Kolmandat nädalat Eesti Panga presidendi ametit pidavale Madis Müllerile on
nii majandus kui majandusinimesed, nii pank kui pankurid läbi ja lõhki
tuttavad Eestis ja kaugemalgi. Selle pärast ei küsi ka Harju Elu, mis on
pangajuhil uut tema kabinetis, vaid asub kohe asja juure.
Härra Müller, mis on Eesti majanduses lahti, et valitsus plaanib mitmeid
suuri, ammugi lubatud projekte – näiteks teaduse rahastamist 1% ulatuses
eelarvest, mitme maantee neljarealiseks ehitamist jne – peatada
põhjendusega, et riigikassas pole raha?
Kui Eesti majanduse tänasest seisust rääkida, siis lahti pole midagi,
majanduse seis on hea. Kui kujutame ette, et majandus kasvab keskmise
ühtlase pikaajalise trendina, ületades vahepeal keskmist, olles seejärel
allapool trendi, siis täna – mil on väga madal tööpuudus, palgad
kasvavad, raske on töötajaid leida – oleme kasvuga kõvasti üle
keskmise. Siit Eesti Panga (edaspidi EP) soovitus: juhul kui majandus kasvab
üle oma pikaajalise kasvuvõimekuse, siis valitsus ei peaks riigieelarvega
täiendavat hoogu andma – see tooks kaasa hinnatõusu, millest meie kõik
lõpuks tarbijatena kaotaksime. Mis puudutab üksikuid projekte ja soove
rohkem kulutada, siis eks see ole rohkem poliitiliste valikute küsimus. Ma
ei mäleta ühtegi aastat, mil kõik valimislubadused saaks tehtud. Pigem on
see ikka valikute ja kokkulepete küsimus. EP ei tahaks üksikuid poliitilisi
valikuid kommenteerida.
Aga ka riigieelarve strateegias – nii palju kui üks mittespetsialistist
ajakirjanik sellest aru saab – on majanduskasvu perioodil võetud suund
kärpimisele?
Kui räägime vajadusest kokku hoida, siis see tähendab, et riigieelarve
tuleks teha mõistlikul, konservatiivsel moel. EP arvutuste kohaselt võiksid
kulud järgmise aasta eelarves, võrreldes käesoleva aasta eelarvega,
kasvada 3,5%. Tõsi on ka see, et kuna majanduskasv viimasel paaril aastal on
olnud väga kiire, läks valitsus vahepeal väga hoogu kulutamisega; see on
üks põhjus, miks nüüd tuleks kulusid kasvatada vähem, majandades
kokkuhoidlikumalt. Tekkinud on puudujääk. Sellegipoolest – kärpida
eelarvet, võrreldes eelmise aastaga, vaja ei ole. Tinglik kärbe tuleb teha
vaid valimislubadustes, mis taheti ellu viia riigi rahaga. See võib kõlada
küll kärpena, aga tegelikult see kärbe pole.
Ütlesite, et tekkinud on puudujääk. Kas see tähendab, et riigi rahalised
reservid on kahanenud, võib tekkida likviidsusprobleeem?
Aastast 2016 on riigi eelarve olnud miinuses. Kuna valitsus polnud siiani
võtnud laenu ega emiteerinud võlakirju, aga miinus on vaja katta, siis
tähendab see seda, et riigi reserve on vähendatud.
Kas mõni nädal tagasi ametlikult teatavaks tehtud Eesti riigi võlakirjade
emiteerimine toimus ka eesmärgiga katta jooksvaid kulusid?
Sisuliselt võtab riigikassa praegu võlakirju emiteerides laenu eesmärgiga
täiendada oma kassatagavara. See on osa iseenesest mõistlikust riigi
rahatagavara ja puhvrite juhtimisest. Selline riigikassa puhvrite
täiendamine võib olla vajalik ka juhul, kui riigi eeldatavad tulud ja kulud
kogu aasta peale on tasakaalus.
Ja saan ma õigesti aru – see laen pole mitte uute investeeringute
tegemiseks, vaid riigikassa jooksvate kulude katteks, näiteks
riigitöötajate palkade ja pensionide väljamakseks?
Jooksvalt võib riigikassa minna miinusesse, iga päev pole kulud-tulud
tasakaalus. Selle tõttu on riigikassale vaja puhvrit, et oma igapäevaseid
kohustusi täita, ka näiteks pensione ja riigiteenistujatele palka maksta.
Ma seetõttu vaataksin riigikassa kassatagavara suurendamiseks lühiajalist
laenamist eraldiseisvana küsimustest laiemast eelarvepoliitikast. Praegune
vajadus lühiajalisi võlakirju emiteerida on tekkinud küll eelkõige
asjaolust, et viimasel paaril aastal on riigi kulud tulusid ületanud ja
puhvrid vastavalt on vähenenud alla riigikassa hinnangul kriitilise piiri.
