sest meedia on täis artikleid
inimestest, kes bitcoin’iga kaubeldes kindlustavad oma pensionipõlve, nagu
ka uudiseid kõikvõimalikest uutest krüptorahadest ja plokiahela
tehnoloogia võimalustest.
Plokiahela tehnoloogia võibki tõenäoliselt kaasa tuua arenguhüppe ning
erinevate vahemeeste rolli kadumise finantssektoris ja mitmes teiseski
valdkonnas. Kuid see ei tähenda veel, et näiteks plokiahelal põhineval
bitcoin’il peaks olema arveldusühiku või iseseisva varana suur väärtus.
Bitcoin’i ja tema analoogidesse investeerijad ilmselt ei proovigi hinnata,
kui palju nende soetatud vara õigustatult väärt võiks olla. Pigem
lähtutakse investeerimisel lootusest, et küll leidub hiljem keegi, kes on
nõus sama asja veelgi kallimalt ära ostma. Tavapäraseid investeeringu
hindamise meetodeid kasutades on ühtmoodi raske põhjendada sellise
virtuaalse žetooni (ingl token või coin) väärtusena 100, 1000 või
10 000 dollarit.
Bitcoin ei ole raha
Niinimetatud krüptovaluutade puhul on tähtis mõista, et need ei suuda
täita vähemalt kahte klassikalisele rahale vajalikku omadust – väga
hüplik ja kontrollimatu hind ei lase neil toimida ei stabiilse väärtuse
hoidjana (ingl store of value) ega tõhusa maksevahendina (means of payment).
Seetõttu on eksitav kutsuda bitcoin’i ja selle analooge krüptorahaks.
Pigem võiks kasutada terminit „krüptožetoon“ või „krüptovara“.
Mõtteeksperimendina võime ette kujutada, kuidas toimiks majandus riigis,
mis kasutaks ametliku vääringuna näiteks bitcoin’i. Tõenäoliselt ei
leiduks kuigi palju ettevõtteid ega kodanikke, kellele meeldiks majandada
keskkonnas, kus nende koduvaluuta kurss teiste valuutade suhtes võib vähem
kui aastaga mitusada protsenti kallineda ning järgmisel hetkel poole võrra
kukkuda. Esimene laine tapaks eksportöörid ning teine tooks kaasa kaupade
ja teenuste järsu hinnatõusu. Küllap ei meeldiks meist enamikule nii
kõikuva väärtusega valuutas ka pikaajalisi sääste koguda ega
palgaläbirääkimisi pidada.
Võib arvata, et ühel või teisel moel leiavad sõltumatud krüptovarad
tulevikus kasutust ja et me praegu nende kõiki võimalikke kasutusvaldkondi
veel ette näha ei suudagi. Küll aga ei hakka krüptovarad tõenäoliselt
asendama traditsioonilisi valuutasid. Sellegipoolest uurivad tõenäoliselt
kõik keskpangad, sealhulgas euroala omad, krüptovarade aluseks oleva
plokiahela tehnoloogia kasutusvõimalusi, et olla paremini kursis kiiresti
areneva valdkonnaga, mis võib tulevikus keskpankade tööd mõjutada.
Tavavaluutaga seotud krüptovara
Põhimõtteliselt võib ju ette kujutada, et keskpank ise laseb näiteks
euroala puhul eurosid ringlusse mitte üksnes sularahana ja kommertspankade
kaudu kontorahana, vaid nii-öelda emiteerides virtuaalseid eurosid otse
plokiahelasse. Tõenäoliselt on enamikus keskpankades sellise idee mõjudele
vähemalt mingil määral mõeldud. Digitaalse keskpangaraha ulatusliku
emiteerimiseni veel siiski üheski riigis jõutud pole, kuna selline samm
võib oluliselt mõjutada olemasoleva finantssüsteemi stabiilsust.
Lihtsam on ette kujutada eraalgatuslikku plokiahelas toimivat digiraha, mis
on seotud riigi ametliku valuutaga. See meenutaks meile tuttavat
valuutakomitee süsteemi. Tegemist ei ole ka täiesti uue mõttega –
näiteks on midagi sarnast juba proovimas teha konsortsiumina grupp suuremaid
rahvusvahelisi panku selleks, et lihtsustada väärtpaberiarveldusi. Võib
arvata, et ühel või teisel moel ametlike valuutadega seotud krüptovarad
tulevikus kasutust ka leiavad, isegi kui me ei suuda veel ette näha sellise
muutuse pikemaajalist mõju traditsioonilisele pangandusele.
Milleks meile estcoin?
Tavavaluutaga seotud krüptovara kategooriasse kuuluks ka EASi poolt hiljuti
välja pakutud estcoin’i üks kolmest võimalikust versioonist (nn euro
estcoin). Tunnistan, et keskpangas jäime selle ettepaneku kommenteerimisel
hätta, kuna idee kirjeldamisel ei olnud sõnastatud selget praktilist
probleemi, mida sellises vormis estcoin e-residentide jaoks hästi lahendaks.
Maksevahendina ei oleks sellel selget eelist tavalise pangaülekande ees.
Seda eriti olukorras, kus eeldatavasti juba aasta pärast asendab Eestis seni
tavapärast makseteenust välkmakse. Seega toimuvad vähemalt eurodes tehtud
kliendimaksed ühest pangast teise tulevikus loetud sekunditega ja seitse
päeva nädalas. Välkmakse tulek (muu hulgas tänu euroala keskpankade
pingutusele) lahendab reaalse probleemi, et maksed liiguvad pankade vahel
ainult töötundidel ja liiga aeglaselt.
