1/ 2012 Kadri Männasoo. Determinants of bank interest spread in Estonia (Pankade intressivahet mõjutavad tegurid Eestis)

Märksõnad: 

Eesti Panga Toimetised Nr. 1/2012
Determinants of bank interest spread in Estonia

Pankade roll hoiustajate ja laenuvõtjate finantsvahendajana on majanduse arengu ja kasvuväljavaadete seisukohalt äärmiselt oluline. Pangandussektori kiire moderniseerimine kujunes keskseks eduteguriks Eesti üleminekuprotsessis plaanimajanduselt vabaturumajandusele.

Pank peab igal ajahetkel ning viivitusteta olema valmis võtma vastu klientide hoiuseid ning väljastama laene. Antud tegevusega kaasnevad pangale riskid ja kulud, mida kaetakse intressivahega. Reaalsektori jaoks on intressivahe kulu, mis tõstab laenuintressi ning vähendab seeläbi laenude kättesaadavust. Ajavahemikku Vene kriisi järelmõjudest 1999 aastal kuni laenubuumini aastatel 2005-2006 tähistab intressivahe järjepidev ahenemine. Aastaid väldanud kahanemistrendile tõi järsu pöörde globaalse finantskriisi vallandumine, tõstes pankade intressivahe 2009 aastaks üles kümnenditagusele tasemele.

Pankade intressivahe mõju ja olulisust majanduskeskkonnale ei saa alahinnata. Samas on jätkuvalt ruumi uuringutele, mis looksid täiendavat teadmist intressivahet mõjutavatest komponentidest. Selle valguses on antud uuringu eesmärk jõuda selgusele tegurites, mis on enim mõjutanud pankade intressivahet Eestis.

Käesoleva uurimuse teoreetiliseks ja empiiriliseks alustalaks on Ho ja Saunders (1981) loodud ning hiljem mitmete teiste autorite[1] poolt kasutatud ning täiendatud "vahendaja mudel" (Dealership model). Rakendades Ho ja Saunders (1981) kaheastmelist hindamismeetodit, eraldatakse vaadeldavast intressivahest puhas intressivahe, mille  komponentideks on rahaturu intressimäärade volatiilsus, pangandussektori üldine riskikartlikkuse tase ning turu struktuur. Järelejäänud intressivahe moodustavad regulatiivsetest moonutustest ning turutõrgetest tingitud kulud, mis omakorda de-komponeeritakse.

Ökonomeetrilises analüüsis kasutatakse Eesti krediidiasutuste mikroandmeid tuginedes Eesti Panga finantsstatistika kuistele ning kvartaalsetele aegridadele ajavahemikus detsember 1998 kuni juuni 2011. Analüüsis käsitletakse nelja laenuportfelli tüüpi: eluasemelaenud, tarbimislaenud, ettevõtete lühi- ja pikaajalised laenud. Puhas intressivahe eristamiseks hinnatakse pank-portfell paneelandmeid üle 151 kuulise perioodi. Hindamisel arvestatakse panga ja portfelli tasemeefektidega. Teisel sammul rakendatakse veaparandusmudelit esimesel sammul saadud puhta intressivahe aegreale ning hinnatakse Ho ja Saunders (1981) mudeli tegurite olulisust ning mõjuulatust puhas intressivahele.

Uurimuse tulemused osutavad, et suurim mõjuulatus puhas intressivahele on pangandussektori riskikartlikkusel ning turu struktuuril. Riskikartlikkus, mille lähendina kasutatakse pangandussektori agregeeritud kapitali adekvaatsuse määra, viitab sellele, et intressivahe sisaldab olulises osas oodatavate kahjude katteks kogutavaid puhvreid. Vastukaaluna survestab panku Eesti laenuturu  tihe konkurents, sundides intressivahet ahendama. Kuigi intressirisk mõõdetuna rahaturu intresside volatiilsusena EURIBORi 6 kuu andmetelt on statistiliselt oluline, jääb selle mõjuulatus intressivahele võrdlemisi tagasihoidlikuks. Ilmselt on pankade intressiriski maandanud pikaajaliste laenude EURIBORiga sidumise praktika.

Regulatiivsetel kuludel, efektiivsusel ning laenuportfelli struktuuril on intressivahele enam-vähem võrreldav mõju, samas kui krediidiriski mõjuulatus jääb tagasihoidlikuks. Viimane viitab asjaolule, et oodatavaid laenukahjumeid kaetakse pigem kapitali kui riskipõhise hinnastamise arvelt.  Kõrgemad likviidsusvarud ning tugev väliskapitali osalus võimaldavad pankadel madalamat intressivahet hoida.

Kokkuvõtlikult võib järeldada, et vaatamata pankade kõrgemale efektiivsusele, tugevale väliskapitali osalusele ning laenuturu konkurentsis karastumisele on  pangandussektor Eestis endiselt haavatav ülemaailmsetest riskidest, mis tekitavad kõrgendatud riskikartlikkust ebakindlatel aegadel.

 1 Allen (1988), Angbazo (1997), Saunders ja Schumacher (2000) jt.

JEL klassifikatsioon: G21, E43
Autori e-posti aadress: kadri.mannasoo [at] tseba.ttu.ee


formaadis
uues aknas

Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega