1/2014 Jaanika Meriküll, Tairi Rõõm. Kas välisomanduses ettevõtted on erinevad? Hõive volatiilsuse ja tööjõu nõudluse elastsuse võrdlus

Eesti Panga Toimetised 1/2014 

Avaldatud ajakirjas ECB Working paper series, No 1704/August 2014

Are Foreign-Owned Firms Different? Comparison of Employment Volatility and Elasticity of Labour Demand

Majandusalases kirjanduses on palju arutletud üleilmastumise mõjude üle, mis võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed. Praeguste teadmiste järgi on globaliseerumine nii tarbijate kui ka ettevõtete omanike seisukohalt positiivne, kuna see toob kaasa suurema konkurentsi, mis omakorda teeb tootmise tõhusamaks ja tooted odavamaks. Töötajate puhul aga globaliseerumise mõju nii üheselt selge ei ole. Sarnaselt teiste gruppidega saavad töötajadki konkurentsi üldisest kasvust kasu, ent üleilmastumisega kaasneb ka majanduslikke mõjusid, mis võivad nende heaolu vähendada. Oma raamatus „Has globalization gone too far?“ (1997), mida peetakse juba erialakirjanduse klassikasse kuuluvaks, kirjeldab Dani Rodrik globaliseerumise ja ettevõtluskeskkonna rahvusvahelistumisega kaasnevaid võimalikke negatiivseid mõjusid. Üks neist on võimalus, et hõive muutub globaliseerumise tagajärjel volatiilsemaks. See omakorda toob kaasa töötajate kindlustunde vähenemise oma töökoha säilimise pärast ning vähendab töörahulolu (Scheve ja Slaughter (2004) ning Geishecker et al. (2012)).

Artikli eesmärgiks on analüüsida, kas hõive on kodumaistele omanikele kuuluvate ettevõtetega võrreldes hargmaiste  ettevõtete kohalikes harudes volatiilsem. Sellega panustame globaliseerumise võimalike negatiivsete mõjude arutellu, kuna ettevõtete rahvusvahelistumine on üleilmastumise üks olulisi kanaleid.

Üleilmastumine võib hõivet heitlikumaks muuta mitmel põhjusel. Dani Rodrik (1997) tõi välja, et rahvusvaheliste ettevõtete tööjõunõudlus on elastsem kui kohalike ettevõtete oma. Muude tingimuste samaks jäädes toob ettevõtluse rahvusvahelistumine seetõttu kaasa hõive volatiilsuse kasvu. Ta väitis, et tänu tihedamale rahvusvahelisele lõimumisele suureneb tööjõu asenduselastsus, kuna ettevõtetel on lihtsam kohalikke töötajaid asendada (suurendades teistes riikides töökohtade arvu või  kasutades rohkem teisi tootmissisendeid). Selle tulemusel muutub tööjõunõudlus palga (või omahinna) suhtes elastsemaks.

Peale Rodriku osutatu võib üleilmastumine hõivet volatiilsemaks muuta ka muude kanalite kaudu. Globaliseerumisega kaasnev suurenev konkurents muudab toodangunõudluse elastsemaks. Hicksi-Marshalli tuletatud nõudluse seaduse (Hicks-Marshall law of derived demand) järgi toob tugevam konkurents tooteturgudel kaasa ka elastsema tööjõunõudluse. Lisaks sellele on Bhagwati (1996) välja toonud, et üleilmastumise tõttu suureneb volatiilsus tooteturgudel, kuna rahvusvahelised ettevõtted on majandusšokkidele rohkem avatud. See omakorda mõjutab otseselt tööturgude volatiilsust, sest tööjõunõudlus tuleneb tootenõudlusest.

