Kired kogumispensioni ümber on lõkkele löönud ning leekidele annab hoogu
pensionifondide seni pigem kehv tootlus. Seetõttu on täiesti ootuspärased
ka püüdlused Eesti pensionikorraldust kui mitte radikaalselt muuta, siis
vähemalt parandada. Need arutelud puudutavad meid kõiki kui maksumaksjaid
või tulevasi pensionäre. Et kulutused pensionidele moodustavad ka suure osa
riigieelarvest, on tegemist väga olulise majanduspoliitilise debatiga,
milles otsuseid ei saa langetada kergekäeliselt.
Järgnev kommentaar keskendub kogumispensionit puudutavate valikute
pikaajalisele mõjule. Eraldi analüüsi vääriks pensioni II samba
vabatahtlikuks muutmise lühiajaline mõju majandusele. Lubadusega inimestel
pensioniks kogutud miljardid kohe kasutusse võtta kaasneks ilmselt ajutine
tuntav tõuge tarbimisele ja hinnakasvule.
Hea pensionisüsteem peab vastu igale ilmale
Alustuseks on kasulik mõelda, mida võiks ühiskond ühelt healt
pensionisüsteemilt oodata. Üldistatult võiks pidada heaks sellist
pensionisüsteemi, mis vastab järgmistele tingimustele: esiteks tagab
pensioniealistele piisava sissetuleku, teiseks teeb seda ühiskonna jaoks
piisavalt madalate kuludega ja kolmandaks on pikaajaliselt jätkusuutlik.
Esimesed kaks tingimust on hästi mõistetavad. Me kõik soovime, et
pensionide suurus oleks piisav. Sõna „piisav“ tähendab muidugi
erinevate inimeste jaoks erinevat summat, aga see ei olegi siinkohal oluline.
Pensionisüsteemi madalad kulud tähendavad seda, et pensionide maksmiseks ei
tohiks kuluda ebamõistlikult suur osa riigi maksutuludest. Samuti ei tohiks
pensionisüsteemi ülalpidamine olla erinevate teenusepakkujate (fondijuhid,
kindlustusfirmad jne) kõrgete tasude tõttu liialt kallis.
Kõige intrigeerivam ja põhimõttelisemaid valikuid sisaldav on aga kolmas
kriteerium ehk pensionisüsteemi jätkusuutlikkus. Jätkusuutlik
pensionisüsteem tähendab seda, et ühiskond suudab pensionisüsteemi ülal
pidada järgnevate aastakümnete vältel nii, et see vastab esimesele kahele
tingimusele. Pensionisüsteem ei tohiks tekitada liigseid pingeid erinevate
ühiskonnagruppide (eelkõige töötajate ja pensioniealiste) vahel kas siis
ebapiisavate pensionide või liigkõrgete maksude tõttu, mis tõenäoliselt
muudaks süsteemi ebastabiilseks. See tõenäoliselt juhtuks juhul, kui
keskmised pensionid jäävad palkadega võrreldes järjest väiksemaks.
Usaldus pensionisüsteemi vastu on osa laiemast rahva usaldusest riigi vastu.
Usaldusväärne ja tugev pensionisüsteem võiks seega vastu pidada
erinevatele arengutele majanduses ja ühiskonnas. Samas tuleks tähele panna,
et tugev ja jätkusuutlik pensionisüsteem ei pruugi ilmtingimata tagada
alati võimalikult suurt pensioni. Siin peitub dilemma – kas peaksime
soovima pensionisüsteemi, mis tagab võimalikult suure pensioni kõige
tõenäolisemaks peetava majandusarengu korral, või seame hoopis eesmärgiks
viia miinimumini võimalus, et raha ei jätku piisava suurusega pensioni
maksmiseks ka halvemal juhul?
Vastutustundlikum on teine valik. Teisisõnu on oluline see, et
pensionisüsteem suudaks võimalikult hästi vastu pidada kõige
erinevamatele võimalikele arengutele, mitte üksnes ei tagaks võimalikult
suurt pensioni kõige tõenäolisemaks peetavate prognooside
realiseerumisel. Pensionisüsteem ei tohi olla liiga habras ja selle
saavutamisele aitab kaasa see, kui me piltlikult öeldes ei pane kõiki mune
ühte korvi (loe: sambasse).
Ärimaailmaga paralleeli tuues kujutab eelpool kirjeldatu n-ö riskijuhtimise
vaadet. Ka hästi juhitud ettevõttes ei lähtuta üksnes eesmärgist teenida
võimalikult suurt tulu juhul kui kõik läheb plaanipäraselt. Veelgi
tähtsam on ettevõtjale eesmärk jääda ellu ka olukorras, kus mitte kõik
ennustused ei täitu.
Kuidas mõõta pensionisammaste edukust?
Pensionifondide seniseid investeerimistulemusi hinnates on kirglikult
arutletud fondide edukuse mõõdikute üle. Esiteks soovitakse täiesti
mõistetavalt, et Eesti pensionifondide tulemused oleksid vähemalt
samaväärsed teiste riikide võrreldavate fondide omaga. Kusjuures
võrreldavus on siinkohal tähtis, sest sageli kõrvutatakse väga erineva
riskiprofiili ja investeerimispiirangutega fonde.
