5/2014 Fabio Filipozzi, Kersti Harkmann. Valuutariski maandamine – kuidas leida õiget tasakaalu?

Märksõnad: 

Eesti Panga Toimetised 5/2014
Currency Hedge – Walking on the Edge?

Ametlikud välisvaluutareservid on aastaid kasvanud ja on nüüd kordi suuremad kui 1980. aastatel. Reservid jagunevad eri valuutade vahel ning on investeeritud valdavalt riigivõlakirjadesse. Ametlike välisvaluutareservide haldamisel tuleb arvestada mitmete aspektidega. Institutsioonid peavad leidma kompromissi reservide puhul püstitatud eesmärkide ning investeerimispõhimõtete ja -piirangute vahel. Tootlust, likviidsust ja riske tuleb hoida omavahel õiges tasakaalus tagades üldjuhul varade pikaajalise säilivuse. Reservide investeerimisega välisriikide võlakirjadesse kaasneb valuutarisk, mille suhtes on investorid tundlikud, sest et valuutakursside muutumine mõjutab investeerimisportfelli turuväärtust ning selle investeerimisel saadavat tulu.

Üldiselt on teada, et  valuutakursid kõiguvad oluliselt rohkem kui võlakirjade hinnad ning lisatulu kursikõikumiste pealt on üldiselt väiksem kui kohalikes valuutades nomineeritud võlakirjaindeksite tulu. Teisisõnu lisavad lahtised valuutapositsioonid võlakirjaportfellides vaid volatiilsust ehk suurendavad riskitaset ja seda suuremat kõikumist saabki vähendada valuutariski maandamise teel.  

Varasemas kirjanduses kasutati optimaalse valuutariski maandamise taseme leidmiseks lihtsaid ja levinud meetodeid, eelkõige  lineaarsel regressioonil põhinevaid võimalusi, või naiivseid strateegiaid, kus valuutariski maandamise tase valiti ilma igasuguse optimeerimiseta. Kuid üldiselt on uuringud andnud vastuolulisi vastuseid küsimusele, kas optimaalne valuutariski maandamise tase on olemas ja kui, siis kuidas seda leida.

Käesolevas töös analüüsime, kas välisriikide võlakirjadesse tehtud investeeringutega seotud valuutariske tuleks kogu portfelli riski vähendamiseks maandada ja kui, siis mil määral. Vaatleme teemat euroala investori perspektiivist nädalase sagedusega. Alustuseks võrdleme maandamata ja täielikult maandatud riskidega portfellide riski ja tootluse profiile. Seejärel püüame leida optimaalsed riski maandamise tasemed, lähtudes klassikalisest regressioonanalüüsist, mille kohaselt on investor riskikartlik ja soovib oma portfelli tootluse volatiilsust vähendada. Kuna varade tootlus aja jooksul muutub ja ei ole ajas konstante, on analüüsi laiendamiseks kasutatud ka DCC-GARCH-mudelit, mis võtab arvesse seda aegridade eripära. Oleme lisaks arvesse võtnud võimalikke piiranguid, mida saaks seada lühikeseks müügile, ning käsitleme nii ühe kui ka mitme riigi võlakirjadest koosnevaid portfelle.

Analüüs näitab, et välisriikide võlakirjadest koosnevad portfellid on valuutariski suhtes tundlikud ja et seda riski saab ainult osaliselt maandada suurendades portfellis erinevates valuutades väljaantud riigivõlakirjade osakaalu. Valuutariski maandamine aitab oluliselt vähendada võlakirjaportfelli volatiilsust ehk riskitaset. 100% maandatud valuutariskiga portfelli riski ja tulususe suhe on oluliselt parem kui maandamata riskiga portfellides. Veelgi parema riski ja tulususe suhte saab saavutada, kui kasutada optimeerimise teel leitud valuutariski maandamise tasemeid. 

JEL koodid: C32, C58, G11, G15, G23, G32

Autori kontakt: kersti.harkmann [at] eestipank.ee.


formaadis
uues aknas

Toimetise autori arvamused ei pruugi ühtida Eesti Panga ametlike seisukohtadega.