Valitsuse aktiivsus aitamaks Eesti ettevõtetel koroonakriisi tingimustes
ellu jääda ja võimalikult palju töökohti säilitada on kindlasti
põhjendatud. Samuti pole põhjust seada küsimuse alla eesmärki toetada
täiendavalt teatud strateegilisi majandusharusid. Eesti Panga üks läbivaid
soovitusi majandusele riigipoolse toe pakkumisel on puudutanud abi
võimalikult täpset sihtimist. Samast üldisest soovitusest lähtudes oleme
oma kommentaarides ka viidanud mõnele põhimõttele, mida võiks
ettevõtetele tuge pakkudes silmas pidada. Selgitan neid allpool
põhjalikumalt.
Esiteks tasub ettevõtetele rahalist tuge pakkuda pigem KredExi käenduse
kaudu kui riigi raha ettevõtetele otse laenates. Käendusi kasutades tuleb
riigi rahakotist sama tulemuse saavutamiseks vähem raha välja anda. Samuti
säilib pankade kaudu käendatud laenude korral projektide hindamisel kasulik
erasektori vaade. Jättes osa riskidest pankadele, on ka nemad rahaliselt
huvitatud sellest, et maksumaksja raha ei kuluks ära ettevõtetele, mis pole
tegelikult elujõulised. Maaelu Edendamise Sihtasutuse või ka KredExi
otselaenude korral on riskid palju suuremad, turutunnetus kehvem ning
maksumaksja raha kulub lõpuks tõenäoliselt rohkem. Võib ka tekkida
olukordi, kus panga poolt juba enne kriisi finantseeritud ja hiljem
lootusetuks muutunud projekte rahastatakse riiklikult uuesti. Sellega
sisuliselt päästetaks maksumaksja raha abil pankade jaoks juba hapuks
läinud projekte ehk makstakse asjatult kinni pankade kahjumeid.
Teiseks tuleb ettevõtete riiklikust toetamisest rääkides nentida, et riigi
laiapõhjaline abi ettevõtetele kas töötasuhüvitise kujul või mõnel
muul moel ei saa kesta liiga kaua. Kui riigi toel hoitakse liiga pikalt
alles töökohti, millel siiski ei ole tulevikus perspektiivi, töötab see
majanduse taastumisele vastu. Parem on lasta majandusel kiiresti kohanduda
ja aidata inimesi uue töö leidmisel.
Kolmas põhimõte on aga tähtis just strateegiliste ettevõtete toetamisest
rääkides. Väga lihtne on sattuda olukorda, kus riik abistab mitte
niivõrd strateegilist majandusharu, vaid lihtsalt mõne ettevõtte
omanikke. Peaks olema selge, et see ei ole maksumaksja raha mõistlik
kasutamine. Kuidas aga aru saada, millisel hetkel muutub strateegilise
majandusharu toetamine valitud äride omanike toetamiseks? Kõigepealt võiks
küsida, kas ohtu on sattunud riigile tähtis majandusvaldkond või vaid
mõne selles tegutseva ettevõtte kasumlikkus. Kui riigilt abi taotlevat
ettevõtet on nõus rahastama ka erainvestorid või pangad, siis on see
ettevõte tõenäoliselt äriliselt elujõuline ning suudab ka riigi abita
oma tegevust jätkata. Kui riik pakub sellises olukorras erarahastajatest
soodsamatel tingimustel laenu, siis ei toetata mitte niivõrd strateegilist
majandustegevust (see jätkuks niikuinii), vaid eelkõige ettevõtte
omanikke. Soodsam laen tähendab ju väiksemaid intressikulusid ja seega
äri paremat kasumlikkust ettevõtte omanike jaoks. Samuti on tõenäoline,
et erarahastajatest paremaid tingimusi pakkudes hinnastab riik riske valesti
ehk riskib maksumaksja rahaga saamata vastu riskiga võrdelist tulu. Muud
finantseerijad võivad küsida riski kompenseerimiseks tunduvalt kõrgemat
intressi või lausa osalust ettevõttes. Kui riik seda ei nõua, siis aitab
riiklik sooduslaen vaid säilitada ettevõtte seniste omanike vara. Seetõttu
võiks riik eelistada koos erainvestoritega investeerimist, mitte nendega
konkureerimist. Nii on võimalik lahendada olukordi, kus pangad või
erainvestorid ei julge mõnda muidu elujõulist ettevõtet kriisi ajal
liigkõrgete riskide tõttu ise finantseerida. Mõistlikel tingimustel
kaasinvestoritega ühiselt panustades on riigil võimalik ka vältida
strateegiliste ettevõtete sobimatute välismaiste partnerite poolt
ülevõtmist.