Rodrikule vastandudes väidavad Hijzen ja Swaim (2010), et üleilmastumise mõju tööjõu nõudluselastsusele ei saa majandusteooria põhjal üheselt kindlaks määrata;  see võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Kuigi eeldatakse, et tootmisprotsessi rahvusvahelistumine parandab ettevõtete võimet tootmistegureid üksteisega asendada, on asenduselastsus ainult üks neist teguritest, millest tööjõunõudluse omahinnaelastsus oleneb. Üleilmastumine on suurendanud kapitali mobiilsust ning sellega on kaasnenud ka tööjõukulude osakaalu vähenemine lisandväärtuses. Tööjõunõudluse komponente asendus- ja mastaabisäästuks jaotades demonstreerisid Hijzen ja Swaim (2010), et kui samaaegselt suureneb tööjõu ja kapitali vaheline asenduselastsus ning väheneb tööjõukulude osakaal, siis on neil kahel efektil tööjõunõudluse omahinnaelastusele tasakaalustav mõju. Esimene suurendab elastsust (tänu asendusefektile), samas kui teine vähendab seda (mastaabisäästu tõttu). Üleilmastumise netomõju võib seega olla kas negatiivne või positiivne, olenevalt sellest, kumb efekt domineerib.

Ülaltoodud argumente arvestades ei saa üheselt väita, et ettevõtluse rahvusvahelistumise ja hõive volatiilsuse vahel on positiivne seos. Tehtud empiirilistes uuringutes on saadud vastuolulisi tulemusi. On märkimisväärne, et Rodriki hüpoteesi toetavaid tõendeid on leitud ainult ühes ettevõtete andmetele tuginevas uurimuses – selleks on Görgi et al. uurimus (2009), milles kasutati Iirimaa andmeid.

Käesolev artikkel käsitleb hõive volatiilsuse erinevusi kodu- ja välismaistele omanikele kuuluvates ettevõtetes ning nende erinevuste võimalikke põhjuseid. Lähtudes tööjõunõudluse ja -pakkumise tavapärastest võrranditest, näitame me, et hõive volatiilsus koosneb kahest komponendist. Esmalt mõjutab hõive volatiilsust tööjõu nõudluselastus. Teine komponent, mis volatiilsusele mõju avaldab, on ettevõtete avatus majandusšokkidele. Sellest dekompositsioonist nähtub, et on kaks peapõhjust, miks hõive volatiilsus võib välisomandusse kuuluvates hargmaistes ettevõtetes suurem olla. Esmalt seetõttu, et nad tegutsevad riskantsemas keskkonnas ehk on enam avatud majandusšokkidele. Teiseks seetõttu, et nad reageerivad neile šokkidele tugevamini, ehk nende hõive nõudluselastsus on kõrgem.

Artikli empiiriline analüüs keskendub kahele teemale. Esmalt hindame hõive üldise volatiilsuse ning seejärel tööjõu nõudluselastsuse erinevusi kodu- ja välismaistele omanikele kuuluvates ettevõtetes. Viimaste puhul on peaaegu eranditult tegemist hargmaiste firmade tütarettevõtete või harudega. Analüüs põhineb Bureau van Dijki andmebaasi Amadeus ettevõtte taseme andmetel 24 Euroopa riigi kohta. Ajaperiood, millel hinnangud põhinevad, hõlmab aastaid 2001–2009.

Hindame välis- ja kodumaiste omanikega ettevõtete hõive tingimuslikku volatiilsust sobitamismeetodi abil. See võimaldab arvesse võtta ettevõtetevahelisi erinevusi nagu vanus, suurus, kapitali intensiivsus, tööjõu tootlikkus, omanike kontsentratsioon, tütarettevõtete arv ja tegevusala.  Sobitamismeetodil põhinevad hinnangud näitavad, et välisomanikega ettevõtetes on hõive volatiilsus harilikult suurem kui sarnaste näitajatega kodumaistes ettevõtetes, kuigi see erinevus on statistiliselt oluline ainult umbes poolte uuringusse kaasatud riikide puhul. Välismaiste omanikega ettevõtetes on hõive keskmiselt 10% volatiilsem.

