Jaanika Meriküll, Tairi Rõõm. Eesti leibkondade varad, kohustused ja jõukus: Leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu tulemused

Eesti Panga Teemapaberid 1/2016

Jaanika Meriküll, Tairi Rõõm. The assets, liabilities and wealth of Estonian households: Results of the Household Finance and Consumption Survey

Kodumajapidamiste varade ja kohustuste mikroandmed on oluliseks vahendiks finantsstabiilsuse analüüsimisel. Selliste andmekogumite tähtsus on pärast üleilmset majanduskriisi veelgi kasvanud, kuna üks kriisi põhjusi oli laenukoormuse koondumine riskantsetele laenuvõtjatele USAs, millele poliitikakujundajad ei pööranud piisavalt tähelepanu. Vajadus mõista euroala leibkondade varade ja kohustuste struktuuri ajendas Euroopa Keskpanka korraldama 2006.  aastal leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringut (Household Finance and Consumption Survey, HFCS), mis hõlmab euroala riike ning mida viivad läbi rahvuslikud keskpangad.

HFCS on longituudne küsitlus, mida korraldatakse iga kolme aasta tagant. Küsitluse esimene laine toimus aastatel 2008–2010. Kuna Eestist sai euroala liige 2011. aastal, alustas Eesti uuringus osalemist teisest lainest. Eesti küsitluse välitööd viidi läbi 2013. aasta esimesel poolel ning andmeid koguti 2220 Eesti leibkonna ja 4675 isiku kohta. Suurema osa teiste euroala riikide välitööd toimusid hiljem ja seega pole nende tulemused veel võrdluseks kättesaadavad. Seetõttu võrreldakse käesolevas ülevaates Eesti andmeid euroala esimese laine tulemustega.

Käesolevas teemapaberis on toodud Eesti leibkondade reaal- ja finantsvarade, kinnisvaralaenude ja tagatiseta laenude, finantskoormuse, netovarade, sissetuleku, tarbimise ja krediidipiirangute peamine kirjeldav statistika. Teemapaberi struktuur lähtub suuresti HFCSi esimese laine küsitluse tulemusi kirjeldava artikli struktuurist (Eurosystem Household Finance and Consumption Network (2013b)), kuid siin on põhjalikumalt käsitletud Eesti jaoks olulisi teemasid nagu koduomanike suur osakaal, võlakoormuse hiljutine kiire kasv ning rikkuse ebavõrdne jaotumine. Teemapaberis tuuakse välja rohkelt kirjeldavat statistikat, mis sobib edasiste uuringute või poliitikaanalüüside lähtepunktiks. Järgnev sisukokkuvõte annab ülevaate ainult peamistest HFCS uuringu tulemustest, mis on poliitikakujundamise seisukohast tähtsad või mis ei ole teada varasematest mikrouuringutest.

Lõviosa Eesti leibkondade varadest moodustavad reaalvarad, finantsvarade osakaal on ainult 10%.  Reaalvarade olulisus tuleneb Eesti suurest koduomanike osakaalust. Eestis on 77% leibkondadest oma eluaseme omanikud, samas kui euroalal omab oma kodu keskmiselt ainult 60% leibkondadest. Suur koduomanike osakaal on peamiselt tingitud 1990. aastatel aset leidnud eluasemete erastamisprotsessist, mille käigus sai enamik peredest oma eluaseme omanikuks. Samas võib kõrge koduomamise määr olla põhjustatud ka sellest, et Eesti peredel on tugev eelistus elamispinna üürimise asemel kodu omada.

Leibkonna peamine elukoht on varade tähtsaim osa, moodustades keskeltläbi 50% varadest. See tähendab, et kodu väärtus mõjutab leibkonna jõukust kõige enam. Ettevõtete varad, mille igapäevases töös leibkonnaliikmed osalevad, omavad reaalvarades samuti olulist kaalu: selliste ettevõtete varad moodustavad Eestis 20% reaalvaradest, samas kui  euroalal on see näitaja umbes kaks korda väiksem. Finantsvarad koosnevad peamiselt pangahoiustest ning on vähe diversifitseeritud. Suhteliselt suur koduomanike osakaal ja finantsvarade vähene hajutatus ei ole ainult Eesti eripära, sama võib täheldada ka teistes riikides, mille sissetulekud on euroala keskmisest väiksemad, näiteks Slovakkias, Sloveenias, Portugalis, Maltal ja Kreekas.