Teiseks on igati loogiline soovida, et pensionifondide tulusus ületaks pikas
perspektiivis vähemalt hinnatõusu. See on tõepoolest vähim, mida üks
investor võiks oma rahapaigutustelt oodata, ning tähendab, et investeeritud
raha ostujõud ajas suureneb.
Kõige ambitsioonikamaks ja vastuolulisemaks mõõdikuks on pakutud Eesti
majanduse või keskmist palkade kasvu. Sellise mõõdiku kasutamine on
kindlasti vaieldav. Sellisel juhul peame eeldama, et kogu meie raha kohalikku
majandusse suunates (sh valdavas osas kohe ära tarbides) võiks Eesti
majanduskasv tagada tulevastele pensionäridele parema tulemuse üksnes
riikliku pensioni kaudu. See tähendaks ühtlasi, et me ei pea majanduse ja
üksikisiku tasemel eraldi väärtuseks pensioniks kogutud varade ja nende
poolt võimalikuks tehtud erinevate valikute (kulutada vara täna või homme,
või hoopis pärandada lastele) olemasolu.
Varadest tuleneva täiendava kindlustunde mõistmiseks on hea kasutada
järgnevat näidet. Kumb perekond tundub teile majanduslikult kindlustatum ja
jõukam – kas ilma säästudeta pere, kelle igakuised tulud ja kulud on
2000 eurot, või igakuiselt 1900 eurot teeniv perekond, kel on lisaks ka
poole miljoni euro väärtuses sääste? Üksikisiku tasandil on ka lihtne
mõista, et investeerimine inflatsioonist kõrgema tootlusega on kindlasti
mõistlik tegevus sõltumata riigi majanduskasvust või inimese muudest
tuludest.
Siiski võib leida majanduskasvu kasutamises pensionifondide edukuse
mõõdikuna n-ö makrotasandil oma iva, eriti kui me ei pea oluliseks eelpool
kirjeldatud eeliseid, mida pakub säästude omamine. Seni kuni Eesti
majanduskasv ületab võimaliku tulu investeeringutelt finantsturgudel, võib
olla kasulikum teha täispanus pensionide sidumisele üksnes kohaliku
majanduse käekäiguga. See on aga samas väga riskantne ning ei ole parim
valik, kui me suudame ette kujutada ka võimalust, et Eesti majanduskasv ei
jää alatiseks edestama teiste riikide ja finantsturgude kasvu. Isegi
viimase kümne aasta jooksul õpitu põhjal võiks meil olla piisavalt
kujutlusvõimet mõistmaks, et Eesti majanduse pidev kiire kasv ei ole midagi
iseenesestmõistetavat.
Tehnilise kõrvalepõikena – riskijuhi loogika peaks mõistlikuks osa
säästude Eesti majandusest sõltumatut investeerimist isegi juhul, kui
Eesti majanduskasv ja siinsete investeeringute tulusus on püsivalt kõrge.
Seda eeldusel, et meie I pensionisamba ja globaalsete finantsturgude
tulemused ei astu pidevalt 100% ühte jalga. Siin kehtib sama riskide
hajutamise loogika, mille kohaselt ei ole näiteks ühel investoril mõistlik
panna kogu oma raha üksnes Tallinna Sadama aktsiatesse, isegi kui tal on
vankumatu usk selle ettevõtte edusse.
Pensionisüsteemi teineteist tasakaalustavad sambad
Pensionisüsteemi jaoks nii vajaliku stabiilsuse saavutamisele aitab kaasa
selle komponentide (sammaste) teineteist täiendav ja tasakaalustav roll.
Seetõttu ei anna erinevate sammaste tulususe võrdlemine teatud perioodil ja
selle põhjal ennustuste tegemine veel piisavat alust hinnangu andmiseks
pensionisüsteemi toimimisele tervikuna. Mitmest sambast koosneva
pensionisüsteemi puhul on ootuspärane ja ka omaette väärtuslik see, et
ühel perioodil toodab enam riiklik pension (see on I samba puhul muidugi
tinglik) ja teisel kogumispensioni investeeringud. Me ilmselt ei arutleks
vajaduse üle kaotada riiklik pension ja asendada see 100% kogumispensioniga,
kui Eesti majanduskasv osutuks mingil perioodil kehvemaks pensionifondide
tootlusest. Ka vastupidise arutelu põhjendatus on seetõttu küsitav.
Hinnates alternatiivsete pensionisüsteemide jätkusuutlikkust, oleks kasulik
mõelda vähemalt järgnevatele küsimustele:
Kas pensionisüsteem suudab eeldatavasti tagada kõigile pensionäridele
stabiilse sissetuleku suhtena keskmisesse palka? Riikliku pensioni puhul
eeldaks see ühiskonna vananedes järjest kõrgemat pensioniiga või
maksukoormust. Kogumispensioni puhul on võimalik sihtida soovitavat pensioni
taset säästumäära muutes. Vananevas ühiskonnas on riskantne lähtuda
eeldusest, et pika aja jooksul on ühiskondlikult vastuvõetav lahendus,
mille puhul pensionid jäävad võrreldes keskmise palgaga järjest
väiksemaks.