Samuti on bitcoin’il põhinevad lahendused juba näidanud, et jaemaksed
plokiahelas ei ole tegelikult kuigi kiired ega ka odavad, eriti kui nende
maht ületab kriitilise piiri. Värskeim lõbus näide selle kohta on uudis
sel nädalal Miamis toimuvast Põhja-Ameerika Bitcoin’i Konverentsist,
mille korraldajad lõpetasid piletite müügi bitcoin’ide eest selle
makseviisi kohmakuse ja kõrgete teenustasude tõttu. Samas on loomulikult
võimalik, et Eesti e-residentidele suunatud digiühikutel või žetoonidel
võiks olla mingi praktiline rakendus. Tõenäoliselt oleks neid
rakendusviise siiski lihtsam otsida, kui eelnevalt oleks selgemalt
sõnastatud probleemid, mida estcoin’i abil senisest paremini lahendada
saaks. Oma lahendusi välja töötades ei peaks Eesti alustama tühjalt
kohalt, sest plokiahela tehnoloogiat kasutavate praktiliste rakenduste
testimisega tegeletakse intensiivselt üle maailma juba aastaid.
Aktsiate asemel virtuaalsed žetoonid
Plokiahela tehnoloogiaga on seotud ka uudne investoritelt raha küsimise vorm
ICO (ingl initial coin offering) ehk uute virtuaalsete žetoonide müük,
mida eelmisel aastal tehti kokku 3,7 miljardi dollari väärtuses. Seejuures
ulatusid suuremad projektid mahult sadadesse miljonitesse dollaritesse ning
leidus ka ICOsid, millesse julgesid raha paigutada mainekad
investeerimisfondid. Palju rohkem on aga ICOsid, mis tavapäraseid kanaleid
kasutades kindlasti investoreid leidnud ei oleks. Hea kohaliku näitena võib
viidata Eesti osaühingule, kes oma virtuaalseid žetoone müües lubas
sõltuvalt investorite huvist asutada kas makseasutuse, panga või midagi
muud. Tüüpilistelt investoritelt lihtsalt sellise mõtte eest ilmselt kuigi
palju raha ei saaks, Polybius Foundation OÜ kodulehe andmeil on aga nende
projekti investeeritud juba üle 30 miljoni dollari. Traditsioonilisemate
äridega harjunutele võib tunduda tavatu ka see, et oma projekti tutvustuses
lubas Polybius ettevõttele kapitali pakkunud investorite vahel tulevikus
jagada vaid 20% kasumist. See aga ei tundu olevat ületamatuks takistuseks
investoritele, kes saavad vanamoodsa aktsia asemel virtuaalse žetooni
omanikuks.
Plokiahela tehnoloogia populaarsusega seotud kurioosumite hulka kuulub
Nasdaqi börsil noteeritud joogitootja Long Island Ice Tea juhtum. Ettevõtte
aktsia hind hüppas 500% pärast seda, kui firma teatas börsile soovist
keskenduda karastusjookide tootmise asemel hoopis plokiahela tehnoloogiale
ning vastavalt muuta ka firma nime. Nüüdsest on tegemist ettevõttega Long
Blockchain. Selliseid uudiseid lugedes meenuvad kurikuulsad sõnad „this
time is different“, mida mõne vara hinnale põhjendusena kuuldes
soovitatakse investoritel tavaliselt oma investeeringud müüa ja turult
lahkuda.
Seni on ICO-de näol tegemist nähtusega, mille tulemusel kaotab
tõenäoliselt palju heausklikke entusiaste suure hulga raha. See omakorda
võib tekitada ühiskonnas ootuse, et seni sisuliselt kontrollimatult
turustatud virtuaalsete žetoonide pakkujatele laiendataks vähemalt osa
traditsioonilistele väärtpaberiemissioonidele kehtivatest reeglitest või
et sellist tegevust veel rangemalt piirataks. Selle suunas ongi juba samme
astutud. Nii näiteks on teiste hulgas USA väärtpaberijärelevalve
selgitanud, et teatud tingimustele vastavaid ICOsid tuleks käsitada
väärtpaberiemissioonina. Sarnaselt on ICOsid vaadelnud ka Eesti
Finantsinspektsioon, samas kui näiteks Hiina ja Lõuna-Korea on otsustanud
ICOd üldse keelata. Tulenevalt valdkonna uudsusest on segadust palju ja
investoreid meelitatakse innovatsioonist rääkides ka väga kahtlastesse
projektidesse. Kuid see maailm on saamas tasapisi täiskasvanumaks.
Positsioneerides Eestit kui atraktiivset riiki ICOde registreerimiseks, tasub
seetõttu olla väga valiv selles osas, milliseid virtuaalärisid me toetada
soovime. Liiga hoogsalt tegutsedes ja end varakult ICOsid propageeriva ja
toetava õigusruumina positsioneerides võib kergesti juhtuda, et teeme Eesti
edumeelsele e-riigi kuvandile rohkem kahju kui kasu.
Eesti Pangas oleme seadnud endale laiemaks eesmärgiks olla hästi kursis
finantsinnovatsiooni ning uute tehnoloogiate võimaluste ja riskidega nii
klientide kui ka Eesti arvelduskeskkonna ja finantsstabiilsuse jaoks. Hea
partnerina nii valitsusele, finantsinspektsioonile kui ka ettevõtetele oleme
kindlasti huvitatud kaasa mõtlemast teemal, kuidas kujundada Eesti
regulatiivset keskkonda selliseks, et see toetaks maksimaalselt innovatsiooni
ning samal ajal pööraks vajalikul määral tähelepanu ka riskide
juhtimisele.
Seda kirjutist ei peaks käsitama Eesti Panga vastusena e-residentsuse
projekti blogipostitustele. Oma kommentaare ja arvamusi jagab keskpank
lahkesti nii valitsusele kui ka EASile tavapäraste konsultatsioonide ja
arutelude käigus.