Leibkondade laenuturul osalemise poolest on Eesti euroalaga suhteliselt sarnane, kuid võlakoormus on koondunud rohkem noortesse suure sissetulekuga leibkondadesse. Laenudega leibkondade osakaal on Eestis veidi väiksem kui euroalal: Eestis on see 37% ja euroalal 44%. Võlakoormuse, eeskätt kodulaenude koondumine noortesse leibkondadesse on samuti seotud Eestis 1990. aastatel toimunud erastamisprotsessiga, mis võimaldas praeguseks vanemaealistel leibkondadel saada koduomanikuks ilma kodulaenuta, ning asjaoluga, et enne 2000. aastaid eluasemelaenude turg sisuliselt puudus.

Leibkondade finantskoormus on Eestis suhteliselt väike: laenu-vara ning laenu-sissetuleku suhtarvud jäävad euroala keskmistele alla. Erandiks on selles osas kõige madalamasse sissetulekute kvintiili kuuluvad krediiditurul osalevad leibkonnad, kelle laenukoormus on euroala sarnaste leibkondade laenukoormusest märgatavalt kõrgem. Samas on laenu võtnud leibkondi nende seas vähe.

Mõnede näitajate järgi on Eestis leibkondade finantsiline haavatavus ka suurem kui euroalal. Leibkonna peamise elukoha tagatisel võetud laenude laenu tagatuse suhtarvu (loan-to-value ratio, LTV) mediaan on euroala mediaanist kõrgem.  Suhteliselt kõrge LTV suhtarv on tingitud sellest, et valdav enamus Eesti eluasemelaene väljastati majandusbuumi ajal aastatel 2004–2007, mil kinnisvara hinnad olid kõrged. Lisaks on Eestis eluasemelaenud võetud keskmiselt hiljem kui teistes euroala riikides,  mistõttu suhteliselt suurem osa algsest laenusummast on veel tagasi maksmata.

Eesti peredel on ka vähem finantspuhvreid kui euroalal keskmiselt. Eestis on mediaanleibkonnal likviidseid varasid veidi rohkem kui ühe kuu brutotulu väärtuses, samas kui euroalal on see näitaja ligikaudu kaks korda suurem.

Eesti leibkondade netovara mediaan on HFCS uuringu läbi viinud euroala riikide seas madalaim, samas kui netovarade ebavõrdsus on euroala keskmisest suurem. Eesti leibkondade netovara mediaan on 43,6 tuhat eurot, 95% usaldusvahemik 39,3–47,9 tuhat eurot. Netovara aritmeetiline keskmine on mediaanist enam kui kaks korda suurem, 97,1 tuhat eurot, 95% usaldusvahemik 83,8–110,4 tuhat eurot. Mediaani ja aritmeetilise keskmise suur erinevus on tingitud netovara ebavõrdsest jaotusest.

Netovara on võrreldes sissetulekuga ebavõrdsemalt jaotunud, seda nii Eestis kui ka teistes riikides. Võrreldes teiste HFCSi läbi viinud euroala riikidega on aga netovara jaotus Eestis üks ebavõrdsemaid, meist ebavõrdsem on see ainult Küprosel, Saksamaal ja Austrias. Netovarade Gini koefitsient on Eestis 0,69, mis on tunduvalt kõrgem kui teistes postsovjetliku taustaga euroala liikmesriikides Slovakkias ja Sloveenias. Võimalik põhjus, miks Eesti netovara jaotus on suhteliselt ebavõrdne, on suured piirkondlikud erinevused kinnisvarahindades. Kahes suuremas linnas ehk Tallinnas ja Tartus ning Saare- ja Hiiumaal on netovara mediaan kõrge, teistes regioonides jääb see kaks kuni kolm korda väiksemaks ning seda hoolimata koduomanike ühtlaselt suurest osakaalust kogu riigis.

Autorite kontaktid: jaanika.merikyll [at] eestipank.ee; tairi.room [at] eestipank.ee


Teemapaberi autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ega Euroopa Keskpanga ametlike seisukohtadega.