2/2014 Merike Kukk. Vaadeldes majapidamiste finantsjõukuse komponente eraldi: laenude mõju finantsvaradele euroala riikides

Märksõnad: 

Eesti Panga Toimetised 2/2014
Distinguishing the Components of Household Financial Wealth: the Impact of Liabilities on Assets in Euro Area Countries

Käesolev uurimistöö uurib majapidamiste finantsvarade ja -võlgnevuste omavahelist seost Euroopa riikides. Enamik majapidamiste käitumisega seotud uurimusi käsitleb võlgnevusi kui negatiivset finantsvara ja seostab majapidamiste otsused nende netojõukusega (net wealth), kus võlgnevused on lahutatud varadest. Sama netojõukusega majapidamiste laenude ja varade maht võib olla aga väga erinev. Näiteks üks 10 000 eurose netojõukusega majapidamine võibki omada varasid 10 000 euro ulatuses ilma laene omamata, kuid teine sama netojõukusega majapidamine võib omada laene 100 000 euro ja varasid 110 000 euro ulatuses. Kuigi nende kahe majapidamise netojõukus on sama, ei ole nende finantskäitumine eeldatavalt sarnane. Majapidamiste käitumise uurimisel oleks seetõttu vaja eristada netojõukuse komponente.

Lisaks netojõukuse komponentide eristamisele tuleb arvestada võimalusega, et majapidamiste laenud ja varad on omavahel seotud. Näiteks võivad majapidamised oma varade seisu hinnates võtta arvesse ka laenude seisu, ja vastupidi, optimaalse laenumahu hindamisel arvestatakse ka varade suurust. Brown ja Taylor (2008) ja Brown jt. (2013) näitavad Ameerika Ühendriikide, Saksamaa ja Ühendkuningriigi majapidamiste andmete põhjal, et majapidamiste võlgnevused ja finantsvarad on omavahel seotud ning neid tuleks analüüsida koos. Autor ei ole siiski peale nende kahe uurimistöö leidnud teisi töid, mis seda soovitust rakendaks. Käesolev uurimus keskendub finantsvarade ja laenude omavaheliste seoste analüüsile.

Uurimistöö teine motiiv on selgitada majapidamiste laenude rolli nende finantsotsustes. Arenenud riikides on viimaste aastakümnete jooksul kasvanud märkimisväärselt nii laenumaht kui ka laene omavate majapidamiste arv, kusjuures kiireimad muutused on toimunud alates 2000. aastast. Nende muutuste valguses ei ole piisavalt aktiivselt arutletud teemal, kas ja kuidas mõjutab laenamine majapidamiste finantsotsuseid. Palju on uuritud majapidamiste laenamise ja finantshaavatavuse tegureid ning mitmed uuringud viitavad ka võlgnevuse ja tarbimisotsuste omavahelisele seosele (Mian ja Sufi 2010, Dynan 2012). Seda, kas majapidamiste võlgnevused mõjutavad ka nende otsuseid finantsvarade seisu kohta, pole piisavalt uuritud.

Ühe hüpoteesi järgi vähendab laenude kättesaadavus säästude vajadust, kuna sissetuleku ootamatu vähenemine kaetakse laenuga. Majapidamised vajavad seega vähem varasid riskide kindlustamiseks ehk optimaalne puhvervaru on väiksem (Carroll jt. 2012). Laenude omamine suurendab aga majapidamiste finantshaavatavust, kuna laenude tagasimaksed suurendavad nende kohustuslikke kulutusi (Japelli jt. 2013). Sissetuleku ootamatu vähenemise või muu negatiivse šoki korral on seega laenudega majapidamistel keerulisem oma kohustuslikke kulutusi katta. Lisaks sellele on teada, et finantskriisi ajal karmistavad finantsinstitutsioonid laenutingimusi ning majapidamiste võimalus negatiivseid šokke laenamise abil leevendada väheneb. Majapidamiste võlgnevus suurendab seetõttu finantskriisi ajal majapidamiste vajadust hoida suuremaid sääste ettevaatuspõhjusel.

Käesolev uurimistöö kasutab leibkondade finants- ja tarbimisharjumuste uuringu (Household Finance and Consumption Survey, HFCS) esimese laine andmeid. Küsitlust korraldavad euroala riikide keskpangad ning seda tehti kõikides euroala riikides sarnase metodoloogia alusel, mistõttu saab tulemusi laiendada tervele euroalale. Küsitluse esimene laine toimus 2009.–2010. aastal 15 riigis (v.a Iirimaa) ning käesolev uuring kasutab 13 riigi andmeid, jättes andmete eripära tõttu välja Soome ja Itaalia küsitlused.