Lisaks hõive volatiilsusele hindame välis- ja kodumaistele omanikele kuuluvate ettevõtete tööjõunõudluse võrrandeid, kasutades selleks üldistatud momentide meetodit (GMM). Hinnangute põhjal ilmneb, et Euroopas on vaid paar riiki, kus tööjõu nõudluselastsuse erinevus kodu- ja välismaises omanduses olevate ettevõtete vahel on statistiliselt oluline. Lisaks on tulemused vastuolulised: välisomanikega ettevõtete suuremat tööjõu nõudluselastsust on võimalik tuvastada näiteks Itaalias ja Belgias, samas kui Prantsusmaal ja Hispaanias on see seos vastupidine, st välisomandusega ettevõtetes on tööjõu nõudluselastsus väiksem. Seega osutab meie uuring sellele, et kuigi hõive volatiilsus on üldjuhul välisomanikega ettevõtetes suurem kui kohalikes firmades, ei ole see erinevus alati tingitud nende elastsemast tööjõunõudlusest.

Artikli empiirilise analüüsi viimases osas käsitleme tööturuinstitutsioonide mõju. Meie eesmärk on hinnata, kas kodu- ja välismaises omandis olevate ettevõtete vahelised erinevused tööjõu nõudluselastsuses võivad olla tingitud erinevast institutsioonilisest keskkonnast välisomandis olevate ettevõtete lähte- ja sihtturgudel. Ehkki institutsioonide mõju on selles kontekstis analüüsitud varemgi (Barba Navaretti et al. (2003) ning Hijzen ja Swaim (2010)), ei ole seda seost hinnatud bilateraalsena, lähtudes lähte- ja sihtriigi erinevustest (nagu käesolevas töös).

GMMi mudelil põhinevate hinnagute alusel võib välisomanduses olevate ettevõtete tööjõunõudlus olla kas rohkem või vähem elastne – sõltuvalt nende kodu- ja asukohariigi institutsioonilisest keskkonnast. Kui välisinvesteering lähtub paindlikuma institutsioonilise keskkonnaga piirkonnast (liikudes nt USAst Lääne-Euroopa riikidesse), on tööjõu nõudluselastsuse absoluutväärtus välismaistele omanikele kuuluvates ettevõtetes väiksem kui kodumaistes ettevõtetes. Vastupidisel juhul (nt kui välisinvesteering tehakse Saksamaalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse), on tööjõu nõudluselastsus suurem.

Eeltoodu põhjuseks võib pidada asjaolu, et hargmaistel ettevõtetel on lihtsam tootmist ümber korraldada või maandada majandusšokkide mõju peale töötajate arvu muutmise ka teisi kanaleid kasutades (see hõlmab muutusi muude sisendite kuludes, tootehindades, hõivet teiste riikide filiaalides jne). Seetõttu kasutavad nad rangete regulatsioonidega riikides šokkidega toimetulemiseks pigem muid meetodeid ega muuda töötajate arvu. Paindlikult reguleeritud tööturuga riikides aga kohandavad nad tootmise optimeerimiseks sihtriigi töötajate arvu kohalikest ettevõtetest tõenäolisemalt.

Me lähtume oma töö empiiriliste tulemuste põhjenduses samast eeldusest nagu Rodrik (1997): hargmaistes ettevõtetes on tootmistegurite asenduselastsus suurem. Ent erinevalt Rodrikust ei jõua me selle põhjal järeldusele, et selle tõttu on ka nende tööjõu nõudluselastsus kõrgem. Me näitame, et nõudluselastsus võib kodumaiste ettevõtetega võrreldes olla kas suurem või väiksem, sõltuvalt erinevustest hargmaiste ettevõtete lähte- ja sihtriikide tööturuinstitutsioonides. Meie uuringust saab järeldada, et paindliku tööturuga riikides toovad välisinvesteeringud kaasa tööjõu nõudluselastsuse kasvu, samas kui jäigalt reguleeritud tööturuga riikides välisinvesteeringute kasvu tulemusel nõudluselastsus väheneb.

JEL kood: F23, J23, J51

Autorite kontaktid: : jaanika.merikyll [at] eestipank.ee, tairi.room [at] eestipank.ee


formaadis
uues aknas

Toimetise autorite arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.