Varem pole selleks võlakirju emiteeritud, on olemasoleva riigireserviga
hakkama saadud. Kas reservide maht on vähenenud? Kas valitsus on laristavalt
käitunud?
Mina ei tahaks kasutada sõna “laristama”, aga kui valitsus on kolm
aastat järjest teinud negatiivse eelarve, siis on selge, et senised reservid
on vähenenud. Eks need ole valitsuse poliitilised valikud, mis puudutavad
nii kulusid kui tulusid.
Nüüd on kokku pandud uus eelarvestrateegia, kas see peaks aitama reserve
taastada?
Riigi uues eelarvestrateegias veel päris reservide taastamiseni ei jõuta.
Jooksvate kulude-tuludega püütakse küll jõuda 0-i, aga EP soovitus oleks,
et ka puhvrid võiksid täieneda. Sellisel juhul oleks riigieelarve
tasakaalus ka nn struktuurses mõõtes, mis võtab arvesse ka varasemalt
mainitud head üldist seisu Eesti majanduses. Lisaks tundub meile, et äsja
fikseeritud strateegia on liigselt optimistlik tulude planeerimisel, samas
pole valitsus planeerinud kulutusi kokku hoida; pigem on planeeritud leida
ühekordseid tulusid jooksvate kulutuste katteks. EP-le tundub see liigselt
optimistlik.
Ehk nimetaksite mõne liigoptimistliku ühekordse tulurea?
Näiteks on sätestatud, et Euroopa Liidust saadavat raha loodetakse
varasemast palju edukamalt kasutada. Need summad ei ole veel aga ka EL-i
tasemel kokku lepitud. Pikemas perspektiivis muidugi peaksime ka harjuma
mõttega, et EL-ist saadavad summad Eesti jaoks järjest vähenevad ja
peaksime end pigem harjutama selle mõttega, tegema vastava
eelarvestrateegia. Meil on Euroopa Liidu eelarve planeeritud aga ulatuslikuks
riigi tulude allikaks. Päris lõplikult ei tea aga me sedagi, kui Inglismaa
peaks EL-ist lahkuma, siis kui palju me üldse EL-i eelarvest saame, mida
meile ja kogu euroalale tähendab Brexit.
Hiljuti andis riigi statistikaamet teada, et 2018 oli keskmine palga tõus
7,6%. Kuidas EP kommenteerib?
Sel aastal võib palga tõus olla veel kiirem, vähemalt aasta alguses oli
see väga kiire, nii et aasta keskmiseks prognoosime vähemalt 8%. Suuresti
on selle “taga” haridus- ja meditsiinitöötajate, samuti politseinike ja
päästeametnike palgataseme tõus. See oli poliitiline otsus – tõsta
nende töötajate palka, kellele makstakse tasu riigieelarvest. Ettevõtetel
on praegu küll raske leida töötajaid, kogu potentsiaalne tööjõud on
praktiliselt hõivatud, aga keskmist palka saaval palgatöötajal peaks elu
olema tuntavalt lahedam – palga kasv on ees käinud hindade tõusust.
Kas lõpuks täitub siis Ansipi ammune lubadus: Eesti jõuab maailma viie
rikkaima riigi hulka?
(Naer) Ma ei julge siin konkreetset kuupäeva küll välja öelda. EP
prognoosib hoopis, et 2020. aastal langeb palga kasv viiele protsendile ja
jääb sellele püsima, ületades ikka selgelt hinnakasvu ja euroala keskmise
palgatõusu. Nii et me läheneme järjekindlalt neile rikkaimaile riikidele.
Siiamaani oleme rääkinud ikka IT- ja pangandussektorist kui palgatõusu
veduritest. Nüüd räägime aga hoopis riigisektorist, pedagoogidest,
riigiametnikest…
IT- ja pangandussektoris on jätkuvalt palga tase kõige kõrgem, nüüd see
vahe mõningal määral nivelleerus. Aga endiselt kasvasid palgad ka
ehituses, tubli tõusu tegi töötlev tööstus.
Kuidas mõjutab viimasel ajal paljukõneldud välistööjõud meie trende
tööjõuturul?
Viimase kahe aasta jooksul on välistööjõu osakaal hoogsalt kasvanud.
Ühelt poolt on võõrtööjõu lisandumine märk väga heast seisust Eesti
majanduses, kus ettevõtjad ei leia enam töötajaid tellimuste täitmiseks.