Kas pensionisüsteem on võimeline tagama piisavad pensionid ka negatiivsete
stsenaariumide korral? See võib tähendada Eesti majanduskasvu aeglustumist
või demograafiliste trendide halvenemist, kuid samuti ka erinevaid arenguid
finantsturgudel.
Kas soovitav pensionisüsteem eeldab käitumist, mida liiga paljud inimesed
ei pruugi olla suutelised järgima? Siin on taustaks nii Eestis kui ka
teistes riikides tõestust leidnud fakt, et suur hulk inimesi ei suuda
pikaajaliselt säästa ja investeerida. Seejuures ei ole oluline, kas
põhjused on üksnes psühholoogilised või inimesed tõesti tunnevad, et
neil ei jäägi raha pärast hädavajalike kulutuste tegemist üle. Tulemus
on sama. Andmed kahjuks ei kinnita, et ka raha säästvad inimesed teeksid
keskmiselt kuigi häid investeerimisotsuseid. Tõestatud on üksnes see, et
üksikuid väärtpabereid valivatel fondijuhtidel on väga raske
turuindekseid lüüa.
Arutleda võiks kogumispensioni parandamise üle
Eelnevalt kirjeldatu ei tähenda, et kogumispensioni reeglid on pühad ja
puutumatud. Küll aga on kohustuslikust kogumispensionist loobumisel hind,
mida me ei taju üksnes pensionifondide ajaloolistele
investeerimistulemustele keskendudes. See hind võib väljenduda kriiside
suhtes vähem vastupidavas pensionisüsteemis, väiksemates pensionides
suurele osale elanikest või pensionisüsteemi suuremas koormas
riigieelarvele. Loomulikult on oma hind ka halvasti korraldatud
kogumispensionil, väljendugu see siis liigkõrgetes kuludes, ebamõistlikes
investeerimispiirangutes või milleski muus. Kõik need on tegurid, mis
avaldavad otsest mõju tulevastele pensionidele. Nendega on juba õnneks ka
aastate jooksul tegeletud, leevendades fondide investeerimispiiranguid ja
piirates teenustasusid. Riigikogu on ka parasjagu arutamas täiendavaid
muudatusi lähtudes samadest eemärkidest. Seda tööd tuleb kindlasti
jätkata.
Paradoksaalsel kombel tundub mulle, et kohustuslik kogumispension on parim
seni väljamõeldud viis saavutamaks täpselt seda eesmärki, mida loodetakse
saavutada pensioni II samba senisel kujul kaotamisega.Soovides saada
jätkusuutlikku pensionisüsteemi, mille puhul iga inimene saab ise panustada
oma pensionipõlve ja ei sõltu kõrges eas üksnes parajasti võimul oleva
valitsuse lahkusest, on paraku vajalik inimesi suunata säästma üsna
jõuliste meetoditega. Seejuures võib arutleda võimaluse üle jätta
kogumispensionis inimestele veelgi vabamad käed oma raha investeerimisel,
aga siiski rangel tingimusel, et seda ära ei kulutata.
Tagades aga eakatele vaid äraelamiseks hädavajaliku riikliku pensioni ning
soovitades neil ülejäänu eest ise hoolitseda, on äärmiselt
ebatõenäoline, et enam kui pooled inimesed kuigi palju säästa või
investeerida suudavad. See toob aga tulevikus vältimatult kaasa surve
riiklike pensionide järsuks suurendamiseks ja riigi pensionikulude
hüppeliseks kasvuks. Nii oleksime tagasi samade probleemide juures, millest
tingituna pensionisüsteemi reformimine ligi 20 aastat tagasi ette võeti.
Tegelikult oleks olukord hullem. Esiteks on selleks ajaks töötajaid
pensionäride kohta vähem. Teiseks on keeruline ette kujutada õiglast
lahendust olukorras, kus näiteks pooled inimesed on riigi toel säästes
endale mõistliku pensioni kindlustanud, kuid ülejäänud pool on sama raha
ära kulutanud ja kõigub pensionieas vaesuse piiril.
Kokkuvõtvalt – nähes kogumispensionis probleeme, tasuks enne selle
kaotamist veel meenutada ka tema eeliseid. Seejärel saab juba mõelda, kas
kogumispensioni kaotamise asemel oleks võimalik seda veel parandada. Me ei
ole seda teed kaugeltki lõpuni käinud. Kui mul viimati auto tõrkus,
pöördusin teenindusse ja sain probleemid lahendatud. See oli kindlasti
parem valik kui auto asendamine hobusega, kuigi pean nõustuma, et hobused on
inimkonda juba aastasadu väga edukalt teeninud.
Arvamusartikkel ilmus 13. novembril Postimehes.