3/2014 Juan Carlos Cuestas, Luis A. Gil-Alana, Paulo José Regis. Muutused Euroopa välisvõla jätkusuutlikkuses: mida oleme õppinud?

Märksõnad: 

Eesti Panga Toimetised 3/2014

Avaldatud ajakirjas Review of International Economics, 2015

On the Changes in the Sustainability of European External Debt: What Have We Learned

2007.–2011. aasta majanduskriisi puhkedes võtsid paljud riigid nii riigi- kui ka välisvõla vähendamiseks tarvitusele kokkuhoiumeetmeid. Sellise poliitika ajendiks on olnud võla akumuleerimise kõrge tase ja Euroopa Liidu (EL) poolne päästeabi mõnele perifeersele Euroopa riigile, et vähendada nende võlakoormust ja alandada nende võlakirjade riskipreemiat.

Kokkuhoiumeetmed on tekitanud palju vaidlusi mitte ainult selle üle, kas neil on olnud soovitud mõju, vaid ka selle üle, kas neil üldse on mõju. Kokkuhoiumeetmed, mille eesmärk on vähendada riigivõlga kulude vähendamise ja maksude suurendamise abil, võivad mõjutada jooksevkontot, netovälisvarasid ja välisvõlga. Selle põhjuseks on asjaolu, et kohaldatav range fiskaalpoliitika vähendab kogunõudlust ja sissetulekuid ning seega tarbimist. Kui sissetulekud vähenevad, imporditakse vähem tooteid ning teiste riikide nõudluse rahuldamiseks toodetakse vähem. See on oluline, kuna nende meetmete tagajärjel on vähenenud ka laenude kättesaadavus  ettevõtetele tootmise jätkamiseks ning samuti on vähenenud tootmine ja kasvanud tööpuudus.

Käesolevas artiklis analüüsitakse struktuurseid erinevusi ja muutusi mõnede ELi riikide välisvõla jätkusuutlikkuse tasemes. Eelkõige soovime välja tuua kõik muutused netovälisvarade ja välisvõla aegridade omadustes  kriisi ajal. Seega, kuigi meie hüpotees on seotud jätkusuutlikkuse analüüsiga, on meie huvi keskmes analüüsida, kas majandusšokkide püsiv mõju välisvõlale on 2008. aasta järel vähenenud või suurenenud. Samuti suudame loodetavasti heita valgust mõjule, mida poliitikameetmed avaldavad konkreetse riigi rahvusvahelisele finantspositsioonile. Kuigi mõned vaadeldavad riigid on netolaenuandjad, on huvitav analüüsida, kuidas netovõla eelnevate perioodide tasemed mõjutavad selle muutuja kasvu. Samuti on eesmärgiks võrrelda muutujate käitumist riikides, mis on netovõlgnikud ja netolaenuandjad, et saada ülevaade poliitikameetmetest, mida saab rakendada või eksportida ühest riigist teise. Seega vaadeldakse artiklis võlapositsioonide arengut Euroopas, keskendudes peamiselt riikidele, kus võlapositsioonid on jätkuvalt tõusuteel.

Seejärel analüüsime välisvõla jätkusuutlikkust à la Bohn ja struktuurseid muutusi šokkide mõju püsimises rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni ja netovälisvõla suhtes, rakendades ühikjuure teste, fraktsioonilist integreerimist ning struktuurseid murranguid ja kasutades piisava  vaatluste arvuga kvartaliandmeid 2007. aasta eelse ja sellele järgneva aja kohta, et teha kindlaks kriisi mõju välisvõla koormuse arengule. Käesoleva artikli teine uuendus on analüüsitavad muutujad. Kui varasemas kirjanduses keskenduti riigi rahvusvahelisele netoinvesteerimispositsioonile või netovälisvaradele, mille esimene diferents on jooksevkonto pluss hindamise muutused, siis vaatame meie ka riigi netovälisvõla jätkusuutlikkust ja struktuurseid muutusi. Viimane sisaldab ainult varasid, mis tekitavad tagasimaksmise kohustuse, ja ei sisalda muud tüüpi tehinguid, nagu näiteks välismaised otseinvesteeringud.

Autori kontakt: j.cuestas [at] sheffield.ac.uk


formaadis
uues aknas

Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.