Samas teame, et võõrtööjõud on väga erineva kvalifikatsiooniga – on
odavat tööjõudu, näiteks maasikakorjajad, samas on väga kõrge
kvalifikatsiooniga ja kõrgepalgalisi spetsialiste, kes töötavad näiteks
IT sektoris. Nii et üheselt me välistööjõudu käsitleda ei saa,
võõrtööjõu kaasamisel on nii plusse kui miinuseid. Odava tööjõu
kasutamisest võidavad ennekõike ettevõtjad, aga võidame ka meie kõik
tarbijatena, ostes odavaid tooteid. Samas on kaotajaks meie omad töötajad,
kes oleksid küll nõus sama tööd tegema, küsides aga kõrgemat palka. Kui
meil töötab aga kõrgetasemeline spetsialist, kelle abil luuakse siia isegi
uusi töökohti juurde, siis oleme kõik plusspoolel. Selline töötaja on
võit meie kõigi jaoks.
Kas on võimalik esile tuua ka mõningad numbrid, arvud, mis iseloomustavad
võõrtööjõu panust Eesti majanduskasvu?
EP analüütikud on jõudnud järeldusele, et kui meie majanduskasv oli
eelmisel aastal 4%, siis sellest kuni 1,3% ehk teisisõnu ligi kolmandik
võib kirjutada just võõrtööjõu arvele. Ja see on väga suur osa. Lisaks
on meil veel renditööjõud, mis meie analüüsis ei kajastu. Sõnaga: kuna
välistööjõu panus on viimasel ajal väga oluline, peaksime mitmest
aspektist selle mõjusid põhjalikult hindama. See analüüs on meil küll
esialgne kiirhinnang, aga kavatseme ka EP-s veel põhjalikumalt
võõrtööjõu teemat edasi analüüsida.
Kuidas hindavad teie kolleegid, Euroopa teiste riikide keskpankade juhid
viimase aja Eesti riigi fiskaalkäitumist – eelarve on miinuses, mitmeti on
mõistetav meie suhe euroala stabilisatsioonimehhanismi, ESM-i?
Tavaliselt meie ametlikud arutelud keskenduvad euroala kui terviku
väljavaadetele, harvem pühendutakse üksikutele suurriikidele, kelle
olukord võib mõjutada tervet euroala. Meie oleme piisavalt väikesed, et
meie inflatsioon või majanduskasvu kõikumine euroala oluliselt ei kõiguta.
Nii et ametlikes aruteludes kõneldakse Eestist ja teistest väikeriikidest
eraldiseisvana harva, pigem keskendutakse euroalale tervikuna. Samas
õhtusöögilauas – aga ka seda tööversiooni ei maksa suhtluskanalina
alahinnata – uuritakse viimasel ajal alatihti, kas Eesti on ikka endisel
kursil.
Ja teie vastus kolleegidele?
Siiamaani oleme endisel kursil.
Mida tähendas siis rahandusminister Martin Helme soolo EL-i teiste riikide
rahandusministrite hulgas ESM-i uue reeglistiku heakskiitmisel?
Tegelikult on see ESM juba õige mitu aastat olemas ja võimalus
kiireloomuliselt otsustada ilma täieliku ühehäälsuseta kokku lepitud ka
varem. Nüüd soovitakse ESM-i reeglistikku pisut täiendada, muuhulgas
suurendades ESM-i rolli pangakriiside lahendamisel. See puudutab vaid
kiireloomulisi otsuseid erandolukordades, mis mõjutavad kogu euroala
stabiilsust. Ka meie riigikohus on seda juba aastate eest arutanud, jõudes
järeldusele, et selline põhimõte oleks ka Eesti huvides.
Mis on erandolukord?
Erandolukord on see, kui ohus on kogu euroala stabiilsus; siis ei pea olema
konsensuslikku otsust, piisab 85% häältest. Viimased muudatused, mille ka
meie peaminister heaks kiitis, puudutavad seda, et kui varasemalt oli
võimalik erandolukorras toetada laenates raskustesse sattunud valitsustele,
siis nüüd luuakse võimalus ohu korral euroala stabiilsusele toetada
ESM-ist ka panganduse kriisilahendamiseks loodud fondi. Sellesse nn
kriisilahendusfondi teevad sissemakseid pangad ise ning ESM oleks vaid
lisagarant tõelises hädaolukorras.
See ei tähenda, et ESM-i rahaga püütakse päästa mõne panga aktsionäre
või juhatust, kes juhtimisega hakkama ei saanud, vaid üksnes tagada pärast
panga restruktureerimist pangandussüsteemi üldist toimimist, selleks et
hoiustajate raha ohtu ei satuks ja näiteks maksed siiski alati sujuvalt
toimiks.
Intervjuu avaldati 28.juunil 2019