Küsitluse andmete tõlgendamisel tuleb arvestada sellega, et küsitlust tehti ajal, mil majapidamised olid kogenud majanduskriisi ning tööpuudus ja ebakindlus olid suurenenud. Kui enne majanduskriisi ei pruukinud majapidamised oma võimalikke finantsriske täiel määral teadvustada, siis uuringu tegemise ajal olid majapidamised eeldatavalt teadlikud nii oma riskidest kui ka vajadusest nende vastu kindlustada. Finantsvarade ja laenude omavahelist seost on seetõttu huvitav uurida majanduskriisi ajal, küsides, kas laenude omamine suurendab või vähendab finantsvarade seisu.

Uurimistöö arvutused näitavad, et majapidamiste laenud vähendavad finantsvarade mahtu, samas kui finantsvarad laenude mahtu ei mõjuta. Laenumahu sõltumatus finantsvarade mahust ei pruugi tähendada, et laenuotsuse tegemisel ei mängi finantsvarade seis mingit rolli. Uurimistöös hinnati seost majapidamise finantsvarade ja laenumahu vahel küsitlushetkel. Tulemus viitab pigem sellele, et majapidamise laenumahu suurus kindlal ajahetkel ei kohane finantsvarade seisuga.

Arvutused näitavad aga, et suurem laenumaht on seotud finantsvarade väiksema mahuga – majapidamised, kellel on keskmiselt 10 protsenti suurem laenumaht, omavad umbes 2,1 protsenti vähem finantsvarasid. Negatiivne seos jääb püsima ka pärast teiste laenudega seotud kontrollnäitajate lisamist ja arvutused on robustsed suurele hulgale stabiilsustestidele.

Tulemused viitavad sellele, et majapidamiste laenude suurem maht on seotud väiksema stiimuliga hoida finantsvarasid, ja see seos kehtib ka finantskriisi ajal. See, kas laenud suurendavad majapidamiste finantshaavatavust, sõltub aga ka sellest, kuivõrd kättesaadavad on majapidamistele teised riskide maandamise võimalused.

Ühe selgitusena väiksema finantspuhvri vajaduse kohta on eespool toodud majapidamiste võimalus soovi korral juurde laenata. HFCSi küsitluse järgi tunnetavad krediidipiiranguid 10 protsenti laenudega majapidamisi, samas kui laenudeta majapidamistest tunnetavad krediidipiiranguid 4 protsenti. Laenudega majapidamiste seas on rohkem neid, kes ei saa negatiivsete šokkide korral olukorda laenamise abil leevendada.

Teine võimalus on saada majandusraskuste korral abi sugulastelt või sõpradelt, mis vähendab samuti vajadust hoida lisapuhvreid. HFCSi küsitluse järgi saaks lähikondsetelt abi umbes 28 protsenti laenudega majapidamistest võrreldes 25 protsendiga laenudeta majapidamistest. Ka see võimalus ei ole laenudega majapidamistel märkimisväärselt suurem kui laenudeta peredel. Tulemused viitavad sellele, et negatiivne seos laenumahu ja finantsvarade vahel ei ole selgitatav sellega, et laenudega majapidamistel on paremad võimalused kasutada teisi kindlustamise viise. Negatiivne seos viib pigem suurema finantshaavatavuseni, kuna laenudega majapidamistel on vähem võimalusi tulla toime negatiivsete šokkidega.

HFCSi küsitluse järgi säästab 48 protsenti laene omavatest majapidamistest selleks, et laene tagasi maksta. Kuigi HFCSi uuringuga ei saa veel jälgida näitajate ajalist muutust, suurendavad Ameerika Ühendriikide sarnase uuringu (Household Finance Survey, HFS) järgi majapidamised laenude tagasimaksmist märkimisväärselt majanduslanguse ajal ehk säästmise motiiv on seotud tugevalt küsitluse ajastusega (Bricker jt. 2011, Chakrabarti jt. 2011). Arvutused näitavad, et majapidamistel, kes laenude tagasimaksmiseks säästavad, on finantsvarade maht umbes 26 protsenti suurem võrreldes sarnaste majapidamistega, kes sellel eesmärgil ei säästa.

Käesolev uurimistöö tõendab majapidamiste laenumahu ja finantsvarade omavahelist seost, eelkõige laenude negatiivset mõju finantsvarade mahule. Majapidamiste rohkema laenamise valguses aitavad tulemused mõista, kuidas majapidamiste laenud on seotud nende teiste finantsotsustega.

Autori kontakt: merike.kukk [at] ttu.ee


formaadis
uues aknas

Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.