Üks näide hästi struktureeritud kriisiaegsest riiklikust finantseeringust
on Saksamaa valitsuse laen Lufthansale. Riik oli valmis strateegiliselt
olulist lennufirmat toetama, kuid seadis ka tingimused, mis olid võetud
riske arvestades maksumaksja vaatenurgast tasakaalus. Seega pidid Lufthansa
senised aktsionärid paljude muude tingimuste seas loovutama riigile ka 20%
osaluse ettevõttes ja nõustuma piirangutega tulevastele dividendimaksetele.
Kindlasti on keeruline hinnata, milline ettevõte või majandusharu on üldse
piisavalt strateegiline, et suuremamahulist riigiabi õigustada. See
küsimus kerkis ka avalikkuses, kui valitsus otsustas toetada Porto Franco
kinnisvaraarendust Tallinna sadamapiirkonnas. Siin tasub jällegi mõelda,
mis oleks võinud juhtuda, kui valitsus poleks seda ettevõtet toetanud.
Väga võimalik, et arendusprojekti valmimine oleks sel juhul viibinud. Kas
see oleks olnud riigi jaoks probleem? Kinnisvaraarenduse edasi lükkumisest
tulenevate probleemide tõsidust saab hinnata selle järgi, kui teravaks
pidada Tallinna kesklinnas uue ärikinnisvara ja korterite puudust. Kõige
mustema stsenaariumi korral oleks arendust vedav ettevõte võinud ka läbi
kukkuda ja pankrotistuda. Arendaja pankrot poleks aga riikliku tähtsusega
probleem, sest piisavalt hea asukohaga projekti ostaks sel juhul üles
järgmine investor, kes selle eeldatavasti ka lõpuni ehitaks. Raha küll
kaotaksid projekti senised omanikud ja võibolla ka pangad, kuid selles
poleks riigi seisukohast vaadates midagi traagilist. Kokkuvõttes on
küsimus taas kord selles, kas suudeti tuvastada piisavalt strateegiline
majandusvaldkond ja kas toetati riiklikult vajalikku ettevõtmist või
üksnes konkreetset ettevõtjat.
Kohalikele ehitusettevõtetele töö pakkumine võib riiklike tugimeetmete
üle otsustamisel samuti oluline argument olla. Siiski on tõenäoliselt
parem kasutada traditsioonilisi riiklikke tellimusi, mitte aga maksumaksja
abil valmis ehitada mõne eraettevõtja omandusse jäävaid projekte.
Kokkuvõttes on dilemmasid ettevõtetele kriisi ajal riikliku toe pakkumisel
kindlasti mitmeid. On tõesti keeruline hinnata, kui kaua ja milliste
kriteeriumide järgi on mõistlik ettevõtetele kriisist taastumiseks
laiapõhjalist tuge pakkuda. Samuti ei ole üheselt selge, millised
suurettevõtted vajavad põhjendatult eraldi käsitlemist ja milliseid
majandusharusid pidada strateegiliselt tähtsateks. Küll aga on selge, et
eriti suurettevõtteid toetades tuleb pakutava abi tingimused väga hästi
läbi mõelda. Vastasel juhul ei toeta riik mitte strateegilist majandusharu
vaid üksnes valitud ettevõtete omanikke. See poleks ei majanduse taastumise
seisukohast vajalik ega ka maksumaksja vaatenurgast tänuväärne teguviis.
Täiendav väljakutse valitsuse jaoks saab olema leida võimalusi targalt
panustada kriisist väljumisel just tuleviku trendidele, vaadates kaugemale
väga vahetutest muredest. Kui juba plaanida valitsuse poolt täiendavat
panust majanduse elavdamisse, siis seda tehes tasub ühtlasi rõhku panna
näiteks majanduse digitaliseerimise kiirendamisele, kliimaeesmärkide
saavutamisele ja teistele sarnastele Eesti pikaajalist konkurentsivõimet
toetavatele suundumustele.